Teaduse tutvustamises on valdavalt tavaks rääkida kordaminekutest – tehti tähtis avastus, teadusartikkel avaldati mõjusas väljaandes, ilmus raamat, leiutati midagi põrutavat, võeti kasutusele uus meetod, saadi arvestatav koht edetabelis, suur grant või tunnustus. Aga kas edukate teadlaste töö koosnebki vaid edulugudest?

Mõni väidab just vastupidist. «Teadus ongi üks lõputu äparduste jada,» leiab tuttav teadlane, kui räägin talle praeguse loo kavast. Selle kõrvale sobivad ühe intervjueeritava sõnad: «Kes palju teeb, sel ka juhtub». Valisin paar kuud tagasi ilmunud maailma mõjukamate teadlaste nimekirjast mõned Tartu Ülikooli teadlased. Pisut pelgasin, et ehk võtavad lugupeetud teadlased äparduste kohta pärimist solvamisena või ei julge untsuminekutest rääkida. Kartus osutus asjatuks, kõik olid heal meelel valmis oma apse paljastama ja kohe mitu lugu rääkima. Mõnel juhul sundis viltuminek teadlast uurimissuunda muutma, kusjuures äpardustest räägitakse ka üliõpilastele – ehk on neilgi midagi õppida.

Äpardus meetodi valikul

Mükoloog Leho Tedersoo rääkis, et peamised hädad on tekkinud välitöödel, kuid üks põhjapanevamaid juhtumeid oli seotud magistritööks valitud meetodiga. «Ma ei jaganud magistrantuuri ajal veel hästi asja ja tekkisid teoreetilised vajakajäämised,» sõnas ta. Bakalaureuse- ja magistriõpingute ajal tekkis tal huvi mükoriisa ehk seenjuure vastu: kuidas see lagundab mullas orgaanilisi aineid? Ta tegi selle uurimiseks mitu aastat katseid eri seentega. «Osade katsete jaoks üritasin lihtsalt seeni kasvatada lagundatud puidu substraadil ja teised katsed tegin Soomes, kus püüdsin määrata laguensüüme otse niidistikust. Aluseks oli võetud kaks väga uudset artiklit tippajakirjast,» meenutas Tedersoo.

Mingil põhjusel ei tulnud aga katsed välja: kas surid taimed ära või ei leidnud ta niidistikust üldse tõendeid ensüümide aktiivsusest. Mitu aastat tööd ja mitte mingit tulemust. «Siis selgus, et üks artikkel oli ajakirjast tagasi võetud, kuna ühed kolleegid olid avaldanud selle kohta tugeva kriitika. Ja autorid ise tunnistasid, et tegu oli reostusega ja kõik ülesehitatu oli umbluu,» rääkis Tedersoo.

Õnneks siiski uurimustööle kulutatud aastad päris raisku ei läinud, sest ta polnud katsetes panustanud ainult ühele asjale. «Seal oli ka välitööde osa, mis vaatles teemat teisest aspektist, ja kuna see õnnestus pea täielikult, sain kõik asjad tehtud ja edukalt magistritöö kaitstud,» sõnas mükoloog.

Saadud hoop jättis ikkagi kehva tunde ja noor teadlane muutis suunda. «Kui algul olin huvitatud laboratoorsetest töödest ja eksperimentidest, siis pärast seda kogemust kadus see isu pikaks ajaks ära. Selle asemel hakkasin hoopis uurima kooslusi välikeskkonnas,» rääkis Tedersoo.

Tehniline äpardus

Geeniteadlane Tõnu Esko räägib soojenduseks mõned lood konverentsidel käimisest. Sageda reisimise, lennukite vahetamise ja erinevate nõupidamiste virvarris juhtub nii mõndagi – kas ei tunne lennujaamas oma kohvrit ära, lähed päev varem lennujaama või ei tea enne konverentsi seda, kuidas slaide üles laadida.

Aga vahel võib viltu minna ka teaduses. «Kasutame inimese DNA genotüpiseerimiseks kiibitehnoloogiat. Tootja uuendab aeg-ajalt oma tootevalikut. Ja sel korral muutus see, et kui muidu sai ühe seadmega analüüsida kahte inimest, siis pärast uuendust sai analüüsida nelja inimest. Kõik muu jäi samaks,» rääkis Esko.

Tootja tehtud uuenduse tagajärjel vahetati viiel tuhandel sensoril poolust. Kuna uuritud valimid olid pea sama suured, siis jäi esmalt märkamata, et tekkis süstemaatiline viga, mille tõttu muutus valeks uuritavas genoomis ligi kahesajas piirkonnas kasutatud statistiline mudel.

