Vaadates, mis viimastel kuudel meie ümber siinsamas Eestis ja mujal maailmas toimub, ei jää üle muud kui kätega peast haarata ja ahastades küsida: «Mis toimub?!»

Palju on kajastatud märtsi alguses Tartus Küüni tänaval toimunud juhtumit, kus mõned noormehed kesklinna kaubakeskuse ees vandaalitsesid ja peksid neid korrale kutsuma läinud pereisa tolle väikese poja ees läbi.

Isegi kui uudis oli üle paisutatud, nagu väitis üks pealtnägijatest, on siiski kindel, et kesklinnas rikuti avalikku korda ning hiljem kohale jõudnud kiirabi pidas vajalikuks pereisa haiglasse viia. Halvemini läks Paides, kus üks «noakangelane» kaht tuttavat pussitas – üks meestest suri.

Maailma meedias on tähelepanu saanud juhtumid, kus «laike» jahtivad rumalad turistid on metsloomadega ühele pildile saamist nii väga ihanud, et tulemuseks on surnud loomad ja linnud. Näiteks sai Argentiinas niimoodi hukka haruldane La Plata delfiin ning Makedoonias luik. Selfimaiad turistid on asunud murdma ka kuulsaid kevadisi kirsipuid Jaapanis.

Kas tõesti on internetitrollid arvutite tagant välja tänavatele tulnud, et sama arutu suhtumisega ka päriselus «vägitegusid» korda saata? Milline terve mõistusega inimene leiab, et selline vägivald on õigustatud – ükskõik, kas tegu on virtuaal- või pärismaailmaga?

Mida oleks üldse võimalik ette võtta? Kindlasti tuleks riiklikul tasandil üle vaadata meie seadusandlus. Vägivallategudesse ei saa edasi suhtuda sama pehmelt kui siiani. Me vajame rangemaid karistusi, et üha rohkem inimesi oma tegude üle järele mõtlema panna. Veelgi enam – mõelda tuleks enne, kui rusikad käiku lastakse. Üle tuleks vaadata ka loomade väärkohtlemise eest ette nähtud karistused.

Karistustest suurema tähelepanu peaks aga saama ennetustöö. Väärtuskasvatus on teema, mis peab ühiskonnas rohkem au sees olema. Siin saab iga inimene oma panuse anda ja teistele eeskuju näidata.

Mina kavatsen igatahes oma pojale õpetada, et kuigi eksimine on inimlik, ei õigusta vägivalda ega ebaviisakust miski. Ning et ka vaimne vägivald või alusetu solvamine veebis pole parem kui kellelegi tänaval rusikaga näkku löömine.

Me ei tohi end ei teistest inimestest ega muust loodusest tähtsamaks pidada. Oleme ju osa sellest, mitte eraldiseisev rühm, kellele kõik lubatud. Kui tahame endast mõelda kui looduse kroonist, peaksime olema valitseja, kelle võimu all oleks meil endil hea elada. Võib vaielda, mis oleks kõige parem riigikord, kuid hirmuvalitsus seda au endale kindlasti ei saa.