Mis võiks minusuguse Kaukaasiast pärit noore üliõpilase Tartusse tuua? See on küsimus, millele võivad erinevad inimesed tuhandeid erinevaid vastuseid anda, samas kui minul on lihtne vastus: lõputu õppimisjanu.

Tartu on küll Baltimaade piirkonna kohta väike linn, kuid Eestis siiski suuruselt teine. Riigi teadus- ja kultuurikeskus, Eesti vanima ülikooli, Tartu ülikooli kodu. Aga kas see võiks olla ainuke minu siiatulemise põhjus? Ei.

Kui ma hakkasin otsima toredat kohta, kus valitseks arukas ja akadeemiline õhkkond, ei olnud mu nimekirjas sugugi Tartu ülikool. Aga siis kohtasin Hispaanias välisõpingutel eestlast, kes soovitas mul siia kandideerida, hoiatades eelnevalt, et pean valmis olema õppima ööd ja päevad.

Igatahes siia ma kandideerisin ja nüüd olengi Tartus, mis on juba praegu mu lemmiklinn, kus valitseb intelligentne ja akadeemiline õhkkond. Ja teate mis, sellel eestlasel oli õigus: Tartu on üliõpilase jaoks täiuslik koht. Olen üllatunud, et teame nii vähe Tartu ülikoolist, kus õppesüsteem on hämmastavalt tõhus ja sobib kõigile, kes soovivad hea tasemega haridust.

Üliõpilaste linn

See linn tõesti armastab üliõpilasi, seda on siiasaabumise esimesest päevast peale tunda. Tundub, et kõik toimib nagu kellavärk, sinu ülesanne üliõpilasena on vaid õppida. Noh, tegelikult, kui ma ütlen «õppimine», siis ma ei mõtle ainult õppimist. Samuti on ju rohkelt kooliväliseid tegevusi, võin teha, mida iganes tahan või suudan enda eelistuste ja võimete järgi. Näiteks olen juba saanud osaleda luuleüritusel, kus lugesin enda luuletusi nii inglise kui ka lausa oma emakeeles – armeenia keeles –, kuigi keegi ei saanud vist aru, mida ma ütlesin.

Et lõpuni aus olla, pean tunnistama, et kõik pole siiski nii täiuslik, nagu esmapilgul paistab. Olen õppinud mitmetes ülikoolides, seega pole ma esimest korda välisüliõpilase rollis. Igas riigis kohtan ma mõningaid raskusi, mis tulenevad selle piirkonna kultuurilistest, poliitilistest, geograafilistest ja teistest eripäradest.

Koduigatsus on kindlasti üks esimesi ja mõnikord ka püsivamaid tundeid, mida välismaal viibides tajud. Sellest on lihtne üle saada, parim lahendus on osaleda nii paljudes koolivälistes tegevustes kui vähegi võimalik, liituda erinevate üliõpilasseltsidega, võtta aktiivselt osa loengutest, seminaridest ja teaduskondades korraldatavatest konverentsidest.

Samuti ei saa kindlasti jätta mainimata, et kui kavatsed välismaal õppida, siis tasub enne kaaluda, kui vastuvõtlik sa oled. Ma ei taha küll liiga karm olla, aga välisüliõpilase üks tähtsamaid omadusi on vastuvõtlikkus erinevatele vaatenurkadele, sest lõppude lõpuks ümbritsevad sind inimesed, kellel on teistsugune taust, kultuur ja hoiakud.

Keeleprobleemid

Järgmine proovikivi on juba erilisem: keeleoskus. Tartus oskab suurem osa noori inglise keelt, nii et nendega sõbruneda on üsna lihtne. Natuke keerulisem on asju ajada inimestega väljaspool ülikooli: kaubanduskeskustes, poodides, haiglas. Kui oskad vene keelt, siis on suur tõenäosus, et inimesed sind mõistavad, aga kui valdad vaid inglise keelt, siis on teine lugu.

See ei tähenda, et keegi nendes asutustes ei räägi inglise keelt, vaid seda, et neid on tunduvalt vähem. Näiteks tekkis mul raskusi hambakliinikus, kus hambaarst oskas ainult eesti ja vene keelt. Ma küll valdan keskmisel tasemel vene keelt, kuid mitte eriti hästi, seega oli mul raskusi enda vajaduste arusaadavaks tegemisega. See polnud siiski katastroof, alati tuleb teineteisest arusaamisel appi kehakeel. Minu üllatuseks sain hambaarstiga koguni poliitikast rääkida, kui olin talle öelnud, et õpin Eestis politoloogiat, kuigi minu kodumaa on Eesti mõistes täiesti teise poliitilise suuna valinud.

Ikka see ilm

Peale eelmainitu ootab välisüliõpilast järgmine katsumus: ilm. Tartus tuleb õue minnes kaasa võtta nii vihmavari kui ka lisajakk, sest kunagi ei tea, millega see Eesti ilm sind jälle üllatab. Niisugused ilmaolud on siinse kandi kohta tüüpilised. Kui sa tuled aga troopilisest ja soojast riigist, siis on see tõsine proovikivi.

Armeenlasena olen harjunud, et mind ümbritsevad hoolivad ja sõbralikud, mõnikord liigagi sõbralikud inimesed – see on Kaukaasia piirkonnale üleüldiselt iseloomulik. Seepärast kulub natuke aega, enne kui harjud keskkonnaga, kus inimesed hoiavad nii suurt vahemaad kui võimalik. Eestlastega asju ajades tuleb jälgida, et seda piiri ei ületaks, muidu kujuneb sellest mõlema osapoole jaoks ebameeldiv kogemus.

Ka siinne õppesüsteem võib üheks väljakutseks kujuneda. Süsteem on üsna tõhus, aga kuna esimene õppekuu on väga tihe, võib kohanemine aega võtta. Meetodid, mida õppejõud kasutavad, on tõhusad, aga alguses on nendega natuke raske kohaneda. Kuu möödudes harjub küll sellega ära tänu õppejõudude kõrgele asjatundlikkusele.

Kohalik toit

Suuri raskusi on ka toiduga, eriti kui oled minusugune taimetoitlane, sest eestlased jumaldavad liha. Niisiis tuleb kas endale ise süüa teha – mida ei juhtu suure töökoormuse tõttu kuigi tihti – või külastada neid üksikuid kohti, kus taimetoitu pakutakse.

Eesti ehk täpsemalt e-Eesti on loonud digiühiskonna, mistõttu kõiksugu asjaajamised on üsna lihtsad ja kiired. Eestis on palju e-sid, mis teevad su elu ja suhtlemise lihtsamaks: e-tervis, e-valimised, e-valitsus, e-residentsus, e-takso, e-politsei ja nii edasi. Jääb mulje, et Eestis tehakse kõik asjad e-ks. Kas see tuleneb sellest, et eestlased eelistavad üksteisega mitte näost näkku suhelda? Kes teab, võib-olla, aga üks asi on kindel: see riik on näide edukast uuendusmeelsest riigist, mis püüdleb e-riigi staatuse poole, kus põhilisi riigiteenuseid pakutakse digitaalselt.

Kõike eelmainitut arvesse võttes on selge, et välistudengina tuleb siin pidevalt mõnede raskustega arvestada. Eks neid tuleb ette igal pool mujalgi, mitte ainult Tartus, ja kõik need raskused aitavad üliõpilasi tuleviku väljakutseteks ette valmistada.