Kontrabassimängija Mart Nõmm osales juuli alguses Viljandis Rahvusvahelise Džässikoolide Võrgustiku kohtumisel ja sai sealt hindamatuid kogemusi.

Viljandi oli 1.–7. juulini muusikast tulvil, sest võrgustiku iga-aastasele kohtumisele oli kogunenud ligikaudu 80 muusikut 19 riigist. Nädal oli täis töötube, meistriklasse ja vestlusringe. Kuue kohapeal moodustatud rahvusvahelise tudengiansambli jaoks tähendas see ka nädala jagu proove ja finaalina täispikka kontserti Viljandi pärimusmuusika aidas.

Pühapäev, 1. juuli algas vaikselt. Saabunud osalejad registreerisid ennast kohtumisele ja tervituslauas sõlmiti esimesed tutvused. Tõsisem töö hakkas pihta esmaspäeval, mil korraldajad pidasid kõnesid, tervitasid osalejaid ja selgitasid, mis on tulemas.

Prooviesinemiselt ansamblisse

Olles sellistel rahvusvahelistel üritustel osalemise alal pigem võhik, ei teadnud ma, mida oodata. Selgus, et muusikutele tehakse esmalt väike prooviesinemine. Lavale kutsuti suvaliselt valitud koosseisud, kes pidid kohapeal välja mõtlema loo, mida oma oskuste näitamiseks üheskoos mängida.

Ootasin enda korda pikalt ja närveerisin samal ajal tohutult – mul polnud ju kaasas oma isiklikku pilli, mille peale saan alati loota. Kui mind lõpuks välja hüüti, et jäänud mul muud üle, kui manada naeratus näole ja hakata mängima. Ja kõik laabus suurepäraselt!

Õpetajad moodustasid meie prooviesinemiste põhjal kuus rahvusvahelist ansamblit ja panid nende koosseisude nimekirja pärast lõunapausi Viljandi muusikakooli seinale. Muusikakool oli ühtlasi meie kohtumise staap.

Leidsin seinalt oma nime, otsisin üles prooviruumi ja tutvusin kaasmuusikutega. Repertuaari arutades leppisime kokku, et esitame originaalloomingut. Igaühel oli midagi kaasas ja nii hakkasimegi kõik koos kontserdikavaga kohe tööle.

Samal õhtul toimus pärimusmuusika aidas kõigile osalejatele ja linnarahvale Kadri Vooranna, Liisi Koiksoni, Jaak Sooääre ja Paul Danieli kontsert «Kummardus Veljo Tormisele». Selle järel said muusikud kohalikus džässiklubis Jasm jämmida.

Minu jaoks olid just õhtused jämmid selle kohtumise kõige meeldejäävam osa. Ma ei ole mitte kunagi varem näinud Jasmis nii kõrget taset, nii head kvaliteeti ja, mis kõige tähtsam, nii palju häid muusikuid koos. Laval kõlanud muusika oli võrratu!

Olen Jasmi laval ise mänginud oi kui palju kordi. Ma ei suutnud uskuda, et siia väikesesse Viljandisse on järsku tulnud üle ilma kokku parimad noored džässmuusikud. Nautisin seda melu ja muusikat kogu täiega.

Meistriklassi üllatused

Teisipäeva hommikupoolikul korraldati osalejatele kaks loengut ja järgnesid pillirühmade kaupa meistriklassid. Võtsin seekord oma kontrabassi kaasa, aga ei osanud taas oodata, mis saama hakkab. Eelmise õhtu klubijämmi ja teiste muusikute oskusi meenutades eeldasin, et jään oma teadmistega nende kõrval täiesti hätta, kuid tuli välja, et muretsesin üleliia.

Meie meistriklassi korraldasid Ameerika Ühendriikide ja Portugali õpetajad. Mõlemad olid muhedad inimesed ja oma ala vaieldamatud meistrid. Pilli me peaaegu ei mänginudki, pigem vestlesime muusikuks olemisest ja elust üldiselt.

Lõpupoole võtsime siiski korra oma instrumendid kätte ja jämmisime koos. Ühe loo ajal sattusin koosseisu, mille peale ma ei ole varem isegi mõelda julgenud: laval oli neli kontrabassi! Igaüks meist mängis erinevat improviseeritud partiid. Kuigi see oli täielik kakofoonia, kõlas see samal ajal suurepäraselt. Võimas!

Pärast seda oli hea tunne minna ansambliproovi ja hiljem nautida õhtust kontserti. Seekord esinesid meile kohtumisel osalenud õppejõud, mis oli taas vägagi mõnus kuulamine.

Vana kooli džässiklubi tunne

Kolmapäeval olid samuti kavas meistriklassid, loengud ja proovid ning kirsiks tordil muidugi jämm Jasmis. Kujutage ette: väike klubi, kuhu vaevu mahub mõnikümmend inimest, oli pungil täis, muusika mängis lakkamatult tundide viisi ja samal ajal vahetusid mängijad peaaegu iga loo järel.

Mängisid õppejõud ja tudengid, aga ka mõned kultuuriakadeemia vilistlased, kes olid suureks peoks kohale tulnud. Kuulamismaterjali jagus. Julgen arvata, et samasugune tunne võis olla eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel mõnes mainekas New Yorgi džässiklubis – lihtsalt selle erinevusega, et enam ei tohi siseruumides suitsetada.

Neljapäev oli eelmiste päevadega võrreldes muusikaliselt lühem ja õhtul tegime kokkusaamisel osalejatega väljasõidu Männiku metsatallu. Sealne suitsusaun, karastav tiiki hüppamine ja tubli keretäis eestimaist toitu oli enamiku välismaalaste jaoks uus kogemus.

Reedel ja laupäeval me enam prooviruumides ei harjutanud. Kätte olid jõudnud kontserdipäevad. Hommikustes loengutes tutvustati meile eesti pärimusmuusikat ja päevad olid täis heliproove pärimusmuusika aidas.

Meie ansambel astus üles reede õhtul. See lavakogemus jääb mulle pikaks ajaks meelde. Pärast esinemist võisime end vabaks lasta ja muret tundmata õhtut nautida.

Paljud muusikud pidid juba samal ööl Viljandist ära sõitma. Seepärast algasid pärast kontserti esimesed hüvastijätud, mille käigus jagati lubadusi kindlasti kunagi veel koos mängida.

Laupäeva hommikul said meie ansambli liikmed rahulikult kauem magada. Päeval kohtusime uute sõpradega, veetsime mõnusasti aega ja suundusime kuulama kokkusaamise viimast kontserti. Lõpukontsertidelt saadud elamused olid meeletud. 

Kõik kogemused ja tutvused, mille ma sellelt nädalalt kaasa sain, on hindamatud, rääkimata omandatud teadmistest ja näpunäidetest.

Ma ei suuda väljendada tänu selle eest, et mul oli võimalus sellisel üritusel oma kooli esindada. IASJ 2018 jääb mulle meelde veel vägagi pikaks ajaks.