Tõuke mõttearenduseks sain selle aasta 19. jaanuaril kolmandat aastat järjest toimunud konverentsi «Õppejõult õppejõule 2017: oma õpetamise arendamine» töötoast «Hea õpetamine suunab eneseanalüüsile ja toetab individuaalset arengut», kus kolleeg tutvustas uuenduslikult ja edukalt korraldatud seminari, mille lõppedes tema sõnul «lastel silmad särasid».  Kuuldud väljend jäi kõrvade vahele loksuma.

Ettekande järel tõstsin käe ja küsisin: «Ma saan aru, et silmad särasid, aga miks just «lastel»?» Ettekandja selgitas ning lisas, et tänased õppijad on tema jaoks «tulevased kolleegid». Pikaks arutamiseks aega ei olnud, ent näis, et õppejõud ja tudengid ei ole täna päris võrdsed, ehkki kunagi tulevikus on nad võrdsed küll.

Ma saan aru, et olukordades, kus õppejõud õpetab endast üks või kaks põlvkonda nooremaid, kes on samaealised õppejõu enda laste või lastelastega, tekib tal kiusatus suhtuda tudengitesse kui lastesse ning seda aeg-ajalt ka sõnades väljendada. Ent on see normaalne? Kas tudengisse kui lapsesse suhtumine käibki õppejõu ja tudengi vahelise suhte juurde? Kas õppetegevuse ajal ja eesmärkidel peaks õppejõud käituma kui (lapse)vanem ning tudeng olema lapse rollis? Kas iga õppejõud peab oskama tudengite suhtes vanemlikult käituda ja ka vanemlikku võimu rakendada?

Kui vanemlik võim osutub olevat koolitamiste olemuslik kaasnähtus, siis on loomulik, et me nimetame tudengeid kõrgkoolis «lasteks», kuna nemad õpivad ja meie õpetame. Nende eakaaslastesse, kes käivad tööl ja enam ei õpi, suhtume kui täiskasvanutesse, kuna nendega koolitamisalane suhe puudub. Lihtne.

Pikendatud lapsepõlv?

Kui nii, kas siis kõrgkool on pikendatud lapsepõlv? Mingil määral küll. Näiteks ootab (nõuab?) riik, et lapsevanem kannaks õppiva lapse sissetulekute eest hoolt (hoolekandmine on üsna vanemlik tegevus) kuni 26. eluaastani. Sel moel on ka riigi silmis alla 26-aastane noor võrdväärne täiskasvanu, juhul kui ta kõrgkoolis ei õpi, ent on endiselt vanemliku hoole all juhul, kui ta jätkab õppimist.

Nii võib esineda ka vastakaid olukordi. On võimalik, et ülikoolis õpetab noor inimene, kel endal lapsi ei ole, vanuselt eakamaid, kel on lapsed. Kas ka tema teostab vanemlikku võimu ainuüksi sellepärast, et ta on õpetaja rollis? Kui vanemlik võim käib õpetaja rolliga kaasas, siis kindlasti.

Mis on vanemlik võim? Vanemlikku võimu kasutab lapsevanem (isa, ema või keegi, kes on nende rollis) lapse eest ja lapse heaks otsustades ning lapse eest hoolt kandes nii kaua, kuni laps saab ise täiskasvanuks ning oskab enda eest ise otsustada ja hoolt kanda. Hästi rakendatud vanemliku võimu ulatus kasutamise käigus järjest väheneb. Näiteks sünni eel on vanema võim lapse (loote) üle täielik (õigus abordile) ning väheneb seejärel järk-järgult lapse vanuse kasvades.

Kas vanemlikku võimu kasutavad ainult lapsevanemad? Ei. Täiskasvanud inimesega võib juhtuda, et ühel vanaduse päeval hakkavad vanemlikku võimu tema üle teostama kas meditsiinitöötajad või tema enda lapsed, niivõrd kuivõrd ta ei saa enam ise endaga hakkama ja vajab hoolekannet.

