TÜ vabade kunstide professor, luuletaja ja proosakirjanik Kristiina Ehin ütles, et sel õppeaastal loetav loovkirjutamise kursus «Teekond tundva inimese ehk homo sensibilis’e juurde. Loovuse kujundlikud väljakutsed» pakkus väljakutseid nii talle endale kui ka üliõpilastele. Kursusele pani end kirja 120 üliõpilast ja loengutes osales peale selle veel ligi sada vabakuulajat. 

Kui kiiresti andsite nõusoleku, kui teile tehti ettepanek vabade kunstide professoriks hakata?

Esiteks – seda öeldakse muidugi alati – aga see oli tõesti suur üllatus, et minu kandidatuur esitati ja vastu võeti. Ma nõustusin kohe, sest olin selleks ajaks juba kolm aastat loovkirjutuse alal töötanud Viljandi kultuuriakadeemias ja Tartu ülikoolis. Tartu on alati minu jaoks tähtis linn olnud, olen siia alati tagasi juhtunud kolima: mitte ainult ülikooli pärast, vaid see on üldse kuidagi minu linn. Mulle meeldib, et siin on midagi, mis toidab kultuurijuurt, ning et arhiive on palju ja need on lähedal. 

Kui keeruline oli loengusarja kokku panna?

See oli minu jaoks päris keeruline, sest tahtsin leida tasa­kaalu selle vahel, mille suhtes tunnen, et oskan enam-vähem rääkida ja mis oleks ka minu jaoks põnevalt väljakutsuv ehk tunnen peaaegu, et ei oska rääkida, aga tahaksin. Siis ma mõtlesingi need loengute pealkirjad suvel välja ja esitasin tähtajaks ära. Need olid ka väljakutsed ja mõistatused iseendale. Seejärel tuli hakata neid lahti mõtestama: mis mõistatus see on, sest pean ju rääkima teemal, mille olen ise välja käinud. Need viis loengut olid mulle tõelised väljakutsed.

Mis on selle loengusarja kesksed teemad?

Esiteks muidugi loovkirjutus, aga ka teekond tundva inimese, homo sensibilis'e juurde. See ongi selline tundlikuks ja tunnetavaks inimeseks kasvamise teekond, mis on paratamatult iga kunstniku, iga inimese teadvustatud või teadvustamata teekond. Tahtsin kuidagi teadvustatumalt välja tuua, et see teekond on olemas, sest ei ole nii, et oled järsku valmis ja ongi kõik. Sel teekonnal on väga palju väljakutseid ja palju sellist kujundlikkust, mida oleme mõnikord harjunud maha materdama. Kursusel käsitletud kirjandusega oli võimalus kujund­likkus välja tuua.

Kuidas on tudengid hakkama saanud selle kujundlikkuse väljatoomisega? Kuivõrd hästi on suudetud jõuda tundva inimeseni?

Lugesin neid 120 arvestustööd ja lubasin iseendale, et kajan kõigile ka vastu. Aga see on ikkagi päris suur amps, mille endale võtnud olen. Need tööd ei ole minu ootusi petnud ja olen nendega väga rahul. Tudengid on väga avatud, tundlikud, loomingulised, julged ja riskivalmis.

Mulle tundub, et ma sain seekord lõpuarvestuse sõnastamisega hästi hakkama. Andsin kaks suunda: kes armastavad intellektuaalsemat eneseväljendust, said kirjutada essee, kus tuli viidata loetud kirjandusele, ja teine suund, mille paljud ka võtsid, oli võimalus kanda ette enda loomingut ükskõik kellele. Lugeda oma loomingut vanematele või õdedele-vendadele, elukaaslasele või sõpradele. Või minna kas või Raekoja platsi purskkaevu juurde ja lugeda seal. Või sõita kaubamajas liftiga üles-alla ja leida sealt endale kuulajad. Võimalusi oli palju. 

Peamine oli see, et igaüks valiks sündmuse, mille ta korraldaks nii, et selles oleks tema jaoks veidigi riski. Igaüks teadis ise, kui suure riski ta võtab – üle oma varju ei pidanud hüppama, aga selles pidi olema natukenegi seda, mis paneb südame kiiremini tuksuma. 

