Seni Tallinnas tegutsenud Cabaret Rhizome’il esietendub 15. detsembril Tartus lavastus «Vabadusest ja vabandustest». Teatri üks loojatest, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane Johannes Veski rääkis UT-le teatri telgitagustest ja tulevikumõtetest.

Miks olete otsustanud oma töös kasutada erinevaid multimeedia- ja tehnoloogialahendusi?

Algusaegadel oli meie teater väga tehnoloogiakauge. Lavastused olid väga esinejakesksed ning tehnoloogiliselt piirdusime algeliste valgustitega, et laval toimuv oleks näha. Järgnesid lavastused, kus katsetasime aina enam publikuga suhtlemist, püüdsime ära kaotada pealtvaatajate ja näitleja vahelist piiri. Selle piiriga mängimisel osutub tehnoloogia väga kasulikuks. 

Kuigi interaktiivne teater võib esialgu kõlada hirmutavalt, sest vaatajatelt tahetakse midagi ja võib-olla peljatakse seda, et neid kistakse lavale või olukorda, kus olla ei taheta, siis tunduski tehnoloogia olevat hea puhver. Tekitame interaktiivsuse abil turvalise punkti lava ja publiku vahel: tehnoloogia annab pealtvaatajatele võimaluse mõjutada etenduse kulgu.

Seega te lasete publikul teha otsuseid ja mõjutada seda, missuguses suunas laval tegevus liigub?

Jah, kuid see puudutab üht kindlat lavastust, «Otsuse anatoomiat», aga ka kaht varasemat tööd: «Risomeedia» ja «12 movements». «Otsuse anatoomia» on tõepoolest väga eriline, omanäoline ja ainulaadne teatritöö, seda kindlasti nii Eestis kui ka maailma kontekstis.

«Otsuse anatoomia» on 64-versiooniline näidend. Lavastus räägib noormehe elust, sünnist kuni hilise keskeani, ja sellest, milliseks võib tema elu kujuneda. Selle noormehe elu sõlmpunktides on publikul võimalus interaktiivseid tehnoloogiaid kasutades anda just nendessamades sõlmpunktides loo kulgemisele uus suund. Nad saavad valida sellest olemasolevast suurte lugude võrgustikust oma tee. Need otsused ei sünni pelga hääletamise põhjal, vaid igas sõlmpunktis langetatud otsuste puhul kasutatakse erinevaid programme – hääli mõõdetakse ja kaalutakse ning seejärel langetatakse otsus.

Mõnikord on tarvis publiku üksmeelt ehk etendus ei jätku enne, kui kõik on oma hääletusnupud seadnud samasse asendisse. Teinekord pannakse proovile hoopis publiku koostöövõime ja neil lastakse lahendada ülesandeid.

Tundub, et peate iga lavastuse jaoks tegema väga palju tööd. Kui palju on neist valmis mõeldud versioonidest ka laval käiku läinud?

Etendust vaadates ja mängides tundub lavastus üsna lihtsakoeline, kuid selle taustal olev töömaht on tõesti väga suur: alustades 64 erinevast näidendiversioonist, lõpetades nende arvutiprogrammide ja seadmete ise välja töötamisega. 

Kurioosum on see, et 64 erinevast versioonist saab publik näha ühe etenduse ajal ainult kahte. Ülejäänu jääb n-ö kivi alla peitu ning peab ootama kas siis seda, et tullakse jälle tagasi või kuuldakse sõbra käest, mis teatris juhtus. Kuid niisugune lahendus ongi see, mis teeb selle eriliseks, ja see ei tähenda, et peab tulema aina uuesti ja uuesti vaatama. See teadmine, et väga palju võimalusi jäi kasutamata, annab tehtud otsusele ka lõpuks kaalu, et kõik oleks võinud hoopis teisiti minna. 

Praeguseks saab öelda, et oleme mänginud üle 50 etenduse ja 64 versioonist on lahti muugitud 28. Suur osa on seega veel avastamata. Paljusid neist variantidest, mis jäävad teisele poole, on napilt riivatud, kuid tekivad hetked, kus just selle kõige põnevamani ei jõuta. Järeldus, mis ei ole meie kirjutatud, kuid mis selgub ise tagantjärele vaadeldes ja analüüsides on, et magusamad ja huvitavamad keerdkäigud meie elus, või ka lavastuses, jäävad tihti peitu ebapopulaarsete otsuste taha. 

