Praegune keelepoliitika on jätnud eesti keele õppimise suuresti vaid venekeelsete õpetajate endi vastutusele, leiab sotsioloogiadoktor Tatjana Kiilo.

Venekeelsete gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele kirjutati seadusesse aastal 1993.

Kaks kümnendit hiljem raporteerivad keeleinspektorid aga endiselt koolidest, kus nõutaval tasemel valdab eesti keelt 42 õpetajast 6. Või on 25 töötajast vaid 2 eelmise kontrolli järel oma keeletaset tõstnud.

Eelmisel aastal tõi keeleprobleem 74 pedagoogile kaela väärteomenetluse ning kokku enam kui 3600 euro ulatuses rahatrahve.

Praegu lõimib riik venekeelseid koole nõudega õpetada 60% gümnaasiumi kohustuslikest ainekursustest eesti keeles.

«20 aastat on möödas,» mõtiskleb hiljuti TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis teemakohase doktoritöö kaitsnud Tatjana Kiilo. «Näha on, et üksi need inimesed selle väljakutsega hakkama saada ei suuda. Ilmselt on koolikeskkonnas faktorid, mis takistavad nende kohanemist.»

Riigi praegust poliitikat nimetab Kiilo «väga individualistlikuks ja instrumentalistlikuks»: see  põhineb oletusel, et õpetajaid peaks keele õppimisel motiveerima eeskätt konkurents, leiab ta.

Mida see täpsemalt tähendab? Poliitika tagajärg on selline, et õpetajate keeleoskus ja -kasutus ei ulatu klassiruumist väljapoole?

Riigile ja tööandjale näitab praegu keeleoskust tunnistus: eesti keele tasemeeksami sooritamise fakt annab võimaluse töötada teatud ametipostil. Kui keelel on ainult instrumentaalne tähendus, aga ei ole juures kultuurilist või sotsiaalset komponenti – ehk eesti keel on vajalik töö või tunnistuse saamiseks, aga mitte vaimseks rikastumiseks või ka tööl lihtsalt suhtlemiseks inimestega, kes sulle meeldivad –, siis on see poolik lahendus. Pinged ja konfliktid jäävad.

Korraldasite 50 venekeelsele õpetajale kaheaastase keelementorlusprogrammi. Millise hinnangu õpetajad praegusele poliitikale andsid?

Mitu aastat eesti keele kursustel käinud õpetajad rääkisid, et tunnevad end üksijäetuna: igaüks peab ise omal vastutusel tegema jõupingutusi, et keel selgeks õppida ja eesti kultuuriruumi sulanduda. Nad ei tunne selles protsessis riigi, omavalitsuse ega kolleegide toetust.

Praegu on olemas riiklik otsus, et 60% aineõppest gümnaasiumis oleks eesti keeles, aga selleni jõudmine on jäetud indiviidi tasemele. Kool kui organisatsioon ei soodusta ega toeta väga eesti keele kasutamist.

Kakskeelse gümnaasiumiõppega tahab riik praegu luua keskkonda, kus lapsed saavad rääkida eesti keelt. Saavad keeleoskuse. Aga ühiskonnas osalemiseks peame minu meelest kaasa andma ka positiivse motivatsiooni.

Kultuuriliste väärtuste kandjana taastoodab praegune venekeelne kool just seda, mida riik ei taha: pigem vähest motivatsiooni eesti keelt ja kultuuri õppida. See paneb ka õpetaja olukorda, kus ta peaks indiviidina eesti keele ja kultuuri vallas arenemiseks minema tööle eesti kooli või õpetajatöölt lahkuma. Aga paradoks on selles, et me tahame, et sellised inimesed jääksid kooli.

Kas seda tuli ette? Te teate venekeelseid aineõpetajaid, kes on üldse koolisüsteemist ära läinud, kuna eesti keele juurutamist ei soodustata?

Praegu tekib õpetajal küsimus enesemääratlusest: kas ta peaks olema aine- või keeleõpetaja või mõlemat.

Oli inimene, kes teadvustas oma rolli just keeleõpetajana, ja lõpuks lahkus koolist, sest ei suutnud selles keskkonnas oma missiooni ellu viia. Leidis teise tee.

Just motiveeritumad õpetajad, kes ise väga keelt õppida tahavad, märkavad mingil hetkel, et nende vaade ja positsioon on täiesti erinev sellest, mis koolis valitseb. Omaenda kultuuris ja kollektiivis, teiste õpetajate seas võõraks muutumine on psühholoogiliselt väga raske.

Aga võib-olla paljud praegused õpetajad ikkagi ka ei taha kohaneda? Nad elavad pigem Venemaa infoväljas, ei tahagi sealt välja ja delegeerivad siis oma probleemi riigile.

