Termin digihumanitaaria on moodustatud sõnadest digitaalne ja humanitaaria. Digitaalne viitab numbritele ja arvudele, humanitaaria aga on hoopis reaalia vastand.

Sisuliselt seob digihumanitaaria mõiste kvantitatiivsed uurimismeetodid, tekstikorpused, avaandmed, heli-, pildi- ja videotöötluse, digitaliseerimise jms. Veel näib selle mõiste taga peituvat järeldus, et humanitaaria ja reaalia ühendada on kasulik.

Kuna digihumanitaaria definitsioone on sadu, sõltub ühe ja ainsa esiletoomine pigem kontekstist, kus seda mõtestada. Üldlevinud määratluse põhjal tunneb digihumanitaaria ära selle järgi, et humanitaarvaldkonnas kasutatakse süsteemselt digitehnoloogiat.

Traditsioonilises humanitaarias ongi hakatud digivõimalusi kasutama nii tekstide ja andmete hoiustamiseks kui ka analüüsimiseks ning kvalitatiivseid uurimismeetodeid kombineeritakse kvantitatiivsetega. Siiski pole võimalik rangelt piiritleda, kui palju digitehnoloogiat teeb humanitaariast digihumanitaaria.

Keeleteadlaste Liina Lindströmi ja Kristel Uiboaia sõnul on digihumanitaaria saanud mugavusterminiks. Sellega märgitakse igasuguseid lähenemisviise, milles on ühendatud humanitaaria ja tehnoloogia. Pigem võiks digihumanitaariat mõtestada kui silda humanitaaria ja reaalia vahel.

On arutletud, et mõne aja möödudes saab digihumanitaariast taas tavaline humanitaaria, sest tehnoloogiliste võimaluste kasutamine on saanud iseenesestmõistetavaks. Praegu on digihumanitaaria arvutuslikud meetodid aga veel nii uuenduslikud, et seda eelistatakse klassikalisest humanitaariast eristada.

Tartu Ülikoolis saavad digihumanitaaria valikaineid õppida kõigi erialade üliõpilased.

Keelenurka toimetab Miljon+ töörühm (Riina Reinsalu, Ann Siiman ja Sirli Zupping).