Inglise keele filoloogi ja arvutuslingvisti haridusega Maarika Traat räägib kaheksat keelt, armastab rännata ning alati Tartusse tagasi tulla.

Tundub, et paljuga tegeleda on Maarikale alati meeldinud. Pärast Miina Härma gümnaasiumi lõpetamist astus ta parima sõbranna vanemate eeskujul esialgu bioloogia erialale, poole aasta jooksul sai ta aga aru, et tahaks siiski midagi muud teha, ja valis inglise filoloogia.

Ainult sellest siiski ei piisanud, sest tal oli suur soov muudki põnevat õppida. Et ta reaalteadusest täielikult eemale ei jääks, valis Maarika kõrvalerialaks arvutuslingvistika. Ta käis ka Heino Elleri muusikakoolis viiulit õppimas.

«Millal siis veel õppida, kui mitte ülikooli ajal? Mäletan, et paljud meist valisid juurde kõrvalerialasid ja valikaineid. Seepärast ei saanud me kursusega väga palju aega koos veeta, vaid jagunesime väiksematesse rühmadesse,» meenutab Maarika.

Keeleloengud olidki üldjuhul väiksemates rühmades ja rohkem nagu praktikumid. Kuna isiklikke arvuteid 1990. aastatel veel kellelgi väga polnud, tuli õppejõudude juttu eriti usinasti üles kirjutada.

Tähetornist arvutimaailma

Maarika isa töötas tollal Tartu tähetornis, millel eesrindliku asutusena olid arvutid olemas. Kooli ajal huvitasid need masinad neiut rohkem mängude pärast, ent ülikooli ajal veetis ta seal palju aega kooliga seotud uurimistöid kirjutades.

Bakalaureuseõppe lõpuaastal sai Maarika seal kirjutatud lõputöö eest riikliku preemia. Tema ingliskeelne uurimus nimisõnafraaside tuvastamisest eestikeelses tekstis sai üliõpilaste teadustööde konkursil esimese koha.

Kui Maarika 2000. aastal TÜ inglise keele ja kirjanduse erialal lõpetas, mõtles ta, kas minna edasi õppima Cambridge’i või Edinburgh’i. Valitud eriala oli mõlemas ülikoolis sama: arvutuslingvistika, mis ühendab keeleteaduse informaatikaga.

«Valik osutus Šotimaa kasuks, sest seal olid abivalmimad need inimesed, kellega suhtlema pidin, mistõttu sain dokumendid kiiremini korda,» räägib Maarika. Kuigi ta võeti ülikooli vastu, ei antud talle samal aastal stipendiumit. Seetõttu palus naine õppetöö alguse aasta võrra edasi lükata.

Nii oli tal võimalus veidi aega mujal ringi vaadata. Ta alustas Tartu ülikoolis, veetis siis külalisüliõpilasena kaks kuud Zürichi ülikoolis ja õppis ka Chicagos. Kevadel võttis neiu uuesti ühendust Edinburgh’i ülikooliga ja kui stipendium oli kindel, läkski Šotimaale.

«Mingit üldistust, kuidas eri ülikoolides õppimine käib, selle põhjal teha ei saa, sest õpe oleneb kindlasti tasemest ja valdkonnast, kus õppida. Igal pool tundus olevat sama õppevorm: õppejõud on auditooriumi ees ja räägib juttu,» jutustab ta.

Saanud Edinburgh’i ülikoolist doktorikraadi, mõtles Maarika, kas jääda mõneks ajaks veel välismaale. Siis sai ta aga Tartust ülikoolist hea pakkumise tulla bioinformaatika järeldoktorantuuri ja tuli tagasi koju, Eestisse. Mõnda aega töötas ta Tartu ülikoolis ka teadurina ja Playtechis programmeerijana.

Keeled vajavad kasutamist

Peale arvutikeelte valdab Maarika mitmeid inimkeeli. Rääkida oskab ta enda hinnangul praegu kaheksat keelt, kuigi õppinud on neid rohkemgi. Eesti ja inglise keele kõrvale loetleb ta vene, saksa, prantsuse, itaalia, hispaania ning portugali keele.

