Kaitseväe ühendatud õppeasutuste dotsent Viljar Veebel ütleb, et oma aega tuleb pühendada konkreetsetele ideedele ja valdkondadele ning pidevalt peab tegelema nii iseenda kui ka ühiskonnaga.

Veebel asus 1995. aastal Tartu ülikoolis õppima riigiteadusi. Suur osa tema ajast kulus õppimisele, teiste tudengitega eri teemadel väitlemisele ning karatele. Korporatsiooni ta tol ajal ei jõudnud, seda asendas tema jaoks trenn.

Dotsendi arvates võiksid praegused üliõpilased nii enda, riigi kui ka ülikooli vastu nõudlikumad olla ja rohkem pingutada. «Mulle tundub, et vanasti õpiti rohkem, tehti isegi spikreid. Tänapäeval on seda pingutamist justkui väheks jäänud.» Noored võiksid rohkem raamatuid lugeda, tahta olla milleski parimad, teha sporti. «Oluline on, et laiskus ei saaks võitu!»

«Tudengitega kokku puutudes tundub mulle, et nad õpivad väga muretult üht eriala, siis lähevad aga edasi õppima hoopis kuhugi mujale midagi muud. Õppimine on aga vahend, mida saab kasutada, see pole elamise vorm.»

Üliõpilasena Narva maantee 27 ühiselamus elades kohtas Veebel palju tänaseid teadlasi või dotsente. «Mäletan, kuidas Kristiina Ehin käis meile aeg-ajalt oma luuletusi ette lugemas,» toob Veebel näiteks.

Ühiselamus käis pidev arutelu paljudel eri teemadel, sest seal elas kehakultuuri eriala tudengeid, loodusteadlasi, aga ka füüsikuid jt. «Nägin ühikas rohkem ülikoolielu kui alma mater’is eneses. Mäletan, et oli üks poiss Peeter, kes arutles aeg-ajalt, kas valguskiirusest saab suuremat kiirust olla. Väga tihti vaieldi ja lükati üksteise põhjendusi ümber.»

Laiguline maailm vs demokraatia

«Praegu õpetan kaitseväe ühendatud õppeasutustes tulevastele ohvitseridele seda, mis on n-ö väljaspool väravat. Minu ülesanne ei olegi õpetada neile laigulist maailma, vaid seda, mis on demokraatia.» Enamikel seal õppivatel tudengitel on kogemus käsutamisega hierarhilisel tasemel. «Selleks, et arusaam demokraatiast juurduks, on tarvis palju loenguid ja aega.»

Veebeli loengute mõte on anda noortele ohvitseridele võimalikult suur teadmistepagas, et nad oskaksid ohuolukorras võimalikult hästi tegutseda. «Nemad on potentsiaalse ohu korral võtmetegur, sest kui vaatame, kellega mässe maha surutakse või riigipöördeid tehakse, siis tavaliselt saadetakse seda tegemad just noored ohvitserid.» Seega on nende harimine väga oluline. Lektor lisab, et kui noormeestele on muskel antud, tuleb neile ka tarkus anda.

Kuid millega dotsent iga päev kõige rohkem tegeleb? Ta vastab, et tema päevad on üldjoontes jagatud mitmeks osaks: õppetööga tegelemine, kohtumised ja sisuline töö. Peale selle arvuti ja kohvitassi taga enda mõtete mõlgutamised, aga ka kohtumised kolleegidega. «Minul rööprähklemise oskus puudub ja selleks, et ma suudaksin uusi ideid või sisulist tööd teha, peangi võtma mõnikord endale mitu päeva, kui istun rahulikult kodus, ei kohtu kellegagi ja ei tegele õpetamisega.»

«Olen viimaste aastatega avastanud, et Eesti teadust pärsib üksi tegutsemine. Mõistlik ja mitteametlik sama valdkonna inimestega rääkimine harib inimest väga.» Seega püüab temagi leida enam aega selleks, et inimestega rohkem suhelda. Noored teadlased peaksid lihtsalt rohkem koostööd tegema. «Ei ole mõtet näha üksteises konkurente kohas, kus saaksime koos midagi palju suuremat teha.»

Akude laadimiseks käib dotsent peale karatetrenni ka reisimas, näitustel ja talvel lumelauaga sõitmas. «Telekat ma ei vaata ja raamatuid loen viimasel ajal üsna vähe, sest teadusartiklite kirjutamine on visuaalse teabe töötlemine. Seega ei taha ma pärast tööpäeva enam pilti vaadata, mille teavet pean ajus ümber teisendama.»

Veebel soovitab noortelgi teabeküllases maailmas eesmärgipäraseid ja konkreetseid valikuid teha. «Tõenäoliselt poleks Newton oma seaduseni jõudnud, kui tal oleks arvuti olnud, sest ta oleks kogu aja Facebookis veetnud.»

Probleemne, kuid huvitav maailm

Kolm aastat tagasi Tartu ülikoolis riigiteaduste doktorikraadi saanud Veebeli uurimisteemade hulka kuuluvad Euroopa Liidu poliitikad, rahvusvahelised suhted, Euroopa Liidu laienemine ning selle naabruspoliitika. Päevateemadest põnevaimaks peab ta Euroopa Liidu ääreriikide probleeme, sealhulgas Kreekas toimuvat ning Euroopa naabruspoliitikat ja Ukraina kriisi. «Ukraina on kindlasti üks Euroopa poliitika läbikukkumine ja seega Eestigi poliitika läbikukkumine,» sõnab ta veendunult.

