«Mul ei tulnud mõttessegi, et ma ei saa ülikooli sisse. Iga kord, kui keegi küsis, kas ma proovin, siis kihvatas, et mis mõttes proovin? Lähen ja saan!» muigab fotograafina tuntud Lauri Kulpsoo umbes 20 aasta tagust aega meenutades, mil ta Tartu ülikooli geograafiat õppima asus.

Geograafia oli Tamme gümnaasiumi loodusklassi lõpetanud noormehele üsna loomulik jätk. Keskkoolisuvedel tehtud taime- ja putukapraktikumid ning õpetajad olid ligilähedasel tasemel ülikooliga. TÜ-s sai loenguid juba kooli ajalgi kuulamas käidud.

Sisseastumiseksamiteks 1996. aastal valmistas Lauri end aga igaks juhuks eriti põhjalikult ette. Eksamite-eelsele õppimisele keskendus ta rohkem kui kunagi varem (või hiljem).

«Lükkasin meie kolitoas asjad natuke koomale ja eraldusin sinna umbes kuuks ajaks. Sain geograafiaõpetaja Hilje Toominga kaudu mõned varasemate aastate sisseastumistestid, mida lahendada. See oli tõeline keskendumisperiood, ent soov ja enesekindlus olid laes,» räägib Lauri.

Maksimumiga ülikooli

Erialatesti eest saigi ta ühena vähestest maksimumpunktid. Väga hästi olid läinud ka inglise keele eksam ja kirjand, nii et tänu neile oli sisseastumine lihtne. Toona kandideeris ühele kohale geograafiat õppima umbes kaheksa inimest.

Üks oli sisse saada, teine aga ülikoolis püsida. Esialgset indu ja loengutes käimist jätkus umbes teise aasta poole peale. Siis sai aga vanemate geograafide elurõõmus seltskond võitu ja noortele tehti selgeks, et eksamid pole jänesed, mis eest ära jooksevad. Hoopis tähtsam on kaaslastega koos aega veeta!

«Kõige ägedamad olid spontaansed korteripeod. Muusika pandi mürtsuma ja rahvas tantsis. Kui hetkeks kõrvale astusid, nägid, kuidas toatäie inimeste hüppamise all põrand silmanähtavalt vetrus. Sellise möllu sees oli muidugi äge olla, aga hind oligi see, et eksamid ikkagi jooksid eest ära ja mitmel kadus siht silme eest,» jutustab Lauri.

Geograafidel on siiani mitmeid traditsioone, mis edukalt kambavaimu kasvatavad. Näiteks nn must ja valge ristimine. Musta ristimise jaoks sõideti linnast välja, et ööseks Tartusse tagasi tulla ei saaks. Traditsioonilisele rebasekoopa tegemisele järgnesid erialased konksuga küsimused ja lavalt rahva kätele hüppamine, et usaldust kasvatada.

Valge ristimine on pidulik sündmus detsembrikuus, kuhu tulevad kohale ka legendaarsed vanad geograafid. Instituudi juhataja koksab rebastele gloobusega pidulikult pähe ja noored peavad vanematele etendama ise kokkupandud lavastust.

Peale musta ja valge repsi olid kõige meeldejäävamad aga iga-aastased pannkoogiläbud. Sel puhul pidid rebased vanematele geograafidele meeletus koguses pannkooke küpsetama. Kõlarid tõsteti koridori ja muusika mürtsus, rahvas istus koridoris põrandal ja rüüpas õlut, tantsiti ning ühisköögis pliidi ümber käis pidev tunglemine.

«Ühikapeod olidki tohutult vahvad. Esimesest kolmanda kursuseni ööbisin üsna palju Narva mnt 27 ühiselamus, sest koju Haagele läks viimane buss kell pool kümme õhtul. Sel ajal aga alles hakkas õhtu ilmet võtma. Kellegi juures oli ikka mingi oleng või istumine, öömaja sai kas põrandal või kui keegi maale vanemate juurde läinud oli, siis ka voodis,» meenutab Lauri.

Haarav fotograafia

Vingetele ühispidudele vaatamata pidas noormees kooliskäimist tükk aega kõige tähtsamaks, aga kui mängu tuli põnev fotograafitöö, libises temalgi järg käest.

Piltnikuameti väljakujunemisel oli suur roll Lauri huvil röövlindude vastu. Metsas kullipesi otsides oli alati fotoaparaat kaasas. Loodusfoto konkurssidel saadud tunnustus lisas enesekindlust, samuti oli uhke tunne konkursi järelnäitusel Tallinnas oma pilte näha Fred Jüssi, Toomas Trapido ja teiste looduspiltnike tööde kõrval.

2000. aasta kevadeks oli ta mõnda aega juba pildistanud. Lauri sõbrad töötasid Raekoja platsis asunud OBU Galeriis ja temagi veetis seal palju aega. Vahel asendas tuttavaid, müüs turistidele postkaarte ja tegi näituste avamistest galeriile pilte. Seal märkas teda ka toonane Postimehe fotograaf Ove Maidla.