Selline lihtsustav, positivistlik-ratsionalistlik lähenemine õpetajale ongi meil väga levinud: kui soovib, õpib keele ära. Riik ütleb, et õpetaja peab oskama seda ja seda, ja kui ei oska, siis leiame kellegi teise. Päriselus see ei toimi. Inimest suunavad otsuste poole ka kultuurilised skeemid, struktuurid ja reeglid ning inimene taastoodab neid oma tegevuse kaudu.

Peame õpetajale looma konteksti, milles toimub tema individuaalne ja professionaalne areng.

Milline on teie meelest üldse vähemuskeelsete õpetajate roll ühiskonnas?

Õpetajad peegeldavad kogu aeg seda, mis ühiskonnas toimub. Nad on väga tundlikud.

Lõimumise seisukohast on õpetaja koolis võtmeisik. Ja laiemalt on selleks ka teised avaliku sektori töötajad: mitte-eestlastest sotsiaaltöötajad, arstid, politseinikud. Kõik, kes venekeelsete inimestega iga päev kokku puutuvad, kes on tegelikult venekeelse kogukonna ja riigi vahel. See on võtmetähtsusega positsioon ja just need inimesed vajavad riigilt keele omandamisel palju tuge.

Narva sotsiaaltöötaja või tööturunõustaja enese suhe riigi või ühiskonnaga mõjutab alati seda, mida ta inimesele ütleb. Tema enda kogemus Eesti ühiskonnas on võtmetähendusega. Riigi huvides on tagada, et  see kogemus oleks positiivne.

Kas võiks öelda, et riigi keelepoliitilised otsused on seni olnud liiga jäigad?

Riigi poolt vaadatuna on need otsused õiged. Probleemne on otsuste elluviimine, poliitika rakendamine, mida praegune kontekst ei toeta.

Palju on konfliktseid tahtmisi: omavalitsus, riik, õpetajad, lapsevanemad ja lapsed ise.

Riigigümnaasiumide suunda varem ei olnud, praegu on – aga enamikku venekeelsetest koolidest haldab siiski kohalik omavalitsus. Mõnedes omavalitsustes toetatakse venekeelse õppe säilimist. Narvas käib suurem osa igapäevatoimingutest vene keeles, vene keel tagab inimestele töökoha ja määrab nende kultuuriruumi – tõesti tekib küsimus, mis kultuuriruumist või huvidest peaks omavalitsuse haridusosakond koolide juhtimisel lähtuma.

Need asjad ei ole must-valged. Aga õpetajal on väga raske sellistes vastuoludes elada ja töötada.

Doktoritöös soovitate, et õpetajate lõimimine peaks toimuma kogu kollektiivi tasemel.

Jah, peame tegelema kooliga tervikuna ning sihipäraselt õppima ja õpetama keelt kogemuse kaudu. Koolil oleks ressursse, et ise otsustada, kuidas kõik õpetajad, sh ka need, kes pole otseselt kakskeelse õppega seotud, saavad eesti keelt õppida. Õpetajad toetaksid üksteist, loodaks võimalusi keeleõppeks oma töökohal. Õppimine tuleneks positiivsest motivatsioonist, mitte ei oleks peale surutud näiteks kohustusest sooritada eksam.

Mentorlusprogrammis, mille tegime, oli igal venelasest õpetajal eestlasest tugiisik. Kui oleks võimalik programm ümber teha, oleksingi püüdnud kaasata sellesse terve kooli.

Loomulikult oleks see suhteliselt kallis lahendus. Loomulikult võib ka öelda, et keele õppimine on iga õpetaja enda probleem. Aga, veelkord, 1993. aasta põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest on möödunud kakskümmend aastat, aga meie uurimuse põhjal ei ole paljud õpetajad endiselt kohanemiseks võimelised.

Samas tuleb praegu kindlasti jätkata ka juba töötavate lahendustega. Eesti keele omandamisele suunatud tööjõuvahetuse programm on väga tõhus. Juba toimib keeleklubide süsteem. Kui projektidele midagi ei järgne, siis ei saa me pikas perspektiivis olulisest mõjust rääkida.

Seega ei ole õpetajate keeleõpe teie meelest kitsalt hariduspoliitiline küsimus?

Minu jaoks on need horisontaalsed küsimused, mida peab arvestama iga ministeeriumi töös (Kiilo töötab haridusministeeriumis Euroopa Liidu suhete alal, ent osaleb eesti keele õppe juhtrühma eksperdina ka arengukava «Lõimuv Eesti 2020» koostamisel – toim).