Lektor tegeleb teiste teemade seas ka majandussanktsioonide hindamisega, st sellega, kuivõrd on Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonid edukad. Ta arutleb sellegi üle, kas Eestis teatakse, mis on edukus. «Kas oleme omavahel läbi rääkinud, missugust tulemust tahame, kuidas see Venemaad mõjutaks? Esialgne järeldus on: kokku lepiti minimaalne võimalik ühisosa ehk see, millega olid ka näiteks ungarlased ja slovakid nõus.»

Kui vaadata laiemat pilti, siis on nende sanktsioonide mõju olnud ülemaailmne. «Venemaa majandus küll langeb (eelmises kvartalis langes see 2,2% ja selles kvartalis 4,6%, toim), kuid Ukraina majandus langeb samal ajal rohkemgi (17%).» Seega näitavad numbrid selgelt, kes enne n-ö põhja jõuab. «Kui meie eesmärk on Venemaa seisakusse sundida, siis oleme edukad. Kui meie eesmärk on päästa Ukraina, siis me ei ole edukad.» Veebeli arvates peaks kogu Euroopa Liit minema pigem Ukrainale appi ja keskenduma vähem Venemaale. Veelgi olulisem: Euroopa Liit peaks jõudma üksmeelele.

Praegu mõtisklebki Veebel selle üle, kas me üldse suudame aru saada, mida tahame saavutada. «Küsimus ei ole sanktsioonides, vaid meis endis. Süüdistame tihti Venemaad selles, et seal elatakse enda loodud maailmas, kuigi ise käitume vahepeal täpselt samamoodi.» Ütlus, et oleme kehtestanud sanktsioonid ja teinud seega kõik endast oleneva, ei vasta tõele. «Tunneme, et oleme midagi ära teinud ega pea enam muretsema. Kuid siiski peaksime muretsema tulemuse pärast.»

Dotsent käib ka ise aeg-ajalt kriisikolletes vaatamas, kuidas nendes piirkondades maailma mõistetakse ja milline on sealne meediaväli. «Sel aastal olen käinud kaks korda Tadžikistanis ning kevadel lähen Ukrainasse. Arvan, et teadust ei ole mõtet teha kellegi teise kirjutatud raamatuid lugedes. Tuleb minna kohapeale, vaadata elu ja püüda sellest ise järeldusi teha.»

Otsustele tuleb otsa vaadata

Veebeli arvates on peamine probleem olnud see, et Euroopa Liit saadab kriisikolletesse liiga väikese meeskonna. «Väikese rühmaga juhtub aga see, et nad heituvad ja väsivad võõras keskkonnas olemisest ega muuda lõpuks midagi.» Seega teeb Veebel ettepaneku jätta ajutiselt kõrvale riigid, kus ei ole praegu soodne aeg midagi muuta, või kus Euroopa Liitu väga ei armastata. «Nii saaks suuremate jõududega minna tähelepanu keskmes olevasse riiki või piirkonda ja püüda muuta olukorda koos kohalikega.»

Küsimusele, kas senine Euroopa Liidu taktika on olnud vale, vastab Veebel, et oma mõõdikud tuleks üle vaadata. Ta toob näite, et 15 aastat tagasi aitas Eesti riike, mille puhul oldi kindlad, et teati, mida tehakse. «Näiteks aidati endiseid Nõukogude Liidu osi, kus mõisteti keelt, kultuuri ja probleeme. Koolilastele viidi arvuteid, millega muudeti kaks klassitäit lapsi õnnelikuks.»

Siis hakati aga rääkima, et seesugune abi ei ole mõjus. Praegu peab Eesti panustama koos teiste riikidega, mistõttu meie antud abi jaotub kellegi teise nägemuse järgi. «Küsin täna, kas see abi on midagi paremaks teinud? Kas nendes piirkondades on olukord paremaks muutunud? Põgenike vool ju aina kasvab...» mõtiskleb dotsent.

Veebel toob paralleeli, et Eestis on samasugune olukord: inimesed peaksid varasemad valikud üle vaatama. «Me kuuleme pidevalt, et rahvas ei saa õigesti aru. Sealsamas pagulaste teemalises väitluses ei olnud küsimus mitte pagulastes, vaid avalikus poliitikas.»

Veebeli arvates on probleem milleski muus, kui selles, et valitsus ei ole suutnud inimestega veenvalt rääkida. «Kindlasti on paljud pagulaste peale vihased, kuid suur osa on siiski vihane valitsuse peale.» Ehkki probleemi lahendamine on valitsuse ülesanne, siis ollakse seal justkui midagi maha magatud ja nüüd üritatakse teha lahenduse leidmine kodanike probleemiks.

«Eestis on demokraatia suurte hammastega karvane koer, kellega tuleb iga päev tegeleda, sest muidu läheb ta raisku,» sõnab dotsent. Ka kodanikel endil tuleb midagi iga päev ise ära teha. Eestlased peaksid näiteks õppima, kuidas poliitikuid korrale kutsuda. Rahva senised meeleavaldused ei ole lektori sõnul valitsusele mõju avaldanud.

«Proteste korraldatakse liiga rahulikult. Olen näinud, kuidas mõnes riigis põletatakse meeleavaldustel autosid – see on osa nende poliitilisest kultuurist. Nii näidatakse valitsejatele, et inimesi tuleb kuulda võtta.» Eestlased võiksid võtta aga sihiks rahvahääletuste korraldamise. Veebel arvab, et võimalikud rahvahääletuse teemad olid Kreeka abipakett ja pagulased. «Kasulikum oleks anda valijale vastutuse tunne, et see otsus on nende tehtud ja vastutus võetud. Usun, et kodanikud tahavad olla kaasatud.»