Argentiinast pärit teadur Leonardo Pataccini on Eestis elanud ja Johan Skytte poliitikauuringute instituudis veetnud üle poole aasta. Oma muljeid Eestis elamise ja õpetamise kohta jagab ta ka UT ajakirja lugejatega.

Kuigi ma olen Argentiinas sündinud ja seal suurema osa oma elust elanud, olen ma poolenisti hispaanlane – mu vanavanemad põgenesid Hispaania kodusõja ajal Argentiinasse. Kuna pool perekonda jäi Hispaaniasse maha, siis on mul siiamaani Hispaaniaga tihe side.

Oma bakalaureusekraadi omandasin sotsioloogia erialal. Kui olin bakalaureuseõpingutega jõudnud teise semestrisse, hakkasin ka ise ülikoolis ajalugu õpetama. Argentiinas on huvitav see, et enamik õppejõude annavad loenguid, aga ei saa selle eest raha. Tavaliselt on need noored alustavad teadlased ja ülikool toetubki suuremas osas õppejõududele, kes teevad oma tööd tasuta. Lihtsustatult öeldes on see justkui vabatahtlik töö.

Mõned aastad tagasi kolisin ma Lätti ja tegin seal uurimistööd Läti majanduskriisi kohta. Vahelduva eduga elasin seal kokku kaks aastat. Seal töötades kuulsin ma loomulikult ka Tartu ülikooli kohta ja mõtlesin, et tahaksin siia tulla.

Esialgu oli mul soov tulla Tartusse viieks kuuks, aga tekkis hoopis võimalus jääda siia kauemaks, suisa kolmeks aastaks. Ma olin sellega nõus, sest tundsin end Tartus kohe väga koduselt ja mugavalt.

Töökeskkond ja kolleegid on Tartus toredad. Ülikool on väga rahvusvaheline ning see on minu jaoks meeldiv üllatus, sest Argentiinas ega Lätis pole see nii.  Huvitav on see, et siin olles puutun ma kokku väga tähtsate teadlastega, aga nad on nii tagasihoidlikud.

Kui ma Tartusse tulin, siis arvasin, et teen siin rahulikult oma uurimistööd, mis räägib majanduskriisist, ja kujutasin ette, et mu töö on üsna üksildane. Umbes nii, et loen ja kirjutan pidevalt.

Aga koheselt palus instituut mul võtta enda õpetada aineid ja osaleda erinevatel koosolekutel. Erinevad õppejõud tulid ja küsisid minu käest arvamust ja nõu. Sulandumisprotsess tehti väga lihtsaks ja õhkkond on siin palju soojem, kui ma ootasin. Tore on tunda end oodatuna.

Stereotüübid

Eestisse tulles olin ma veidike mõjutatud oma Läti sõpradest ja lätlaste stereotüüpidest eestlaste kohta. Peamine lätlaste stereotüüp on see, et eestlastel kulub otsuste tegemiseks ilmatu kaua aega. Lõunamaalased jälle arvavad, et põhjamaa inimesed on kauged ja külmad. Kuna ma olen sotsioloogiat õppinud, siis tegelikult tean, et stereotüüpidel ei pruugi olla seost päris eluga.

Ma olen elanud erinevates riikides ja mida rohkem ma reisin, seda enam saan aru, et inimesed on igal pool samasugused. Igas rahvuses on häbelikumaid inimesi, tegusaid inimesi ja lõbusaid inimesi. Häid inimesi on igal pool.

Ma ei usu, et rahvus või elukoht ütleb, milline inimene on. Ja see on hea, sest selleks, et teada saada, millised inimesed mingis riigis on, pead sa minema kohapeale ja ise avastama.

Eestlaste kohta räägitakse, et nad ei taha võõramaalasi oma riiki ning sellest saan ma ka aru, sest võõramaalased on nende jaoks alati olnud seotud sissetungiga ja kohalikel on olnud väga vähe aega, et nautida oma vabadust. Aga mina ei ole end selle poole aasta jooksul siin küll kuidagi halvasti tundnud. Samuti ei ole ma tundnud, et mind ei taheta siia.

See on igal pool nii – Eestis, Lätis, Venemaal, Jaapanis ja Austraalias –, et on kohalikke, kes ei soovi oma riiki välismaalasi. Ma ei teeks sellest nii suurt numbrit, kui te võib-olla ise teete.

Eestisse kolides oli minu jaoks üks suurimaid üllatusi see, et ei olegi vaja kogu aeg tormata. Siin pole ummikuid ega midagi. Buenos Aires on suur linn, kus elab ligikaudu 2,8 miljonit inimest, ja kõik asjaajamine võtab palju aega. Seega tuleb alati kiirustada.

Minu jaoks oli üks ehmatavaim ja samas ka hiljem tagasi vaadates naljakaim hetk Eestis olles see, kui ma läksin Tallinna kaubamajas eskalaatori peale ja mul oli tunne, et see ei liigu edasi. Aga see liikus lihtsalt nii aeglaselt, peaaegu märkamatult. See oli mu jaoks esimene äratuskell, et siin kulgevad asjad omasoodu ning ma pean aja maha võtma, sest kuhu on meil kogu aeg kiire.

Ilm

Eestist rääkides ei saa üle ega ümber siinsetest talvedest. Minu üks meeldejäävamaid kogemusi oli see, kui õues oli –15 kraadi ja ma läksin poodi. Ma tegin külmkapi lahti ja sain aru, et see on katki ja toit oli ilmselt roiskunud, sest sees oli nii soe. Siis ma aga taipasin, et külmkapis on lihtsalt soojem kui õues ja tegelikult ei olnudki kapp katki.

