Üks ameerika psühholoog, hea sõber ja estofiil, ei tahtnud uskuda, et ainus usaldusväärne viis eestlast ära tunda on küsida, kas ta oskab laulda «Mutionu» ja mäletab esimest lauset Oskar Lutsu «Kevadest». Ta oli üllatusest kõnevõimetu, kui pidime käigu pealt korraldatud katse lõpetama pärast esimese 20 juhuslikult vastu tulnud inimese kõnetamist, sest kõik teadsid, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.

Kuidas aga psühholoogi ära tunda? Tuleb küsida, kas Tšõngõz ja Bulat joovad alati koos teed või mis värvi on karud Novaja Zemljal. Ei saa olla psühholoog, kui ei tea Peeter Tulviste uurimisreise Taimõri poolsaarele nganassaanide juurde ja Kesk-Aasiasse. Üks põhilisemaid teadmisi psühholoogias on see, et ilma ametliku koolihariduseta inimesed lahendavad lihtsaid süllogisme isemoodi. Neil ei ole abstraktse teadmisega, et Tšõngõz ja Bulat joovad alati koos teed või põhjas on karud valged, midagi mõistlikku peale hakata. Ei tunta Bulatit ja pole Novaja Zemljal käidud. Seepärast ei teata, kas nad praegu joovad koos teed või mis värvi on karud.

Eesti psühholoogia oli väga kolklik selle ajani, kui Peeter Tulviste Moskvast tagasi tuli, kaasas ideed, millega oli teda nakatanud tema juhendaja ja mentor Aleksander Luria. Neile, kellele Luria nimi kuigi palju ei ütle, võib soovitada Oliver Sachsi elulooraamatut «Liikumises», kus ta kirjutab Luriast imetluse ja peaaegu hardumusega. Arvan, et mina ei olnud ainus, kes tundis ennast Peetri kõrval vaimse kääbusena. Kõige olulisem õppetund, mille Peeter andis oli, et tegeleda tuleb suurte ja tähtsate probleemidega ning kui nende lahendamiseks on tarvis oma mugavusalast välja tulla (näiteks sõita uurimisreisile tuhandete kilomeetrite taha), siis ei tohi kõhelda seda tegemast.

On olnud suur eelis jälgida lähedalt Peeter Tulviste vaimseid ja füüsilisi rännakuid, millest mitmed on saanud osa ka reisikaaslasena. Veel üks tarkus, mida oleme Peetrilt õppinud: head reisi ei ole ilma hea naljata!

Kolleegide nimel
Jüri Allik