Mõte minekust välismaale tärkas juba esimestel ülikoolinädalatel, kuid kindlus vahetustudengi seisundi omaksvõtmisest jõudis lõplikult kohale alles siis, kui jalge all krõbises värskelt maha langenud Uppsala lumi.

Kuidas saab end inimene tulevikus nimetada rootsi keele filoloogiks, kui tema ainus senine kokkupuude Rootsiga oli 2007. aastal ning sedagi kruiisi näol? Just seda küsimust olin endamisi korrutanud kuude kaupa, kuni lõpuks taotlesin kohta Uppsala ülikoolis. Asutatud 1477. aastal ning olles ka maailma 100 parima ülikooli nimistus, puudus igasugune kõhklus selles, miks valida vahetussemestri sihtkohaks just Uppsala.

Ska vi fika ehk lugu minu rahakoti dieedist

Nagu klassikalisele erasmuslasele kohane, jõudsin nelja ja poole kuu vältel näha ja kogeda üpriski palju. Oluline tähelepanek puudutas just eluolu. Elamispinnaks määrati mulle 19 ruutmeetri suurune tuba Flogsta ühiselamurajoonis, mis on maine poolest sarnane Raatuse 22 ühiselamuga.

Üks kohale iseloomulik nähtus on aga Flogsta karje (viikingitekeeli Flogstavrålet): igal õhtul, kui kellaosuti on täpselt 22.00 peal, avanevad sajad kõrghoonete aknad ning mõneks minutiks kostub elanike suist vali karje. Miks seda tehakse või kust tava alguse sai, seda täpselt ei teata. Karjumine selles kohas sel ajal on lihtsalt iseenesestmõistetav, nii nagu aevastamisel käe suu ette panek.

Väga pingeliselt mõjus kohanemine internetiga. Nimelt Eestile iseloomulik pea igast nurgast leitav tasuta wifi oli Uppsalas peaaegu et olematu. Ühiselamus küll maksid interneti eest, ent tuli oma ruuteriga ühendus saada. Kuna minu ruuter ei leidnud pistikuga ühiskeelt, olin sunnitud poole ajast elama näruse 3G ja kohvikute pakutava wifi toel.

Flogsta asub kesklinnast umbes kolme kilomeetri kaugusel, mistõttu internetijaht oli nagu igapäevane matk, mis omakorda nõudis ohverdust kahe saapapaari näol. Jalgsi liiklemine kujunes vahepeal tõeliseks väljakutseks, ent jäine maapind ning seitse korda kallim bussipilet ei jätnud muud valikut.

Uppsala kohvikukultuur on märksa sügavam kui Eestis. Tartus võib küll tihti näha tudengeid soojendamas Werneri või Säde istmeid, ent siin on fika (teisisõnu kohvitamine koos mõne kanelbulle või tükikese prinsesstårta’ga) lahendus pea kõigele. Tahad loengute vahel väikest energiasööstu? Või hoopis autasustada end peale õigeaegset kodutöö esitust? Või on vaja mõne sõbraga üle pika aja kohtuda? Või äkki tahad koosoleku maha pidada? Ehk hoopis oled lihtsalt näljane ning (nagu mina) vajad internetiühendust? Fika on vastus kõigele.

Vabameelsus ja mitmekülgsus

Nende kahe sõnaga võtaksin kokku Uppsala ülikooli õppemetoodika. Vastupidi Tartule, kus tuli kuni kaheksa tundi päevas koolipinki nühkida, toimus siin üks loeng päevas, 45-minutiliste juppidena. Aine, mille võtsin, oli komplekskursus, mille iga osakursus – tekstianalüüs, rootsi keele grammatika, kirjalik ja suuline eneseväljendusoskus – keskendus ühe kindla külje avardamisele. Iga osakursus nägi ette seevastu rohket ennast korrale kutsuvat iseseisvat tööd ning kodutööd, millele oleksin Eestis pühendanud nädala või kuu, tuli esitada hindamisele poole kiiremini.