«Kui selle avastasin, pidin minema professori juurde ja ütlema, et on juhtunud väike aps. Kõige halvem oli aga see, et pidin kohe võtma arvuti ja saatma kirja kolmekümnele koostööpartnerile, kellele olin just mõne aja eest saatnud analüüsi tulemused. Ja siis andsid nad kõik mulle kuu aega, et viga ära parandada,» kirjeldas Esko. See tähendas seda, et vea parandamiseks tuli kolme kuu töö ära teha mõne nädalaga.

Geeniteadusele on üsna iseloomulik ka see, et tulemused saadakse hulga autorite ja teadusrühmade koostöös. Tundub, et mida rohkem inimesi on uurimistööga seotud, seda suurem on viltumineku oht. Esko nõustub, et päris lihtne on sattuda osalema 900 autoriga uuringutesse.

«Empiiriline tunnetus on selline, et suurte rahvusvaheliste rühmade esitatud tulemustest on umbes 10%-l mingisugused apsud sees, umbes nagu sellel kiibinäitel,» sõnas Esko. Ta rääkis, et selliste uuringute käigus tekib nii palju faile, et nende haldamine on juba omaette teadus, kuigi kasutatakse programme, mis aitavad sadu faile analüüsida.

«Kui leiad probleemi, siis võtad autoritega ühendust. Väga tihti ilmneb, et nad on natuke kogenematud, või siis on see samamoodi tehnoloogiast tingitud viga,» ütles ta. Esko toob näiteks uuringu, kus vaadeldi inimeste vaimset võimekust koolis käidud aastate arvu järgi. «Uurimistulemustest paistab, et midagi ei ole nagu korras. Ja siis üks rühm tunnistas, et see polnud päris haridus, vaid hariduse moodi tunnus, mida nad kogemata analüüsisid,» kirjeldas Esko.

Mullakeetmise äpardus

Bioloog Urmas Kõljalg tegeles samuti seente uurimisega nagu tema hilisem juhendatav Leho Tedersoo. Kõljala eredaim mälestus viltuminekust jääb ka noorteadlase perioodi, kui ta kasutas nõukogude ajal Teaduste Akadeemia laborit. Kõljalg püüdis uurida, kuidas seened puitu lagundavad ja mida täpselt nad lagundavad. «Selleks oli vaja seened laboris kasvama panna. Katseid tegin aastaid, tol ajal polnud teadus projektipõhine ja aega oli. Äpardused olid igati lubatud,» meenutas ta.

Pärast mitmeaastast üritamist sai ta küll kätte seente eosed, aga ikkagi ei õnnestunud kuidagi seeni laboris kasvama panna. «Siis tegin viimase katse. Ööpimeduses. Teaduste Akadeemia laboris. Kuna tegemist oli väga räpase mänguga, siis tegin seda öösel – läksin õhtul hilja kohale, kui inimesed olid lahkunud, ja lootsin, et hommikuks olen suutnud töö tulemuse likvideerida, nii et keegi ei saa aru,» rääkis Kõljalg.

Lugupeetud teadlane kirjeldas, kuidas ta tõi puhtasse laborisse mulda, et seda seal keeta. «Mõte oli see, et keedan toimeained välja, filtreerin need ja püüan toimeaineid kasutada seeneeoste idandamiseks. Kirjandusest olin selgeks saanud, et on metoodikad, kuidas teatud toimeained kätte saada, ja et neil on aktiivne mõju,» kirjeldas ta.

Pottide ja mullaga varustatult hakkaski Kõljalg mulda keetma. Asi äpardus igas mõttes – esiteks ei pannud toimeained seeni kasvama, teiseks seadis ta kolleegide töö ohtu.

«Hommikul tulid mõned teadlased varem tööle ja avastasid kõik selle keedetud mulla ja muda segu jäljed,» rääkis Kõljalg. Vahelejäämise järel tuli kirjutada aruanded selle kohta, miks ta puhtas laboris teiste töö ohtu seadis. «Kui mulle tekkisid üliõpilased, siis üks esimesi asju, mida neile laboris töötamisest õpetasin, oli see, et ükskõik mis neil juhtub ja kui õudne see ei tundu, tuleb esimese asjana kõiki informeerida. Siis nad teavad, et ruum on mingi ainega saastatud, ja nende töö ei lähe hukka,» meenutas ta saadud õppetundi.

Õppetund ei piirdunud ainult sellega: ebaõnnestunud katse sundis Kõljalga uurimissuunda vahetama ja tööd tõsiselt muutma. «Otsustasin, et pöördun elustaimede poole. Kasutasin elustaimi ja nende juuri, et panna seeneeosed otse taimejuurte peale. Ja sedasi õnnestus mul tegelikult eosed idanema saada,» sõnas Kõljalg.

Hiljem selguski, et tema uuritud seened pole puidulagundajad, vaid elavad puu- ja orhideede juurtel. Neil on vastastikku kasulik kooselu – seened hangivad taimedele mullast toitaineid. «Sellepärast nad ootasidki idanemiseks elusat taimejuurt, mitte minu keedetud mudalahust,» võttis Kõljalg juhtumi kokku.