Kokkuvõttes tulid need tööd väga huvitavad, isiklikud ja inimese südant avavad. Nendest töödest tuli välja meie kõigi ühine hirm eneseväljenduse ees, vajadus olla armastatud ja oma lähedaste poolt heaks kiidetud. Paljude jaoks olid need tekstid süvaosa iseendast, see kõige viimane vastus küsimusele, kes ma olen. Tavaliselt seda osa endast ei avata, aga väga paljud lugesid neid tekste ette. See julgus, mis inimestes oli, lõi mind kohati pahviks – ma lugesin neid tekste ja pisarad olid silmas. Seal oli nii palju tahet saada tõeliseks.

Ma arvan, et kui inimene leiab oma lähikonnas kas või ühe inimese, kellele ta julgeb oma loomingut näidata, siis on see väga suur samm. Kahjuks oli ka neid töid, kus väljavalitud inimene ei mõistnud ja andis halba tagasisidet. Ma loodan, et tudengid said selle tunde mulle lahti kirjutada ja mu tagasiside julgustab neid. Seesuguse riski võtmine ongi kokkuvõttes see, millest õpitakse.

Kui keeruline või lihtne on loovust iseendast üldse välja meelitada?

Ma märkan, et nii ma ise kui ka teised hakkavad väga palju järgima seda, et «peab». Et tõeline looming peab olema selline ja et mul peab olema inspiratsioon. Kusagil on imelikud lõksud, sest esimene asi, mida endale kinnitada, on see, et mingeid «peab»-e ei ole. Tegelikult on see lihtsalt ikkagi puhas mäng ja rõõm, kui inimene midagi loob. Oluline ongi just see, et endal oleks põnev ja et see valmistaks rõõmu. Minu arvates ei ole mõtet urgitseda enda kallal või sõnastada maailma, kui see teeb kurvaks ja kurjaks. Sel ei ole mingit mõtet, vähemalt loomingus küll mitte. 

Minu arvates unustavad näiteks lapsed «peab»-id ära. Ja miks täiskasvanud tihti nende peale pahandavad, ongi see, et nende peas on neid «peab»-e palju. Ma usun, et ka tippteaduses tehakse tihtipeale suured avastused mängides. Nii huvitav on mõelda, et Karl Ernst von Baer käis Tartus ja Toomemäel ringi ning avastas, kuidas tasub rakku uurida ja kuidas lapsed maailma sünnivad. Mulle tundub, et teda pani avastama muidugi tõeline teadmistepagas, aga sealsamas ka täielik inspiratsioon, uudishimu ja lapselik mängulust püstitada teaduslikke oletusi.

Mida on loengusarja esimene semester teile õpetanud?

Kui ma arvestustöid lugesin, siis tundsin küll, et need on mind muutnud ja õpetanud. Olen väga tänulik kõigile, kes on mind niimoodi usaldanud ja end avanud. Igast tööst olen õppinud ning need on mind palju mõtlema ja tundma pannud.

Üks asi, millele töid lugedes mõtlesin, oli see, et tänapäeva maailmas on intellektuaalses plaanis teadmisi nii palju ja need on nii laiali. Inimene ei jõua kõiges tark olla, igaühel on siiski oma eripärane valdkond ega ole enam ühist näitajat, mis ütleb, et see inimene on tark. 

Aga mis puudutab tundlikuks inimeseks saamist, siis arvan, et selles on jätkuvalt midagi ühtset. Selles on mingisugused kokkupuutepunktid, millest kõik, kes on sel teel, saavad üsna ühtmoodi aru. Sest tundvaks inimeseks saamise teel olevad väljakutsed on nii rängad ja puudutavad inimene olemise sügavat tuuma, armastuse otsimist, surmahirmu, enda avamist ja kõiki selliseid põhiasju elus. Seal on tegelikult väga hästi aru saada, kui ollakse pealiskaudne. Tudengite töödest tuli see sügavus ja tõelisus kiiresti välja.

Kuidas loengusari edasi läheb?

