«Suurepäraste õpetamis­oskustega fantastiline õppejõud! Ta õpetab ka keerulised osad selgeks ja nii suure innuga, et oleks kohutavalt häbi eksamil rumalat juttu ajada. Ta suudab rääkida statistikast nii, nagu see oleks kõige põnevam asi maailmas. Oma eriala fanaatik. Ta nõuab palju, kuid teeb ise veel rohkemgi. Ta on suur teadlane ning lisaks inimesena sõbralik, mõistev ja tolerantne, siiralt heatahtlik ja tore. Aitäh ülikooliaastate kõige põnevama, harivama ja mõtlemapaneva kursuse eest, milleks on evolutsiooniline ökoloogia!»  

ToomasTammaru pilt.jpg

Nii nagu tudengid, tunnustavad ja austavad Toomast ka tema kolleegid – entomoloogid ja ökoloogid – kogu maailmas. Tema rohkem kui sajale teadus­artiklile on teised teadlased viidanud kokku üle 5000 korral. Mitu artiklit on lausa sisse juhatanud uued uurimissuunad. Toomase ranget eksperdi­arvamust küsivad meeleldi kümned mainekad rahvusvahelised teadus­ajakirjad, ‑fondid ja eksperdikogud. Loomulikult on teda pärjatud ka Eesti riikliku teaduspreemiaga. Toomas ajab asja, mida ei ähvarda välja­suremine – ta on välja õpetanud 11 uut teadusdoktorit.

Tõsi, mõne lähedase sõnul armastavat Toomas üle kõige liblikaid, kaugeid maid ja vinnutatud liha. Nii see on – varasest lapsepõlvest alguse saanud märkimisväärse liblikakoguga tegeldes kiireneb tal pulss ja kaob ajataju. Kaugeid maid reastab Toomas eelkõige seal leiduvate liblikate järgi. Kuhu iganes ta ei satu, on tal alati kaasas kvartslamp ja valge lina. Teadusnõukogu väljasõiduistungitel, kui ülejäänud liikmed lõdvestavad end pärast vaimset pingutust õhtuse leili ja õllega, kargab Toomas lavalt ja tiigist ruttu läbi ning tormab siis liblikapüünise juurde. Ta ilmub aeg-ajalt sauna uksele, et teatada järjekordse uue liigi leiust.

Toomase keelteoskus avaldab muljet. Talle ei valmista üldse raskust oponeerida doktoritööd näiteks läti, rootsi või mõne teise lähinaabri keeles, suurematest keeltest rääkimata. Kõigist armsam on talle siiski eesti keel, milles ta armastab sõnamänge ja kalambuure leiutada, näiteks «salateid salateid mööda ei viida». Ka emakeelne terminiloome on Toomasele südamelähedane. Muide, päris varases nooruses olevat ta kaalunud teadlase karjääri asemel laulja oma.

Toomase värvika, mitmetahulise ja tihti üllatusi pakkuva isiksuse kõigi iseärasuste kirjeldamine veniks pikale. Aga alati, kui keegi ta kolleegidest või õpilastest märkab koridori hämaruses lähenemas Toomast talle igiomases T-särgis kirjaga «Boss», «Vana kala» või «Winnie Puhh», kisub kohtuja suu ilmtingimata mõnusale muhelusele ning süda täitub soojuse ja uhkusega oma targa kolleegi üle. Ja ei või kunagi teada, kas too siirdub parajasti juhendama järjekordset doktoranti või siis lihtsalt otsima, millisesse tuppa on seekord unustanud oma kohvitassi.

Kolleegid soovivad jätkuvat indu, loomingulist põlemist ja uusi saavutusi ka järgmiseks poolsajandiks. Ole edasi sama mõnus!