«Itaalia keelega alustasin muusikakoolis, õppisin seda koos lauljatega. Jätkasin sellega ülikoolis, kus meid õpetas itaallanna, sain tänu temale stipendiumi, et keelt ka Itaalias õppimas käia. Minu meelest ongi parim viis keelt õppida, olles keskkonnas, kus seda räägitakse.»

Tänu itaalia keelele hakkas ta aru saama ka hispaania ja portugali keelest, mida hiljem juurde õppis. Kõige paremini saab keelt harjutada reisides, mida Maarika on üsna palju teinud.

Rännupisiku sai ta ilmselt isalt, kellele meeldib väga reisida. Noorena reisis Maarika palju perega, hiljem on ta omal käel suure osa Euroopast hääletades või matkates läbi rännanud.

«Esimest korda omapäi reisimas käisingi vist Itaalias keelt õppides. Isa viis mu Valka, kus rääkisime ühe veoautojuhiga, kellega sain edasi Saksamaale. Sealt leidsin ise tee edasi Itaaliasse,» meenutab ta.

Kuigi nii mõnedki ei pea hääletamist turvaliseks, ei ole Maarikal õnneks halbu kogemusi olnud. Enamik neist, kes hääletajaid auto peale võtavad, on väga normaalsed ja abivalmis inimesed. Tõenäosus, et midagi halba juhtub, ei ole küll olematu, kuid siiski kaduvväike. Samas pole koduski täiesti turvaline.

Kui Maarika mõnda aega Inglismaal ühes koolis au pair’ina töötas, kuulis ta ühelt prantslannalt palverännuteest Santiago de Compostelasse. Talle tundus ennekuulmatu jutt, et keegi võtab kuu aega ligi 800 kilomeetrit võõral maal rändamiseks.

«Mulle tundus, et palverännak on väga usuline tegevus, ja ma ei julgenud küsida, mida see endast kujutab. Kui vabatahtlikuna Hispaanias olin, kuulsin kohalikelt noortelt, et nemadki on selle tee läbi teinud. Kui sain aru, et see ei ole ainult usuline, tekkis mul selle vastu suurem huvi,» jutustab Maarika.

Koduukselt Santiagosse

Esialgu tundus, et on võimatu leida vaba kuud, mil rännak läbi teha. Siis hakkas Maarika aga töötama interneti vahendusel ühe Austraalia firma heaks, kus töö käis etappidena, mille vahel olid pikemad pausid. Nii tekkiski võimalus esimene palveränd ette võtta.

«See rännak ja inimesed, kellega teel kohtusin, jätsid mulle kustumatu mulje. Läbisin kõige populaarsema, nn Prantsuse tee,  Hispaania-Prantsuse piirilt Santiagosse ja mõtlesin, et ehk kunagi tulevikus proovin teisigi teid.»

Üks kaasränduritest ütles tookord Maarikale, et õige palveränd algab inimese koduukselt. Esialgu naeris neiu, et jah, hispaanlane või prantslane saab seda öelda, aga eestlase puhul ei tule see kõne allagi. Mõte hakkas Maarika peas aga siiski vaikselt idanema.

Igaks juhuks pani ta ennast pikkade matkadega proovile, et näha, kui palju ta päevas kõndida jaksab. Nende hulgas oli üks organiseeritud matk, kus läbi kõnniti ühtejutti 100 kilomeetrit. Viiekümnenda kilomeetri kandis hakkas ta selg hirmsasti valutama ja tundus, et vaid mõtteks see rännak jääbki.

«Mul oli mõte sügisel uuesti ülikooli minna ja rännakut ette võttes ei pruukinud ma õigeks ajaks tagasi jõuda. Poolt- ja vastuargumente kaaludes sai otsustavaks asjaolu, et mul oleks väga kahju, kui see rännak tegemata jääks.»

Kui otsus oli tehtud, võttis Maarika kümme päeva aega, et kõik poolikud tööd ära lõpetada ja pikaks reisiks ettevalmistusi teha. Ühel päeval astuski ta Tartus koduuksest välja ja hakkas Santiago suunas kõndima.

