Mis vahe on kriitikal ja ilkumisel? Üks võiks olla edasiviiv, lahendusi pakkuv, teine alandab sihtmärki ja madaldab ka parastajat. Ilkumine ei vii suurt edasi, tekitab vaid pahandust, trotsi, viha. Liiga sageli on nood kaks meil aga segunenud, seda isegi ülikoolis. Mitte ilmaasjata ei panda semestri lõpus üliõpilastele tagasisidestamisel südamele, et lektoritele antav tagasiside peaks olema sisuline ja erapooletu, mitte tundeküllane purse. Anonüümsus soosib aga just viimast. Norras õppides valis meie õpperühm ühe esindaja, kes käis semestri sees õppejõu juures jooksvalt tagasisidet andmas ja arutamas, kuidas asju paremini teha. See oli mõlema osapoole jaoks huvitav ja arendav kahekõne.

Kahe täiesti erineva eesmärgi ja sisuga väljendusviisi (kriitika ja ilkumise) segunemisel on kahjulikud tagajärjed. Tasakaalukas kriitika, nagu öeldud, võib edasi viia ja olukorda parandada, ilkumine rahuldab vaid korraks väljaütleja vajadust ja tarviline arvustus ei jõua pahatihti adressaadini. Kas selle tõttu, et kirutakse kuskil omaette kinnises rühmas ja nii ei jõua teave vajaliku inimeseni, või sellepärast, et sõnum on säärasesse sappi pakendatud, et adressaadil on raske seda omaks võtta. Inimesi sisuliste faktidega ümber ei veena, kui seda teha naeruvääristaval moel.

Kahe erineva kategooria segunedes kaasneb kolmaski häda: igasugust kriitikalaadset väljendust hakatakse kartma. Kardavad nii selle tegijad kui ka need, kellele see on suunatud. Sellega puutuvad ajakirjanikud päevast päeva kokku. Pole meie väljaannegi erand – kuigi läbi aastate on erinevad toimetajad siinses veerus korduvalt rõhutanud kriitika vajalikkust, pole probleem, paistab, kuskile kadunud. Küsisin võrdlemisi leebe sisuga teema kohta ühe tunnustatud ja kogenud professori arvamust. Sain sisuka, hea, ülevaatliku ja tasakaaluka vastuse. Kasutada ma seda aga ei saanud, sest mitut puhku palus ta oma eelöeldut ajakirjas mitte trükkida, peljates järgnevat reaktsiooni.

Ma saan aru, et arvustamine eeldab teatavat eneseületust, aga millegi parandamiseks või arendamiseks on see vajalik. Ja just nimelt enda nime all, mitte anonüümselt. Anonüümsus võtab kritiseerijalt vastutuse.

Loomulikult eeldab see ka kriitika tegemise ja selle vastuvõtmise kultuuri parandamist. Peaks meil ju kõigil olema ühine eesmärk: teha ülikool, keskkond, haridus ja teadus paremaks. Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mina tahaksin küll õppida ja töötada rahvusülikoolis, kus tagajärgi kartmata võiksid kõik meie ühise asutuse suuna ja valikute üle avalikult arutleda. Mitte kuskil kohvinurgas, meililistis, ühismeedias või ÕIS-is anonüümselt ilkudes.