Tekstianalüüsis lugesime kokku 1000 lehekülje ulatuses rootsi kirjandust, grammatikatunnid lihvisid ja rõhutasid rootsi keele pisiasjade tundmist (proovi näiteks öelda forskningsinformationsförsörjningssystemet), kirjutamistundides pidime harjutama end korrapärasele tekstiloomele ja suulise keeleoskuse arendamise nimel tuli pidevalt teha peast kümneminutilisi ettekandeid. Kõik see pani proovile nii isikliku ajaplaneerimise kui ka motiveerimisvõime. Ainsa miinusena õppetöös tooksin välja ehk selle, et käsitsi kodutöid esitada ei saanud ning eksamid toimusid eraldi üheksa kilomeetri kaugusel asuvas hoones.

Eestlasena pidin endamisi sisendama isamaatunnet veelgi, kuna mind peeti tihti (eriti õpetajad) soomlaseks. Pisikese Eesti asukoht oli paljudele võõras ning isegi üllatavalt suur hulk rootslasi polnud kindlad, kus sinimustvalge e-riik täpselt geograafiliselt asetseb. Eestis on üpriski tüüpiline, et mõni noorema põlvkonna esindaja valdab hästi kolme keelt, kuid Rootsis elades sain näha sellest küljest palju üllatavaid pilke. Inglise keel tundus olevat ainus keel, mida inimene oskab peale oma emakeele. Usun, et sellele arusaamale on kaasa aidanud suur Ameerika ja Austraalia vahetustudengite osakaal.

Maagiline värvidemäng ja tudengielu virvarr

Kord panime pead kokku ning otsustasime võtta sõpradega omal käel ette reisi. Läbisegi räägiti, kuidas oma isiklikku bucket list’i tuleb ilmtingimata paigutada virmaliste nägemine, ent kuna talvekuud olid lõpule jõudmas, kõhklesime, kas üldse võib veel midagi näha. Märtsi esimesel nädalal aga võtsime riski ette: virmaliste nägemise tõenäosus oli 50-50, kuid kuna valisime sihtkohaks Põhja-Norra, olime kindlad, et näeme vähemalt fjorde.

Mõeldud-tehtud, algas 19-tunnine rongisõit pisikesse põhjapolaarjoonest põhja pool asuvasse Narviki linna, mida ümbritses hingematvalt ilus loodus. Plaanitud õhtul nurjus virmaliste nägemine pilvise ilma tõttu ning järgneval õhtul sõitsime piiriäärsesse toidukauplusesse. Parklast välja tulles nägime kerget rohekat taeva helkimist, mis süvendas soovi sõita virmaliste suunas. Björklidenis täituski kauaaegne unistus: autost välja hüpates tantsiski pea kohal rohelistes ja lillades toonides põhjavalgus.

Huvitav eripära Uppsala linnakus on nation’id: 13 Rootsi lääni järgi nimetatud korportatsioonilaadsed organisatsioonid, mis on terve tudengielu süda. Nation’itel on oma baar, restoran, klubi, raamatukogu ja iseäralikud tavad (isiklikult liitusin Värmlands nation’iga). Iga kuu korraldatakse uhkeid õhtusööke, mida tuntakse gasque’ide nime all. Väga suur kohalik tava on Valborg, mis kujutab endast mitmepäevast volbriööpidustust, mille nimel tuleb Uppsalasse tudengeid ka mujalt Rootsist ja välismaalt.

Nädalad on nagu kuud ja päevad on nagu nädalad – just nende sõnadega võtaksin kokku ühe vahetustudengi elu. Kindlasti pole semester välismaal üksnes lust ja lillepidu, esineb nii tõuse kui ka mõõnasid. Ent mina otsustasin Uppsala õhumolekule hingata veel ühe semestri võrra, seega julgustan kõiki vastata minna-või-mitte-minna-küsimusele jaatavalt! Lycka till!