Mida te selle all täpsemalt mõtlete?

Näiteks on «Otsuse anatoomias» üks võimalik teekond, kus peategelane saab valida, kas minna pärast ülikooli arendama üht idufirmat või minna Cambridge’i ülikooli arheoloogiat õppima. Kogu meie idufirmade maailma varjus jätab noormees tihti aga publiku tahtel Cambridge’i sinnapaika ja jookseb ettevõtet tegema, kuid just arheoloogiaõpingute taga on peidus üks kõige põnevamaid lõppe, mis meie lavastuses on. 

Tundub, et «Otsuse anatoomia» puhul on tegemist ka väga põneva materjaliga, mille kaudu teha järeldusi ühiskonna kohta?

Usun, et sotsioloogilises mõttes on lavastus ja sellega kaasnev aparatuur kollektiivse käitumise seaduspärade uurimiseks, kaardistamiseks ja analüüsimiseks hea materjal. 

Tuleval poolaastal tegutseme põhi- ja keskkooliõpilastele suunatud interaktiivse tööga, kus seame luubi alla kollektiivse taiplikkuse ja koostöövõime.

Kujutan ette, et praktilise sotsioloogilise uurimusena sisaldavad meie interaktiivsed tööd kindlasti selliseid tahke, mida ehk mina ja meie rühm teatrikunstnikena näha ei oska. Seetõttu ootakski just vaatama ja oma mõtteid avaldama sotsioloogia, politoloogia ja antropoloogia tudengeid – see materjal võib nende erialade kontekstis mingisugust uut valgust heita. Samuti, võib-olla oskaksid nad meile nõu anda, kuidas ja missuguses suunas veel tegutseda võiks.

Missuguseid multimeedia võimalusi te veel lavastuses kasutate?

Üks osa puudutabki interaktiivsust, teine pool aga videot ja pildimaailma – lavakujundust ja seda, kuidas saalis istuv publik kogeb etendusi. Meie saalis on igal toal oma ekraan ja tööd on väga ekraanipõhised. Iga väike elutoakomplekt näeb kogu ülejäänud saali ja teatrilava, aga meie lõppsaadus jõuab inimeseni siiski ekraani kaudu. 

Praegu on lavaks olnud roheline stuudio ehk green screen stuudio. Selle esimene tööpõhimõte on, et rohelises stuudios tegutseva näitleja taustal olevat maailma on võimalik digitaalselt mõjutada. Näitleja ümber on võimalik luua virtuaalne lavakujundus, mis pakub palju põnevaid võimalusi: tegevuskohtade ja nendega seotud keskkondade vaheldusrikkus, detailirohkus ja kiire ümberlülitusvõime. Samuti animatsioonitehnikate sidumine elava etendusrituaaliga, lava- ja kaamerarežii võimaluse kasutamine jne. Ekraanile kõike kokku tuues näemegi näitlejat seega üha uutes ja uutes kohtades.

Tavalisele kinokülastajale näitab filmitööstus hämmastavalt suures mahus just nimelt neid tühjades rohelistes nn vannides tehtavat, ka maju lastakse niimoodi õhku. Vahe seisneb selles, et nii filmi kui ka näiteks ilmateate puhul ei näe inimene seda vaheetappi. Meie aga näitame publikule lõpp-produktiga samal ajal ka seda, missugune näeb välja selles rohelises vannis vehklev ja toimetav näitleja.

Kuivõrd teevad need erinevad lahendused näitlejate töö keerulisemaks?

Teevad kindlasti keerulisemaks, aga ka põnevamaks. Mõlemad tehnoloogilised lahendused mõjutavad näitlejate käekäiku väga palju. Interaktiivsuse puhul kujutate kindlasti ette, kuidas «Otsuse anatoomia» põhirolle kandvad näitlejad ei tea õhtul teatrisse tulles isegi, millised stseenid ja narratiiv neid ootab. Nad peavad igal õhtul olema kogu materjaliga valmis. 

