Kevadel TÜÜE juhatuse kandidatuuri esitamise debatist alanud arutelust viipekeele tõlketeenuse üle võib praegu järeldada vaid jätkuvat segadust. Toona kardeti, et juhul, kui oleksin saanud TÜÜE aseesimeheks, läinuks lõviosa TÜÜE eelarvest minule organiseeritava tõlketeenuste kulude katteks.

Tundub, et tegelikult ei teatagi, kust peaksid tulema vahendid erivajadusega tudengiesindajale vajaliku teenuse katteks. Peaks sellega tegelema TÜÜE, tudengiesindaja ise, Tartu ülikool või hoopis keegi neljas?

Tõlketeenus ei tohiks jääda ühe inimese vastutada

Olen kogenud, et kuuljatel on sageli niisugune hoiak - viipekeele tõlketeenust vajab üksnes viipekeelne kurt. Seega eeldatakse, et ainult minu (kui kurdi) mureks on see, kas ja kuidas tõlketeenus saab koosolekutel tagatud ning kust selleks rahastust leida.

Välistatud on justkui mõte, et ka kuulja võib vajada tõlketeenust, kui tal tuleb suhelda kurdiga. Nii nagu minul (kurdil) on vaja mõista sind (kuuljat) ja  sinul (kuuljal) on vaja mõista mind (kurti), mistõttu märge  «erivajadus» sõltub vaatenurgast.

On üsna tavapärane, et kuuljate jaoks on kurdid erivajadusega inimesed, kuna neil on keeruline suulist kõnet mõista ja ise aktiivselt vestluses osaleda, mis toimub eesti keeles. Ei ole aga enam harvad needki juhtumid, kus kurtide keskel muutub erivajadusega inimeseks just kuulja, kuna ta ei valda eesti viipekeelt.

Sellistes olukordades on viipekeeletõlgi kasutamine mõlemale hea lahendus (sageli vältimatu). Viipekeetõlk tõlgib sõnumid nii kuulja kui kurdi jaoks mõistetavasse keelde, mis omakorda tagab selle, et teabe vahendamine sujuks kiiremini, on pingevabam, aga ka adekvaatsem, täpsem.

Asja paremaks mõistmiseks kujutame ette tööd Euroopa parlamendis. Seal organiseeritakse poliitikule tõlge (sh kurtidele viipekeelne tõlge) ja just selleks, et poliitik saaks oma mõtteid väljendada emakeeles, et  erinevaid keeli rääkivate inimeste vahel toimiks ladus suhtlus.

Meenutada  tasuks ka hiljutist  arutelu Eesti eesistumise üle: kas poliitik peab inglise keelt oskama, miks ei taheta talle tõlget korraldada ja kas tõlge on üldse vajalik?

Niisama elementaarseks võiks muutuda viipekeele tõlketeenuse organiseerimine Tartu ülikooli üliõpilasesinduses, kui sinna on juba kord valitud kurt üliõpilane. Täidab ju temagi organisatsioonis  tudengite esindajana ennekõike  esindusfunktsiooni.

Olen arvamusel, et  tõlketeenuse kulude katmise eest ei peaks vastutama see inimene, kes tõlget vajab. On mõistlik, kui tõlge tagatakse ja selleks vajalik raha leitakse institutsiooni poolt koostöös riigiga. Siis ei peaks ka tudengiesindus viimasel hetkel murdma pead, kust leida viipekeele tõlketeenuse jaoks vajalik rahasumma ning kaoksid asjatud pinged ja alusetud hirmud inimeste vahel.

«Minu ja sinu» või «meie» maailm?

Mulle on öeldud, et olen vastutustundetu, kui tulen kuuljate maailma ja käsin neil enda vajadusteks (mis on seotud tõlketeenusega) raha leida. Siit aga tekib minu jaoks küsimus, kellele see maailm siis mõeldud on? Kas selles n-ö kuuljate maailmas leidub ka minule kohta?

Aasta tagasi TÜ üliõpilasesindusse kandideerides olin valmis selleks, et viipekeele tõlketeenuse katteks raha ei leita ja mul tuleb eesti keelega (mis on minu jaoks võõrkeel) hakkama saada.

Mind julgustati kandideerima ning minu suureks üllatuseks leiti ka vajalikud summad ja mõistlikud lahendused. Usun, et TÜÜE poolt positiivse lahenduseni tehtud pingutused võiks olla eeskujuks paljudele.

Täna on ehk võõras ja harjumatu mõte, et viipekeelsed kurdid Eestis on sarnases seisus mistahes võõrkeelsete inimestega. Nad on osa Eesti ühiskonnast, n-ö keelevähemuses eestlased.

EV keeleseadus (2011) annab eesti viipekeelele ametliku staatuse (olles sisuliselt võrdsustatud eesti keelega) ning märkides, et just riigil lasub kohustus soodustada eesti keele kõrval ka eesti viipekeele kasutamist.

Eesti viipekeel oli, on ja jääb Eesti kultuuri ja ühiskonna osaks!

Artiklit ajendas kirjutama UT ajakirja juuninumbris ilmunud essee «Sa diskrimineerid jõhkralt praegu!» ning juuli essee «Tudengiesinduse tootemärk».