Oma tudengitele teatasin ma, et kui õues on –20 kraadi, siis jääb loeng ära ja mina kooli ei tule. Eestis on niigi vähe inimesi, miks te piinate neid? –15 kraadiga õue minek peaks olema keelatud. See, et eestlased ütlevad, et tänavune talv oli soe, hirmutab mind. Jah, ma jäin elama ja isegi ei piinelnud, aga mis saab edasi?

Nii Eestis kui Lätis elades tegi ilm mu jaoks kohanemise raskeks. Esiteks polnud ma mõistagi harjunud siinse külmaga, aga ka pimedus oli harjumatu. Just see, et talvel polegi praktiliselt valget aega. Samas suvel on mul jälle raske uinuda, sest õues on kogu aeg valge.

Kõrgharidus

Kui rääkida Eesti ja Argentiina kõrghariduse erinevustest, siis Argentiinas teevad 90% tööst ära tudengid. Eestis on see ühtlasemalt jaotatud õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Ma ütleksin, et siin tuleb tudengil endal panustada 50–60%. Ülejäänu teevad õppejõud, kes on väga aktiivsed ja jagavad tudengitele materjale ka väljaspool klassiruume.

Kui ma soovitaksin Eestil midagi Argentiina haridussüsteemist üle võtta, siis ehk seda, et tudengid peaksid rohkem lugema. Kui mina haridust omandasin, siis pidin iga nädal lugema 100–200 lehekülge rasket teksti ja peamiselt klassikuid.

Ma alustasin Platonist ja liikusin järjest edasi. See andis mulle väga head alusteadmised. Ka Eestis lasevad õppejõud tudengitel lugeda huvitavaid tekste, aga mitte niivõrd klassikuid.

Samas klassikuid tundmata võib noorel inimesel olla edaspidi raske, sest see annab hea aluse ja õpetab mõtlemist.

Eestis ja ka Lätis ollakse kõrghariduse suhtes väga moodsad ja võib-olla isegi liiga palju turule orienteeritud. Ajaga kaasas käia on muidugi oluline, aga siiski soovitan ma mitte unustada klassikuid.

Mul on olnud võimalus õpetada nii Eesti kui ka Argentiina tudengeid ja senimaani on mul olnud head kogemused mõlemast rahvusest tudengitega.

Eestis õpetama asudes kartsin ma, et tudengid ei ütle loengus ühtegi sõna sekka, aga tegelikult see nii pole. Argentiina tudengid väljendavad end küll rohkem: nad on loengutes aktiivsemad ning avaldavad arvamust ja vaidlevad vastu. Eestis ollakse häbelikumad ja vaoshoitumad.

Eesti tudengid võiksid iseenesest rohkem sõna võtta, sest minu jaoks oleks huvitav teada, kuidas nemad mõtlevad ja mida arvavad. Tegelikult saan ma aru, kui inimesed ei soovi oma isiklikke seisukohti avaldada, ja sellest pole midagi. Ma ei sunni ka, sest  õpetamine on justkui tantsimine: ma võin kutsuda sind tantsule ja sa saad kas nõustuda sellega või mitte.

Samas on oma seisukohtade põhjendamine üks oluline osa ülikooliharidusest. Hiljem lähevad praegused tudengid ju kusagile tööle ja seal peab enamajaolt ikkagi oma otsuseid põhjendama. Seega tuleb argumenteerimisoskus kasuks. Väga hea on aga see, et Eesti tudengid austavad väga oma õppejõude, on pühendunud ja tõesti tahavad õppida.

---

Haridus

2012–2015 PhD (sotsiaalteadused) Buenos Airese ülikool (Argentina).

2007–2011 MA (rahvusvaheline majanduspoliitika) Belgrano ülikool (Argentina).

2009–2010 MA (kaasaja ajalugu) Santiago de Compostela ülikool (Hispaania).

2001–2005 BA (sotsioloogia) Buenos Airese ülikool (Argentina).

---

Kuidas sattus Leonardo Eestisse? 

Kõrge teaduspotentsiaaliga inimeste kaasamine on SV teadustegevuse ja -rahastuse suurendamise üks võtmetegevusi, mistõttu on valdkonna arengufondi loodud meede, millest toetatakse kõrge teaduspotentsiaaliga inimeste kaasamist enda üksustesse. Selle meetme eesmärk on kaasata kas vahepeal välismaal töötanud eestlasi või välismaalasi, kes asuksid tööle teaduritena ja kelle peamine ülesanne on (välise) teadusrahastuse kaasamine.

Leonardo on esimene teadlane, kes sai sellest meetmest toetuse ja on juba tööle asunud Johan Skytte poliitikauuringute instituuti. Tema näol on tegemist võimeka noorteadlasega, kes tuli algselt Tartusse järeldoktorina uurimiskülaskäigule, kuid kelle võimekust nähes otsustas Skytte instituut leida viisi, kuidas teda pikemaks ajaks instituudi töösse kaasata.

Leonardo uurimisvaldkonnad on rahvusvaheline poliitökonoomia ja arengu poliitökonoomia, sh siirdemajandused, finantssüsteemid ja -turud, majandusinstitutsioonid, sissetulekute jaotumine, ebavõrdsus, riigi roll majanduses, riigi võimekus, majandusmudelid, avaliku ja erasektori partnerlus.

Tema teadustegevuse keskmes on olnud finantsturud ja -institutsioonid ning nende roll majandusarengus – seda nii arenevate majanduste (sh postkommunistlikud siirderiigid) kui arenenud majanduste (sh kriisieelne ja -järgne Euroopa Liit) kontekstis.