Sealhulgas tuleb ka üsna kiiresti otsustada ja ümber kehastuda vastavalt sellele, missugune on etenduse edasine käik. Kõik stseenid on läbi kirjutatud ja kindla dialoogiga, seega valikut on palju, mille seast tuleb n-ö nipsu peale õige välja valida.

Töötamine virtuaalse lavakujundusega on samuti omamoodi väljakutse, sest näitlejal tuleb orienteeruda eri asendites ja suundades abstraktses tühjas ruumis – ekraanidel ümbritseb teda aga visuaalne maastik. Kui need kaks ei ole omavahel kooskõlas, siis puruneb ka illusioon.

Miks otsustasite Tartusse laieneda?

Sellega on seotud mitu asjaolu. Kui rääkida ainult teatrist, ei ole Cabaret Rhizome'i lavastused kuigi hõlpsasti ajutiselt transporditavad. Etendusteks tarviliku ühest kohast teise viimine nõuab sama suurt pingutust kui uue sarnase ruumi püsivaks ehitamine.

Cabaret Rhizome’ist välja­kasvanuna tegutseb tema kõrval Erinevate Tubade klubi, mis võõrustab meie teatri lavastusi ning aitab oma teiste tegevustega sel võrdlemisi kulukal ja tujukal kunstivormil elus püsida.

Aparaaditehasega, kus me Tartus asume, tekkis side tänu Tallinna Telliskivi loomelinnakule. Meil olid olnud plaanid, et võiksime kusagile veel sellise asutuse teha. Saime aparaaditehase arendajatega jutu peale ning nad pakkusidki meile võimalust teater sinna teha.

Millest räägib Tartus toimuv esietendus, lavastus «Vabadusest ja vabandustest»?

Tegu on road-movie’ga ning tegevus toimub ekraanil. See räägib ühest vaikivast teelisest, kes kohtub eri tegelastega ning kuuleb nende lugusid. Kõik need lood on seotud üheks teemaks – liikumine. Näiteks liikumisest tekkiv ajakulu, energiakulu, aga ka maailma peatamatu liikumine ja takistused, mis seisavad liikumisel ees.

Oluline osa selles lavastuses on multimeedial, interaktiivsuse oleme sel korral kõrvale jätnud ning süvenesime rohkem animeeritud liikuvasse pilti. Peategelane kulgebki ühest liikumislaadist teise liikumislaadi ja seda eri sõidukite abil. 

Ka muusikaline osa on selle lavastuse puhul täiesti omal kohal, sest vaikivat teelist kehastab Meisterjaan ehk Jaan Tätte juunior, kelle rännakuid saadab tema parmupillimuusika.

Oleme lavastuse mõelnud n-ö vastandteoseks sellisele näidendile nagu Samuel Beckett’i «Godot’d oodates», kus on asi hästi vastupidine – ollakse paigal ja oodatakse, et keegi tuleb, ning ei lahkuta, sest ju ta varsti tuleb. Meie puhul on see n-ö dramaatiline olukord pea peale pööratud ja räägime sellest, et midagi ei jää seisma. Ka lihtsalt tehniliselt ei ole võimalik seisvat hetke tabada, sest kõik, mis just oli, on läinud ja kadunud. 

Missugused plaanid on teil lähitulevikuks?

Järgmise poolaasta ühe kindla projekti kese on seotud lastele ja koolinoortele. Kui «Otsuse anatoomia» keskendus kollektiivsele otsuste langetamisele, siis see projekt keskendub kollektiivsele probleemilahendusele. Räägime tehisintellektist ja sellega seotud ohtudest: kardetakse, et masinad võtavad inimestelt töö ära ja tulevikus tahavad nad meid võib-olla üleüldse kurjasti ära kasutada. 

Proovime seda läbi ühe kujundi analüüsida – meie oletus on, et lihtsamate probleemide lahendamisel muutub asi seda keerulisemaks, mida rohkem inimesi on seda korraga lahendamas. Näiteks lihtne ristsõnaülesanne – kui ruumis on sada inimest ja igaühel tuleb täita üks ruut. Üks inimene teeb seda kiiremini ja tõhusamalt kui sada inimest. 

Lavastus loob käegakatsutava kujundi koostöövõime äärmisest olulisusest ja vajalikkusest ajal, mil masinad mõistavad omavahel teineteist aina paremini ja selle tõttu kaugenevad inimesed teineteisest üha enam.