Septembrikuu keskpaigas saatis Tartu ülikooli raamatukogu oma lugejatele väga kurva kirja. Raamatukoguesist sea songermaad ning ka raamatukogu ennast ei avatagi oktoobris tavakülastajale, oodata tuleb koguni detsembri keskpaigani. Süüdi olevat YIT, rekonstrueerimise eest vastutav ehitusfirma.

Ehkki taolised suuremahulised ümberehitused saavad väga harva õigel ajal valmis, (veelgi enam, et raamatukoguhoone kantakse varsti muinsuskaitsealuste hoonete nimekirja kui sovetliku arhitektuuri tippteos ning seetõttu kehtivad selle renoveerimisele eritingimused), vallandas see uudis minu Facebooki voos (küll kerge huumoriga segatud) pahameele-, leina- ja kurbusetulva. Paar väljavõtet:

«Inimesed, tartlased, kaaskannatajad! Kutsun üles võtma olukorda, kus raamatukogu hoomatava tuleviku jooksul suletuks jääb, võimalusena lõpuks ometi rahulikult mõni raamat läbi lugeda!»

«Mis teil seal Tartus toimub?» – «Humanitaarkatastroof.»

Nagu näha, on raamatukogu ajutise mitteolemasolu üle kurtmine muutunud seltskondliku vestluse osaks. Kui varem arutati selle nii mõnelegi õppurile teiseks koduks saanud paiga üle pigem harva, siis nüüd on see justkui tont või kummitus, kellest kõik räägivad, aga keda keegi näinud ei ole.

Oli minulgi sügise alguses isevärki hobi: lugesin kokku, kui palju näen ühe päeva jooksul linna peal kohvikutes ja koolikoridoris segaduses, hirmunud ja ehmunud näoga raamatukogututtavaid, kel hunnik õpikuid ja pabereid hõlma all. Neid oli päris palju. Nüüd on aeg mööda läinud, ilm on külmem ja inimesed endale erialaraamatukogudes või Liivi tänava pop-up-raamatukogus peatuspaiga leidnud.

Kuid kerge segadus ja pahameel on püsiklientide seas säilinud. Selle taga pole mitte ainult see, et äkitselt pole neil võimalust juba ammu tuttavaks saanud paigas õppematerjale laenutada ja lugeda, esseesid lõpetada ja rühmatöid teha – taoliseid võimalusi pakuvad ka teised Tartu raamatukogud. Ennekõike seisneb probleem selles, et raamatukodu (just nimelt – kodu) pole ainult koda, millel aken-uks – peale õppimiskoha on see justkui omalaadne kogukonnakeskus, kus kirjutamis- või lugemispausidel sõbral või õpingukaaslasel nööbist kinni võtta ja koos kohvi juua.

Raamatukogu hoiab ja paneb inimsuhted paika: kuidagi väga lohutav on juba jumal-teab-mitmendal õppimistunnil teiste väsinud pilkudest innustust leida või kuulda, kuidas hiliskevadises õhupuuduses ja üldises leinameeleolus Lord Carlisle Briti ajalehti sirvides üle lugemissaali «Who is Lady Gaga?!» hüüatab.

Ehkki tudengid hindavad raamatukogu panust uute õppimiskohtade loomisesse väga kõrgelt (üks mu sõber märkis, et endises ajalooarhiivis õppida on lausa soliidne), ei asenda ükski hüpikkogu Struve tänaval asuvat õppimisparadiisi. Seda suurema innuga ootame, et meie teine kodu jälle lahti tehtaks.