Geograaf Kristina Sohar lõi esimese Eesti minevikukliima mudeli, mis põhineb puu aastarõngastel.

Kristina Sohar räägib hoogsalt, muretseb pidevalt oma jutu kaootilisuse pärast ja joonistab tammepuidu sik-sakilisi juurdekasvukõveraid kahe käega õhku.

Oma töö juures meeldib talle justkui absoluutselt kõik.

"Metsas proove võtta," rõõmustab ta. "Ja laboritöö ka: tohutult meeldib! Vaimustun juba erinevatest puitudest! Tamm või mänd mikroskoobi all – juba see muster on minu jaoks looduse kunstitöö. Pole nii, et ainult loendad: rõngas-rõngas-rõngas ja järgmine proov."

Lisaks kunstiteostele on puude aastarõngad tõhusad arhiivid mitmesugustele looduslikele muutustele – aga põhjustanud ka vähemalt ühe leebe kutsehaiguse. See seisneb selles, et isegi tööväliselt kipub Sohar igasuguselt puidult kohe ristlõiget ja rõngaid otsima.

Nii. Järgnevalt ka mõned teistlaadi tähelepanekud Kristina Soharist ja tema toimetustest.

Esiteks

Novembris kaitstud doktoritöös esitas Sohar esimese üle-eestilise kõiki järjestikuseid aastaid hõlmava tammerõngaste kronoloogia alates 1646. aastast. Ühtlasi leidis ta, et nende rõngaste laius võimaldab üsna rahuldavalt tuvastada äärmuslikke põua- ja vihma-aastaid oma siinsete kasvualade ajaloos.

"Kliima rekonstrueerimise osas on need Eestis alles esimesed katsetused," mõtiskleb Sohar. "Võib-olla siinne tamm selleks siiski väga hästi ei sobi. Tuleks proovida ka teisi puuliike, mille kasvu mõjutavad muud tegurid."

Minevikukliima analüüsimiseks otsitakse kooskõla puu aastarõngaste juurdekasvu ja neile vastava kalendriaasta ilmastikunäitajate muutumise vahel.

Sohari loodud mudelis seletasid tamme aastarõngaste laiused viiendiku suvisest sademete muutumisest – mis on märksa vähem kui varem Lääne-Euroopas kirjeldatud 50% variatiivsus. Ent ajalooallikates välja toodud põua- või ääärmuslikult suurte sademetaga aastad langesid suures osas kokku vastavalt erakordselt kitsaste või laiade aastarõngastega.

"Ilmastikuandmed, mida kasutame, on kuu täpsusega – aga looduses võib puu alles kuu viimases kolmandikus kasvama hakata," räägib Sohar. "Võib-olla peaks kliima andmeid veel detailsemalt vaatama."

Sarnase kliimaga aladel kasvavad liigikaaslastest puud ühesuguses tempos. Nende juurdekasvumuster on ilmekam just levila piiril, elutegevust piiravate faktorite läheduses, kus pole võimalik olla n-ö mõnulev puu. Lõuna-Soomes ja Eestis on tamme Euroopa levila põhjapiir, ning Sohari enam kui 700 puursüdamikku hõlmanud analüüs näitas meie alade tammede sarnasust Soome, Läti, Leedu ja mõneti ka Põhja-Poola tammedega. Ehk need Läänemere idakalda alad on tammede jaoks tõepoolest ühise kasvukliimaga piirkond.

Teiseks

Puuliigi tervikliku kronoloogia loomine võtab aastakümneid: see tähendab nii kasvava kui ehituspuidu uurimist ning ka koostööd geoloogidega setetes leiduva puidu vanuse hindamisel.

"Pole nii, et ühe suvega võtame proovid ja ongi käes," räägib Sohar. "See, et Eesti männikronoloogia on 12. sajandi algusesse saanud, on suur töö minu juhendaja ja teiste poolt."

Sohari juhendaja Alar Läänelaid alustas männipuidu dateerimisega 70ndate lõpul, mõned aastad hiljem arhitekt Kalvi Aluve katsetustest Lääne-Eesti ajalooliste hoonete vanuse määramisel.

Et praeguse Eesti tammekronoloogiaga ajas kaugemale minna, tuleks leida 17. või 18. sajandist pärinevat siinsete alade ehitustamme, räägib Sohar.

"See on Eesti osas üks minu eesmärke," ütleb ta. "Aga eks annan aru, et siin on ehituspuit olnud okaspuit, tamme me ehituskonstruktsioonidest naljalt ei leia."

Euroopa vanim on Hohenheimi kronoloogia, mis hõlmab Lõuna-Saksamaad ja ulatub enam kui 12 000 aasta taha.

Kolmandaks

Kasvavate puude puhul on puursüdamiku võtmise aeg teada, ja seega on teada ka viimase aastarõnga vastavus kalendriaastale.

Hoonest leitud puitu tuleb aastarõngaste sik-sakilise laiusgraafiku põhjal (Sohar ütleb "triipkood") hakata mustrina varasemasse kronoloogiasse sobitama. Kui rõngad hõlmavad 100-200 aastat, saab puutüki vanuse üheselt paika panna, ent statistiliselt julge järelduse tegemiseks peaks need varasema kronoloogiaga kattuma umbes 70 aasta ulatuses.

