Ülikool annab tipptasemel hariduse, teadmised ja oskused nii teaduslikuks uurimistööks kui ka tipptasemel õpetamiseks. Seda tõde on aastakümneid tunnustatud ja need ülikooli põhiülesanded on aegumatud, kuid see ei välista uute ülesannete lisandumist.

Ajaloost on teada, et juba Tartu ülikooli esimene rektor Georg Friedrich von Parrot mainis naistele hariduse andmise mõtet, kuid naised pääsesid ülikooli alles 150 aastat tagasi. Parrot' arvates oli haridust vaja naiste  kultuuritaseme tõstmiseks, selleks et nad suudaksid kultuurselt panustada perekonnaellu.

Kui esimesed ülikooliharidusega naised astusid ellu, siis neile ei olnud muud töökohta kui koduõpetaja amet. Naistel on kulunud palju aega ja jõupingutusi saamaks endale õigust taotleda kõrgemat haridust. Kui see õigus saadi, siis tuli otsida ja luua võimalusi selle õiguse kasutamiseks ning rakendamiseks.

Kuigi tänapäeval on kõigil võimalik ülikoolis õppida,  on ometi erialati soolisi eelistusi – ja miks ka mitte! See on igaühe isiklik vaba valik ning igasugused suunamuutused peaksid tulema ainult arutelude ja vajaduste hindamise teel, mitte kvootide kehtestamisega.

Sama puudutab  ka edasiõppimise võimalusi. Tore, et praegu on Tartu ülikoolis võrdselt nii nais- kui ka meesdoktorante. Probleeme on aga edasise töökoha leidmisega: naistel on ikka vaja rohkem pingutada selleks, et olla meestega võrdväärne kandidaat juhtivatele kohtadele. Sellest hoolimata eeldab akadeemiline haridus arutelusid, mitte sookvootide kehtestamist.

Akadeemiline haridus ja naised

Akadeemilisus on ülikoolile olemuslikult omane ja seda tahaks siduda vaimsusega, eriti loova vaimsusega, kultuuriväärtuste tundmisega ja kõrge kutse-eetikaga. Akadeemilisus peaks olema kõrgeim kvaliteedimärk, hea stiil, mis on omandatud eelkõige ülikoolis. Umbes 90 aastat tagasi kirjutati ajalehes Postimees: «Akadeemilise haridusega naiseks loetakse iga naine, kes on lõpetanud kõrgema õppeasutuse Eestis või välismaal.»

Olla akadeemiline tähendab ka igakülgseid teadmisi ja oskust neid analüüsida, seostada teiste teadmistega, evida kõrget suhtluskultuuri, austada tavasid ja olla avatud uutele ideedele. Meil on ülikoole rohkem kui üks, kuid kogu teadlaskond on tegelikult ühtne rühm, loominguline kollektiiv, keda ühendab akadeemilisus ja kriitilise mõtlemise oskus.

 Akadeemilistele naistele ei ole koostatud eetikakoodeksit, kuid haridus peaks juba eos andma oskuse eristada tõelisi teadmisi posimisest, kindluse mitte minna kaasa nn nõiajahiga jm.  Kui me suudame neid nõudeid täita, siis järgmiseks ülesandeks jääb kasutada kõik see ära üldinimlikul tasandil, nii et võimalikult suurel hulgal inimestest oleks sellest kasu.

Võõrkeel ei tohi olla valdav

Ajaloos on palju korduvat, nii on seda ka naiste hariduskäigus. Kui eelmise sajandi alguses omandati ülikooliharidust välismaal, peamiselt  Lääne-Euroopas, siis praegugi on paljud naisteadlased, doktorandid ja üliõpilased seotud välis-, sh Euroopa ülikoolidega.

Seetõttu on akadeemilise tarkuse sisu ka see, et emakeel ja eestikeelne kultuur ning teadus saavad olla ja peavadki olema kõrvuti välisajakirjades ilmuvate artiklitega ja oskusega tunda hästi võõrkeeli.

Koos mitmete teadlastega tuleb siiski jagada ohtu: võõrkeel ei tohi muutuda valdavaks, sest siis kaotame ära meie elu ja kultuuri käsitlevad teemad oma kultuuriruumist.  

Üks kujundlikest sümbolitest ülikoolihariduse järjekestvusest on akadeemiliste naiste ühingu logo, millel on õlilamp selle kohal rippuva õlitilgaga. See on muistne tarkuse, valguse, ustavuse võrdkuju, mis tähistab vajadust lisada pidevalt õli juurde, selleks et tuli ei kustuks kunagi. See peegeldab elukestvat õppimist, uurimist, täiendamist, avastamist.

Ainult pidevalt edasi õppides saame oskusi tänapäeva virtuaalmaailmas toimetulekuks. Kuid nii saame ka ideesid uuteks uurimisteemadeks, oskame leida lahendusi ka kõige kummalisematele ettepanekutele, nagu näiteks üha suurenevale pealetungile vähendada haridust ja koolikoormust.

Meie koolisüsteem on hästi töötanud ja väga võõristav on arvamus, et ülikooli võib lihtsalt sisse astuda eelnevat haridust omandamata ja sellekohast tunnistust saamata, eksameid tegemata. See sarnaneb mõttega panna laps lugema tähti tundmata. 

Loomulikult on esmase tähtsusega akadeemiline erialane haridus, oskus tunda sügavuti enda ainet, uurida ja avastada ning olla parimatest parim! Ülikooli ametiredelil tähendab see tervet rida teaduskraade ja nendele vastavaid ametikohti.

Kuna elu on areng, siis on ka akadeemiline ringkond pidevas muutumises – täieneb noortega. Suurepärane algatus oli Eesti noorte teaduste akadeemia asutamine eelmise aasta maikuus.  See on koht, kus noored doktorandid saavad leida uusi võimalusi teha seda, mis tundub neile õige ja vajalik. Samas annab see eakatele teadlastele hea võimaluse jagada enda (elu)tarkust, kogemusi  ja arusaamasid.

Kindlasti võib olla ühe võimalusena akadeemilises suhtlemises mentorlusprogramm, kus noor teadlane, doktorant, ülikooli lõpetanu vm isik saab tuge eakamalt akadeemilise haridusega  kolleegilt arutamaks oma probleeme ja otsimaks lahendusi. Seni on selline programm mõeldud üliõpilastele.

Akadeemiline haridus on aidanud naistel laiahaardeliselt mõelda ja tegutseda ning me võime loetleda avaliku elu igalt alalt suuri naiskujusid, seda nii minevikust kui ka tänapäevast.

Meie austatud akadeemilised suurkujud eelmisest sajandist, nagu Miina Härma, Marie Under, Elfriede Lender ja mitmed teised, aga ka tänased Eesti teaduste akadeemia naisakadeemikud Ene Ergma, Maarja Kruusma, Eve Oja ja Anu Raud on suurepärased naised ja tublid teadlased. Igaühel neist on oma eriala ja oma jalajälg meie teaduskultuuris.

Akadeemiliste naiste püüdlused on suunatud akadeemilise väärikuse hoidmisele. Selle oskuse alla võiks kuuluda järgmine põhimõte: rohkem  haridust – rohkem tarkust, uudseid uuringuid, kultuursust, ausust ja sõnapidamist ning rohkem suuremeelsust ja vähem väiklust.