Umbes 5000 kilomeetri pikkune rännak venis lõpuks oodatust pikemaks. Alguses Google Mapsiga tehtud arvestus tundus lühem kui märgistatud palverännuteed tegelikult olid.

«Kui juba astuma olin hakanud, tundsin, et ma ei saa enne koju tagasi tulla, kui olen sihile jõudnud. Kodu lähedal oli küll veider tunne, et ühest küljest on see veel nii lähedal, aga teisalt lõpmata kaugel. Aga mida kaugemal olin, seda kergem oli. Hea tunde andis seegi, et selge siht oli silme ees: teadsin täpselt, kuhu minemas olin,» räägib Maarika.

Leedus ja Lätis pani eestlase pikk teekond inimesi imestama. Saksamaal ja juba ka Poolas teatakse sellest aga rohkem ja sealt kulgevad läbi ka märgistatud palverännurajad.

Et jalgsirännak oleks ohutum ja ilusam, viivad rajad tihti läbi looduskaunite kohtade ja ajalooliselt tähtsate piirkondade. Mürarikkaid suurteid enamasti välditakse, seda eriti Hispaaniale lähemale jõudes.

See teeb palveränduri tee küll avastusterohkeks, aga mõneti ka ebamugavaks. Näiteks kui Maarikal hakkasid jalanõud ära kuluma, ei sattunud teele enam ühtegi suuremat linna, kust oleks saanud uued jalavarjud osta.

Õnneks kohtas ta kümmekonnast prantslasest koosnevat rühma, kes hakkasid kohe aru pidama, kust eestlase murele lahendus leida. Lõpuks jõuti koos väikesesse kohalikku baari, mida pidanud pere pojal oli sama jalanumber kui Maarikal, ja nii sai neiu endale asendusjalanõud.

Palveränd pole vaid usklikele

Kaks nädalat ja 200 km hiljem liitusid Maarikaga tema ema ja tädi, kes tõid Eestist uued jalavarjud. Siis sai ta heategijatele nende poja botased tagasi saata ja prantslasi veel kord abi eest tänada.

«Inimesed, keda reisides kohtasin, olid alati väga vastutulelikud. Kui palusin näiteks kellegi juures veepudelit täita, võeti mind alati väga hästi vastu ja pakuti ka midagi süüa,» räägib ta.

See seni pikim jalgsirännak võttis aega natuke üle poole aasta. Nüüdseks on Maarika Santiagosse jõudnud kaheksal korral, kuid edasisised palverännud on olnud tavapärasemad ja tublisti lühemad. Ta on peale ema ja tädi meelitanud retkedele kaasa oma isagi.

«Olen tuge pakkunud teistelegi inimestele, kes Santiagosse minna on tahtnud. Hispaanias kõndimist tuleb aastas ette kord-kaks. Rühmaga minnes on vaja teha ka eeltööd: sõna levitada, plaanida jne,» jutustab Maarika.

Santiago palverännuteed ei kõnnita vaid usulise eesmärgiga. Paljud võtavad selle tee ette, et olla palju aega värskes õhus ja eemal igapäevapingetest. Mõnele annab see võimaluse enda peas nii mõndagi selgeks mõelda.

Maarika on oma kogemusi jaganud ka raamatus «Palverändaja», mille autorid on kümmekond eestlast, kes eri paigus palverännakuid teinud. Tulevikus plaanib ta kirjutada eraldi raamatu enda pikast rännust koduukselt Santiagosse. See on aga suur ülesanne, mistõttu ei ole ta veel selle avaldamise peale täpsemalt mõelnud.

Mis põhjusel Maarika aga kogu aeg Eestisse tagasi tuleb? Ta enda sõnul ongi kõik viimase aja kodumaalt eemalolemised olnud lihtsalt ärakäimised ning mõtet, et kuhugi mujale minna ja sinna jäädagi, ei ole hetkel päevakajaline.

«Minu pere on ju siin, Tartus. Ja eks hakkan järjest rohkem hindama ka Eesti loodust ja kliimat. Lõpuks on ikka nii, et kui olla pikalt Hispaanias olnud, siis tahaks musta leiba ja eesti kodust sööki. Hea on ära käia, aga veel parem on tagasi tulla!»