Õpetajad teostavad vanemlikku võimu

Kuidas vanemliku võimu suhe tekib ja toimib? Kõige lihtsamal kujul tekib vajadus vanemliku võimu teostamise järele olukorras, kus on kas tegemist lapsega või inimene käitub kui laps. Teine variant lähtub võimu teostajast ehk olukorrast, kus inimest koheldakse kui last sõltumata sellest, kuidas inimene ise käitub.

Vaatame mõlemat varianti eraldi. Kool ja koolitamised on oma põhivajaduselt mõeldud laste kasvatamiseks ja kujundamaks neist täiskasvanute maailma ühiskonnaliikmeid. Kui keegi meist, täiskasvanutest peaks minema arvuti- või keelekursusele, mida õpetatakse ka lastele koolis, siis õppija rollis olles oleme üsna samasuguses rollis, nagu on lapsed samalaadsetes tundides. Meie õpetajad teavad, mida me vajame ja kuidas peaksime õppima. Meie õpetajad nõuavad meilt õppimist ning distsiplineerivad või «toetavad» meid juhul, kui kipume teistest õpperühmas maha jääma. Kui kesk- või vanemas eas inimesed jäävad tehnoloogiliselt noortest maha ja lähevad vastavale koolitusele, teostatakse õppeotstarbelistel eesmärkidel vanemlikku võimu ka nende üle.

Õpetajad kui õpetajad teostavad vanemlikku võimu. Nad toetavad õppijaid. Kui see kõlab ebamugavalt, mõelge selle üle, miks on 600 sõnast koosnevas Tartu ülikooli õpetamise hea tava tekstis sõna «toetama» mainitud keskmiselt vähemalt korra igas lõigus ehk kokku koguni 15 korral.

Aeg kasvada suureks?

Kas õpetajad ja haridusasutused on ainsad, kes vanemlikku võimu teostavad? Ei ole. Riik kannab hoolt meie terviskäitumise eest (alkoholi ja tubakatarbimine), ei jäta päris meie otsustada seda, kuidas sortida prügi või tagada eluaseme tuleohutus. Riik leiab, et on parem otsustada meie eest. Ta on otsustanud, et helkuri kandmine on meile hea. On parem, kui riik otsustab meie eest. Riik teab, mis on meile hea.

Ka arsti ja patsiendi suhtega käib vanemlik võim kaasas samamoodi kui õpetaja ja õpilase suhtega. Patsient on lapse rollis. Kui see nii ei oleks, siis ei eeldataks, et arst teab, mida patsient ei tea ning arsti rolli juurde ei kuuluks võim öelda patsiendile, mida ta peaks tegema.

Vanemlik võim ei ole hea ega halb. Ta lihtsalt on. Selle pilguga ringi vaadates näeme, et vanemlikku võimu rakendavad ka liikluspolitsei, meedia, ettevõtted ja reklaamindus, kes kõik teavad, mis meile hea on, ning jagavad meile õpetussõnu.

Kui meil on vanust juba üksjagu, tasub enne mõnele koolitusele kirjapanekut järele mõelda, kas on mõtet pikendada «kestvat lapsepõlve», kas me ikka vajame koolitajat, kes meid toetaks ja distsiplineeriks. Võib-olla on aeg «kasvada suureks, memme rõõmuks» ja seekord ise hakkama saada.

Tudengitega töötades oleme aga üsna sarnases olukorras, nagu on ülemus alluvatega töökohal. See, kuivõrd vanemlikult käituda, sõltub inimesest. Igal juhul on õppejõu võim piiratud õppeainega. Õppeaine käigus võiks õppejõu võim väheneda ja ammenduda. Nagu autokoolis võiks ka kõrgkooli õppeainete lõppedes õppija suuta ja osata iseseisvalt jätkata. Ta ei vaja enam koolitajat. Ta ei vaja enam tuge. Võimusuhe on läbi. Siis on kõik täiskasvanud.