Aasta lõpp kisub millegipärast alati kibekiireks, kus ühtäkki on vaja tuhat ja üks toimetust enne pikki pühi ära teha.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul kuhjuvad aeg-ajalt liiga paljud kohustused ühele ajahetkele ja siis on raske nendega hakkama saada.

Me elame ühiskonnas, mis on edule suunatud. Kõik tahavad kuskile jõuda – mis ei ole ju kuidagiviisi halb, aga seejuures unustame vahepeal, et kõike ei peagi jõudma ja tegema.

Kuigi ma olen pigem tegus inimene ja otsinud endale võimalikult erinevaid väljakutseid, mis mind kuidagi arendaksid, siis vahepeal, kui ma end oma kursusekaaslaste ja sõpradega võrdlesin, tundsin, kui vähe ma ikka teen.

Mis sest, et ise ägisesin oma koormakohustuste all. Tundus, et nemad teevad ikka rohkem ja on palju tublimad. Selline mõtteviis tekitas jälle omakorda nukrameelsust, sest mismoodi ma olen nii saamatu ja mõttetu.

Taoline mõtlemine aga ei vii kuskile – üldse teistega võrdlemine ei viigi kuskile –, sest inimestel on ellu astudes niivõrd erinev stardikapital ja inimesed liiguvad väga erineva kiirusega. Mõni käib juba teismelisena tööl, teine ei ole veel kolmekümneseltki püsivat tööd leidnud. Kui ühele tekitab avalik esinemine tohutut närvipinget, siis teine ei saa arugi, et see midagi erilist oleks.

Ma olen jõudnud etappi, kus ma väga valin, mis projektidega end seon. Kui alguses oli meelitav, kui mulle isiklikult pakuti millegi tegemist, ja ma võtsin selle alati ka vastu kartuses, et äkki muidu hiljem enam ei pakutagi, siis nüüd ma väga valin, millega end seon.

Kui võtaksin vastu kõik pakkumised, mis mulle tehakse, siis oleksin ilmselt üsna kiirelt läbi põlenud. Seega ongi oluline osata ka ei öelda. Isegi kui tahaksime, siis kõigega pole võimalik korraga tegeleda ja on oluline leida, mis on need tegevused, mis just sind kõnetavad.

Ma tean küll, et propageeritakse rohkem olemist, mis iseenesest on ääretult tore, aga alati ei ole vaja rohkem olla. Ole lihtsalt sina ise ja tee just seda, mis sulle tundub õige ja huvitav. Kui see tähendab, et sa ei liigitu seeläbi mõtteviisi ole-rohkem alla, siis las ta olla.

Seltskonnastaar Paris Hilton on öelnud, et kui keegi palub sul midagi teha, siis tee see võimalikult halvasti ja sul ei paluta enam kunagi uuesti midagi teha. Ma usun, et sama põhimõte kehtib siis, kui oled endale liiga palju tegevusi kuhjanud ega suuda neisse sada protsenti pühenduda ning lõpuks saab kõik üle jala visatud. See tekitab halva tunde nii endas kui ka inimeses, kelle jaoks lubasid midagi teha. Lõpuks ei ole keegi rahul.

Seega – ära ole rohkem, kui ei jaksa. Võta endale kohustusi enda võimete piires ja mõtle, kas sa oled rahul sellega, mida ja kui palju teed. Ära lase end ühiskonna survest kõigutada.