Kevadsemester on natuke nagu edasijõudnute kursus, kus osalevad 30 tudengit ja see on pigem praktiline kirjutamisrühm. Tegelikult on üsna karm, et osaleda saavad vaid 30 tudengit. Loengute asemel teeme tööd seminarivormis, teeme kirjutamisharjutusi ja iga seminari järel valmib igaühel midagi. Pean oluliseks, et tudengid õpiksid tagasisidet andma, sest ma näen kogu aeg seda, kuidas treenimata inimesed ei oska tegelikult teise inimese loomingule tagasisidet anda, kuigi see oskus on väga oluline.

Miks teie arvates on ülikoolis oluline vabade kunstide professori koht?

Seda on väga kihvt vaadata, kuidas auditooriumis istuvad koos geenitehnoloog, molekulaarbioloog, kehakultuuriteaduskonna üliõpilane, arstid, filoloogid jt ning on tegelikult ühe asja eest väljas. Peaaegu kõik kirjutasid mulle, et neil on ikkagi mingi eriline side kirjutamisega. Nad on lapsepõlvest saati luuletusi kirjutanud, päevikut pidanud, aga nad ei ole neid kunagi kellelegi lugenud. Sealsamas on neil kõigil eriline side emakeelega ja sõnad hakkavad kusagilt tulema. 

See on tohutu loominguline jõuvaru, mis inimestes on, ja mul on hea meel, et nii eesti kui ka võru ja setu keeled pulbitsevad inimestes. Selles mõttes on ilukirjandus ja loovkirjutamine harrastuslikul tasemel väga hea teraapia ja eneseväljendusvorm, sest kirjutamine on inimesele kõige kättesaadavam ja lihtsam viis kunsti harrastada.

Ma olen isegi kuulnud, et Tallinn on natuke kade, et Tartu ülikoolis selline koht on. See võiks tegelikult iga ülikooli juures olla. 

Vaata UTTV videosalvestust Kristiina Ehini loengust «Vanakuradi vanaema peast kolme kuldse juuksekarva toomine – vaimuilma eluohtlikud väljakutsed»

Mida teile loengusarja sügissemester õpetas ja missuguseid mõtteid tekitas?

Õpetajana oli mul eriti äge näha, kuidas Kristiina püüdis toetada üliõpilaste arengut, mitte lihtsalt oma loenguid n-ö ära lugeda. Kirglik jutuvestmine oli põimitud arutlema utsitavate aktiivõppemeetoditega. Igaüks sai võimaluse oma loomingut ette kanda ja vaatamata metsikule õppijate arvule anti igaühe arvestustööle isiklik tagasiside. Kristiina julgustas vaaremade laulusabast kinni võtma ja elama. Akadeemiline tõsidus sai märja lapiga näkku. Ja mulle tundub, et asja eest.

Indrek Lillemägi
kasvatusteaduste magistrant

Mõtlesin alguses pikalt, kas niigi pingeliste õpingute kõrvalt on mulle lisaainet vaja. Tuli välja, et oli küll ja kohe väga. See kursus pani mind paljudele asjadele teisiti mõtlema, suunas mind kastist välja. Ma ei mäletanud, et mulle luule tegelikult nii palju korda läheb. Kristiina Ehin on üks väga tugev ja südamlik naine, kel on imeline anne. 

Signe Ivask
meedia ja kommunikatsiooni doktorant

Nautisin väga Kristiina Ehini loenguid. Loengutes ei räägitud mitte ainult kirjutamisest ja loomisest, vaid ka üldiselt inimene olemisest. Ta õpetas loomingus ära kasutama kirjutaja viha, valu, häbi ja hirmu. Tegime harjutusi, et iseennast paremini tundma õppida ja lasta lahti end tagasi hoidvatest teguritest, kirjutades üles oma suurimad hirmud ning kujutledes julgemat ja vabamat iseennast. Iga kord loengust lahkudes oli selline tunne nagu siis, kui tuled kinost ära ja avastad, et ülejäänud maailm on endiselt alles. 

Lotte Parksepp
inglise keele ja kirjanduse bakalaureusetudeng