Me võiksime üksteisest rohkem lugu pidada. Olla lugupidavamad üksteise töö, sõnavõttude ja arvamuste suhtes.

Meie ühiskonnas on liiga palju üksteisele siltide kleepimist ja lahterdamist, seega võiksime seda vältida ühiskonnale suuresti eeskuju andvas asutuses ehk ülikoolis.

Leian, et hoolimata sellest, kuidas suhtume teineteisesse isiklikul või emotsionaalsel tasandil, peame leidma kuidagi viisaka ja lugupidava suhtumise, et koostöö ja arutelu saaksid edasi minna. Ülikool on midagi palju suuremat kui mõne inimese omavaheline suhtlus – ülikool jätab oma jälje ühiskonnale, mõjutab seda ning ka kõiki teisi siin lähedal ja kaugel meie ümber.

Kui miski häirib meid või on olnud mingisugune vastuolu, siis võiksime seda olukorda või häirivat tegurit veidi analüüsida. Analüüsida esmalt üksinda ja omaette ning jõuda siis mingisuguste järeldusteni. Kui selgub, et tööd ei saa edasi teha ilma teiste osapooltega rääkimata, siis tuleks minna nende inimeste juurde ja arutada rahulikult läbi need asjaolud, mis tekitavad häirivat tunnet või on kuidagi halva enesetunde jätnud. Me võiksime olla üksteise vastu lugupidavamad ja arutada rohkem üksteisega koos, mitte üksteise seljataga.

Enamasti kohtab aga ikka seesugust tagaselja kirumist ja seljataga ebameeldiva (tihti ka ebaõiglase) tagasiside andmist. Niimoodi käitudes kuulutatakse oma tõde ega anta teisele osapoolele võimalust enda osa rääkida. Kui meil on probleeme, siis tuleks julgus kokku võtta ja minna rääkima ikka selle osapoolega, keda mure otseselt puudutab. Tuleks püüda asju parandada. Sest kellele on kasulik mittetoimiv töösuhe? Mulle tundub, et mitte kellelegi, sest nii ei saa koos töötatud ja nii ei saa ka ühiste eesmärkide nimel edasi liikuda. Nii ei parane ammugi suhtlus. Konstruktiivne tagasiside on üks suur võti kogu asutuse arengus ja suhtluses. Seda tasuks meeles pidada.

Üsna palju kohtab ühiskonnas sedagi, et erinevate teemade üle arutledes või isegi vaieldes valitakse ühel hetkel argumentide asemel solvamine. Tihti tekib mulje, et inimesel ei olegi enam uusi põhjendusi välja tuua või midagi asjalikku öelda, ning seetõttu otsustatakse teist osapoolt isiklikult solvata. Taas – selle asemel, et teisi solvata, tuleks võtta aeg maha ning püüda jääda viisakaks ja lugupidavaks. Seesugused intelligentsed arutelud jätavad palju soojema ja olulisema tunde kui need, kus teine osapool on otsustanud alatult käituda.

Võiksime püüda seda väiksemaks jäänud lugupidamist ühiskonnas vähendada. Ülikool ja selle inimesed võiksid selles eeskuju anda. Ja mitte olla selline eeskuju, kes lihtsalt ütleb, kuidas peaks olema, vaid ka käitub nii. Sest olgem ausad – meie tegudel on tihti suurem mõju.