Küll on tore, et teatrietendused on kolinud suurtest ja kõledatest saalidest poliitikasse ning pakuvad vaatemängulisi elamusi laiemale publikule. Ah, et mis lollus see nüüd on? Räägin teile kohe selle loo kolmes vaatuses lahti.

Esimene vaatus

Peanäitleja on üks vuntsidega mees, kelle nimi on Siim. Perekonnanime unustasin tahtlikult ära. Aga vunts on tal tõesti võimas: tihe ja kaunis nagu Eesti mets. Siim on muidu igati tore ja tark mees, kes töötanud mitmel vastutusrikkal töökohal, isegi välismaal. Teatavasti saavad inimesed välismaal väga targaks ja neist mõned isamaalisemad tulevad seda nutikust kodumaale tagasi külvama.

Aga ometi on mitmed Eesti juhtivatel kohtadel olevad isikud kõrgid ega taha, et üks tark mees tuleb nende mängumaale näitama, kuidas asju teha. Sellepärast on Siim jäänud ilma ka mitmest magusast Maarjamaa ametipostist. Kuid ta on jonnakas mees ega jäta asju nii kergelt sinnapaika. Ta püüab saada enda koduerakonna (Reformierakonna) üle kontrolli tagasi ning võitleb selle nimel, kuidas jaksab. Ometi on tema vastased tugevad – ja mis seal salata – tunduvalt nooremad kui vuntsikandja.

Rahvas jälgib meedia vahendusel, kuidas Siimu tema endised mõttekaaslased juhtraua juurest lahti kangutavad ning kuidas ta neid rünnakuid tõrjub. See on ehe näide lõvikarjast, kus suur isalõvi hakkab vananedes nõrgemaks jääma ning noored isased püüavad teda igal võimalusel murda ning karja enda tahtele allutada.

See võitlus on kestnud juba mitu aastat, kuid kogus suuremaid tuure just viimastel kuudel. Alguses ihuti tema vastu hammast presidendivalimistel ning tõsisem pööre tuli siis, kui Siim pakkus Äripäevale antud intervjuus retoorilise võimaluse luua uus erakond. Sellest sõnasabast haaras Reformierakond kohe kinni ja piitsutas vanameistrit tema öeldu eest valusalt. Võimas vaatemäng, mille kõrgpunkt pole kaugel. Nii et rahvas ei pea kaua joovastavaid kiiduavaldusi tagasi hoidma.

Teine vaatus

Selles tükis on peategelane ühe jalaga Edgar, kes loodab endale juba lähitulevikus jala tagasi saada, et veel üks hoogne tango tantsida. Kas see tango tuleb järgmiselt või endiselt Keskerakonna juhilt, on raske öelda. Edgarit kimbutavad samuti noored ja auahned poliitikud, kes tahavad ise troonil istuda. Aga nende õnnetuseks on ta nii väärt ja kuulus mees, keda lihtsalt ei saa niisama üle parda visata. Siis meelitatakse vanameistrit erinevate hüvedega, et ta ikka nendega jääks, isegi kui uus esimees peaks olema keegi teine. Kuid Edgar on suur juht ning talle ei meeldi teistele kuuletuda. Ta on hoidnud Keskerakonda viimased kümmekond aastat suurima opositsioonierakonnana ja tahab seda edaspidigi teha. See ei meeldi aga Keskerakonna siseopositsioonile, kes meelitab Edgari leeri poliitikuid enda poole üle ja seejuures väga edukalt.

Vanameistri kõrvale on jäänud ainult kõige ustavamad kaaslased, kes pole leidnud uppuvalt laevalt päästeveste või ei tahagi neid leida. Kunagise iseseisvuse algusaja juhi käest on võetud peaaegu kõik juhthoovad, mis tal erakonna üle on, kuid nad ei saa võtta tema isiksust. Nad ei saa võtta seda häältesaaki, mis ta on igal valimisel Keskerakonnale toonud.

Rahvas ei ole rumal, nad tahavad Edgarit isegi siis, kui tal pole kahte jalga. Ja õige ongi. Edgar on Keskerakond ja Keskerakond on Edgar. Paljudele ei meeldi tema poliitilised otsused, kuid ta ei jäta kedagi külmaks. Edgar teab seda muidugi ise väga hästi ja kasutab ära igat võimalust sellest meedia vahendusel teisigi teavitada. Viimases hädas on ta võtnud kasutusele sotsiaalmeedia konto Facebookis. Sealt on näha ja kuulda sõnumeid, mis pakatavad vana poliitikakorüfee meeleheitest Keskerakonna tüüri kõigutada. Tegu on äärmiselt vaatemängulise tükiga, kus kõik kaasaelajad loodavad näha võimast lõpupuänti. Eks näis, kas see tuleb.

Kolmas vaatus

Viimases vaatuses asub lavalaudadele sirge selja ja kõnnakuga Toomas, kes mälub vahetpidamata närimiskummi. Toomas on samamoodi nagu eelmised kaks meest äärmiselt haritud ja mõistab, et keskmine eestlane on tema abstraktsete mõtteavalduste jaoks liiga rumal. Sellepärast räägib ta rohkem valitud seltskonnale – neile, kes teda paremini mõistavad. Toomas on juht, ta juhtis Eesti riiki kümme aastat. Ta tegi Eesti riigi suuremaks, kui see oli kunagi olnud, ja muidugi tahtis selle eest ka oma tasu.

Nüüd vaieldaksegi Eesti meedias selle üle, kas austatud endine president läks enda tasudega liiga ahneks. Rahvas jälgib seda elevusega, sest sellise mastaabiga mehele kohe tahaks näpuga viibutada. Mõelge, kui kallis on ühte talu ehitada, püha jumal, juba majagi püsti panek käib enamikule eestlastest üle jõu. Aga Toomas võttis selle raske koorma enda kanda ja korrastas oma esivanemate talu. Pani sinna sisse oma raha ja kui see otsa sai, siis võttis natukene abi riigi meepotist.

Aga armsad jälgijad, Toomas ju tõdes tõsimeeli, et ei teadnudki nendest rahaasjadest midagi. Tema oli aus turismiarendaja – Eesti on ju üldse üks suur turisminduse riik ning mida kallim talu, seda uhkemad külalised sinna tulevad. Ega tavalist inimest sinna uudistama lastagi, ainult kõrged riigiametnikud ja teised mõjuvõimsad tegelased. Selliseid turismitalusid peab ka olema. Nüüd jätkub pealtvaatajatel juttu veel mitmeks nädalaks ja kindlasti pakutakse neile väärt ainest, mille üle arutada. Näiteks, mis materjalist on tehtud Ärma talu lipumastid, sest need pidavat hirmsat hinda maksma.

Lõppsõna

Need kolm vaatemängulist etendust on suunatud armastatud eesti rahvale ning on ülimalt positiivne, et seda etendust näeb publik tasuta. Teatripiletid ongi sageli häbematult kallid.

Muidugi tuleb nentida, et need kolm suurteost pole kaugeltki lõppenud ja saavad lähemas või kaugemas tulevikus oma järje. Aga etenduse kõige magusam hetk ongi oodata selle lõpplahendust. Enne seda võib ainult oletada ja loota, et neil näitlejatel on varrukast võtta mõni huvitav puänt, mis loo aastateks meelde jätab.