Tammepuidu välimine, heledam ja elus osa – maltspuit – on ehituspuidult tavaliselt eemaldatud. Seetõttu on täpsemaks dateerimiseks tarvis teada maltspuidu oletatavat laiust.

Sohari analüüs ja proovid näitasid esmakordselt, et Soomes ja Baltimaades on tammedel maltspuitu 95% juhtudel 6-19 aastarõngast. Poolas kuni 24, Lääne-Euroopas aga kuni 60. Ehk: Euroopas itta liikudes maltspuidu hulk väheneb.

Selle põhjused ei ole praegu väga selged; küll võib üheks mõjutajaks olla kliima, mis muutub Euroopas läänest itta liikudes merelisest mandrilisemaks.

"Mind väga huvitaks näiteks Valgevene tammed – et kas seal on maltspuitu vähem või tuleb juba ette mingi füsioloogiline piir. Mingi miinimum, mida puul elutegevuseks vaja on," räägib Sohar.

Neljandaks

Tammed domineerivad praegu vaid 0,3 protsendil Eesti ja ka Läti metsaaladest. Leedus ja iseäranis Poolas on neid mõnevõrra rohkem.

Viljakatel muldadel kasvanud tammikud olid ühed esimesed, mis põllumajanduse tulekuga lagedaks tehti. Nüüd ongi tammed kohastunud ka viletsamate tingimustega.

Hoogsalt langetati tammesid sõjalaevade tarbeks ning alates 13. sajandist laevatati Läänemere idakalda tammepuitu Gdanski, Klaipeda, Riia ja teiste sadamate kaudu Lääne-Euroopasse. 17.-18. sajandi Narva oli väravaks, mille kaudu jõudis Euroopasse Venemaa puit, sealhulgas väiksemates kogustes ka tammepuit.

"Kui praegu mõtleme meie tammedele, siis kangastuvad ikkagi üksildased jändrikud, mitte pikkade sirgete tüvedega tammikud. Tammikuid ekspluateeriti ajalooliselt üle, aga juba varem oli jahenenud ka kliima, mis sobis rohkem peale tungivale kuusele. Tamme levila on vähenenud – aga see pole olnud ainult inimtegevuse laastav mõju, vaid ka looduse loomulik käik.”

Ajaloolised arengud on Sohari jaoks põnevad – aga ka olulised teada, et leida ehitus- või maalipuidu hindamisel õige võrdluskronoloogia. Nii kasutatakse Lääne-Euroopa ehituskonstruktsioonide või tahvelmaalide vanuse hindamisel referentsina sageli just Baltikumi, Valgevene või Poola puitu.

Viiendaks

Sohari doktoritöö oponent, Poola Nicolaus Copernicuse ülikooli professor ja Ühendriikide Arizona ülikooli dotsent Tomasz Ważny tõi kaitsmisele kaasa fotosid tahvelmaalist: teada oli kunstnik ja tema surma-aasta, aga puutahvli hiliseim säilinud aastarõngas (lülipuit) jäi vaid viis aastat sellest varasemaks. Ehk, koos maltspuiduga võis tegemist olla puiduga, mis kasvas veel ka pärast kunstniku surma, ja töö seega võimalik võltsing.

See on üks näide maltspuidu uurimise tarvilikkusest – ja iseäranis uutest hinnangutest meie piirkonnas, kust puitu sajandeid tagasi välja viidi.

Kunstiväärtuste dateerimine võib samas olla "delikaatne teema", ütleb Sohar.

Esiteks, näiteks hoonetele jätab puursüdamiku võtmine alati jälje. Seda võib ja saab eraldi eksponeerida, ent sageli soovitakse siiski ka ära peita. Samamoodi on maalide või muusikainstrumentidega, mida tuleb vajadusel lihtsalt mikroskoobi all läbi laki uurida.

"Et rõngaid näeksime, peame tavajuhul ikkagi millimeetrikese puidukihti välja puhastama," räägib Sohar. "Öeldakse ka, et no damage, no dating. Aga eks tellijad ja restauraatorid on järjest teadlikumad."

Teiseks, kui uuritud puidule võrdluskronoloogiat ei leita, siis dateerida ei saa. "Seda peab tellijatele ikka meelde tuletama. Tulemust ei pruugi tulla."

Eesti muuseumides tammetahvlitel maale küll leidub, ent dateeritud on neid seni üsna vähe. Samuti pole senised leiud maalitud Eesti tamme peale (ent puit on siiski Ida-Euroopa päritolu).

Kuuendaks

Sohar on aastarõngaid uurinud bakalaureuseõpingutest saati.

"Alustasin Lapimaa kadakatega – meeletult raske materjal!" ütleb ta. "Tamme puhul on rõngad ilusad ja selged, kadakal väga peened, kohati eristamatud või lihtsalt vahele jäänud."

Juba siis meeldisid Soharile dendroloogia kokkupuuted teiste valdkondadega. Võimalus käia muuseumides nende hulgas.

"Ei tahaks olla ainult dendroklimatoloog," räägib ta. "Senini pelgan seda, ja püüan näiteks ehitiste dateerimisel palju kaasas käia. Koostööst piiriteadustega sõltub ka minu tulevik."

Lähemas tulevikus ootavad Soharit aga hunnik Himaalajas kogutud proove ning teine samasugune ports Islandilt.