Praegune individualistlik suund õpetajate lõimimisel ei tulene loomulikult ainult lõimumispoliitikast, vaid on ka laiemalt väärtuste küsimus. Ja ka õpetajaameti prestiiži ja ühiskondliku positsiooni küsimus – loomulikult on see ka vene kogukonnas arutlusteemaks.

Samas viitate ka oma töös Prantsuse sotsioloogile Pierre Bourdieule toetudes, et hariduspoliitika ja õpetajad on lõimumisel ikkagi keskse tähtsusega.

Klassikalises arusaamas keeleturust (Bourdieu mõiste – toim) on riigikeele õpetamine lastele rahvusriigis tõepoolest õpetaja ülesanne. Õpetaja annab õpilasele legitiimse, igal pool aktsepteeritud keeleoskuse, mis näiteks suurtes, paljude keelekogukondadega riikides tähendab ka keelt, kus ei ole kohalikku aktsenti, keelt, mis on grammatiliselt-struktuuriliselt korrektne.

Meil ei ole väga palju kogukondi, kes eesti keelt erinevalt kasutavad. Siiski on ka siin riik selgelt võtnud suuna, et õpetaja peab olema see, kes annab Eestis ligipääsu riigikeelele. Kool peab olema see asutus, kus õpilased omandavad riigikeelt, mis edaspidi võimaldab neil ühiskonnaelus osaleda. Venekeelsed  õpetajad tunnetavad seda eesmärki ja oma rolli, aga nende igapäevaelu määravad teised dilemmad, näiteks seesama küsimus enesemääratlusest. Õpetaja peab tegema igapäevatöös valiku: kui hakkan nüüd keeleõpetajana rohkem terminoloogiaga tegelema, siis ei saa loomulikult nii suures mahus ülesandeid lahendada jne, jne.

Te ei uurinud doktoritöös eraldi noori õpetajaid,  aga kas pole nii, et igasuguse n-ö lõimiva hariduspoliitika teravik peaks olema suunatud just nendele?

(Kiilo doktoriprojekti valimisse kuulunud venekeelsete õpetajate vanus jäi vahemikku 32–57 aastat – toim)

Loomulikult on, aga keskmine vanus ei viita noorte õpetajate paljususele ei eesti ega venekeelsetes koolides. Kui midagi väga kardinaalselt ei muutu, siis jätkavad järgmised 5–10 aastat koolides ikkagi suuresti samad õpetajad, kes seal juba praegu töötavad.

Mulle tundub, et õpetajaamet on enamasti olnud sama hästi kui eluaegne: päris raske on lahkuda koolist, kus oled töötanud 20–30 aastat. Väga hea ja tore oleks sektoritevaheline mobiilsus: kooli tuleks uusi inimesi teistest sektoritest, kel on missioonitunne ja motivatsioon õpetajatööd teha. Aga see ei ole praegu valdav tendents.

Milliste iseeneslike muutuste suunas praegune poliitika vene koole teie meelest triivib?

Millalgi muutub põlvkonnavahetus kindlasti määravaks. Koolid, meelsus ja kontekst muutuvad. Praegu on eesti keele positsioon Eesti ühiskonnas palju tugevam kui kümme ja kakskümmend aastat tagasi, kuigi Ida-Virumaal seisab selle positsiooni tugevdamine alles ees. Arvan, et selline areng jätkub, aga küsimus on, kas oleme tempoga rahul. Võib-olla annab midagi teha juba nüüd ja nende inimestega, kes praegu koolis töötavad, mitte oodata asjade n-ö loomulikku käiku.

Aga võib-olla on see areng kultuurilise protsessina tegelikult palju kontrollimatum, palju raskemini poliitikaga suunatav, kui meile mõelda meeldiks? Et ka kultuuri suunab lõpuks ikkagi pigem põlvkondade vahetumine.

Siin võiksin rääkida enda kogemusest. Olen Narvast pärit, õppisin Narva koolis, eesti keelt oskasin pigem väga teoreetilisel tasemel. Osalesin Avatud Eesti Fondi programmis (aastatuhande vahetuse aegu – toim), milles 15 venekeelset noort Ida-Virumaalt said Tartu ülikoolis sotsiaaltööd õppida.

Esimesel aastal õppisime eesti keelt ja oli väga palju kontakte eestlastest üliõpilastega. Seejärel õppisime eesti keeles koos eestlastest üliõpilastega. Minu meelest väga õnnestunud lähenemine.

Minu kunagiste õpingukaaslaste hulgas on üks praegune TTÜ doktorant, üks inimene on olnud sotsiaalministeeriumi asekantsler. Mitmed on teinud Eestis head karjääri.

Tegelikult pakkusin ka oma doktoritöös sarnast lähenemist. Ma arvan, et see toimib hästi just pikemas perspektiivis ja kutsub esile muutusi, mida me lõimumispoliikas taotleme.