Lauri ütleb, et mäletab hästi üht 2000. aasta maikuu päeva. «Ove kutsus mind Postimehele pildistama. Istusime tema ja peatoimetaja Urmas Klaasiga väikeses toimetuse ruumis ümmarguse laua taga. Urmas ütles, et Ove oli maininud, et oskan pilte teha. Vastasin loomulikult: JAA! Mõlemad muigasid seda entusiasmi nähes,» jutustab Lauri.

Kokku sai lepitud, et ülikool ja loengud on ikkagi esmatähtsad, töö vabatahtlik. Ainus, kes kokkuleppest kinni pidada ei suutnud, oli aga Lauri ise.

«Päevalehe töö käib ikka nii, et tuleb kõne ja pead minema. Kui loengus olin ja kõne tuli, siis hiilisin ikkagi välja ja ütlesin, et muidugi tulen. Süda valutas kooli pärast, aga pildistamine meeldis mulle nii väga, et ülikoolielu jäi tahes-tahtmata tagaplaanile...»

Piltide tegemine ja kättesaamine oli tol ajal pikk töö. Postimehel oli kokkulepe Küütri tänaval asunud Fujifilmi fotopoega. Näiteks kui järgmise päeva lehte oli kellegi näopilti vaja, tuli inimesest kaks-kolm pilti teha ja sinna laborisse viia.

Vajalikud kaadrid lõigati filmilt välja ja pandi ajutisse kassetti, mis ilmutusse viidi. Kui pildid kätte saadi, tuli toimetuses need arvutisse skannida. Pildistamisest piltide arvutisse saamiseni võis minna kaks-kolm tundi.

Toimetajatelt sai Lauri piltide eest tihti kiita, tema anne ei jäänud märkamata teistelgi Eesti ja Soome väljaannetel. Vabakutselise noormehe pilte hakkasid tellima ka ajakirjad ja raamatukirjastused. 2003. aastal palus tema teeneid teatrifestival Draama ning teatriarmastus liitis ta festivaliga järgnenud 11 aastaks.

Elu nagu festival

«Teater on mind pikka aega huvitanud. Esimestel festivalidel oli ikka nii, et päeval olid pildistamised, õhtul ja öösel tegin näitlejate ja vabatahtlikega kaasa kõik peod ja tantsimised,» räägib Lauri.

Enam kui kümne aastaga on see vedru aga vaikselt maha käinud. Lauri tahab, et ta ei tunneks end pildistades liiga mugavalt. Praeguseks on aga teatriseltskonnad ja festivalielu nii tuttavad, et raske on igal aastal midagi uut ja üllatavat leida. Kui oled liiga ülepeakaela festivali sees, ei saa enam aru, mis seal teiste jaoks erilist võib olla, tähendab mees.

«Tundsin, et hakkan ennast kordama. Pealegi ei jaksa ma enam kõike kaasa teha. Kui ühel ööl magama ei jõua, olen mitu järgmist päeva täielik zombie. Ja kui oled magamata, tekib masendus, et ei tee oma tööd nii hästi kui võiks.»

Seepärast ongi tänavune sügis üle hulga aja esimene, mil Lauri ei juhi teatrifestivali fotograafide seltskonda. See-eest on aga rohkem aega, mida veeta pere noorima liikme, aasta ja paari kuu vanuse Akseliga.

«Aksel õpetab mind elu lõbusamalt võtma. Kodus naerame iga päev koos kallimaga teda jälgides ning kõik, kes temaga kohtuvad, aina imestavad, et ta on nii rõõmus poiss,» jutustab Lauri õhinaga pisipojast, kes sai vanaemalt kingituseks väikese trummikomplekti.

Lauri meenutab seepeale, kuidas ta oma 30. sünnipäeva puhul Lutsu teatrimajas peo korraldas, mitme bändi koosseisus trumme tagus ja saadud piletitulu eest endale Inglismaalt esimese korraliku komplekti tellis.

Kaugeleviiv muusika

Trummide juurde sattus Lauri esimest korda tänu naabripoiss Villele ja mõlema isadele. Alguses jälgiti koos linde, kes Haage põldude ümbruses tiirutasid. Kui aga Ville isa (Lauri isa töökaaslane teedevalitsusest) asutuse vanast kultuurisaalist logu trummikomplekti leidis, hakkasid poisid bändi tegema.

«Tegime ikka mitu proovi: mina tagusin riidepuude põiktokkidega trumme ja Ville rögises võimalikult koleda häälega, mis aga pähe tuli. Kuulasime tol ajal Sepulturat ja Napalm Deathi ning püüdsime midagi sarnast eesti keeles teha,» muigab Lauri.

Edasi tulid rohkem ansambli moodi bändid Cave-Man ja Lloyd. Viimases mängis Lauri koos praeguste Dead Next Doori meestega. Enne seda, kui need muusikud Inglismaale kolisid, jõuti Lloydiga ülikooli helistuudios isegi terve bändi repertuaar mälestuseks ära salvestada.

Praegu on tuntumad ansamblid, kus Lauri trummarina kaasa lööb, Jaan Pärn ja Pahad Seemned ning Tartu Popi ja Roki Instituut. Esimene neist oli algselt Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi Levimuusikaansambel. Kokku tuldi üheks ringi sünnipäevaks, aga ülikoolikaaslastele meeldis see nii väga, et otsustati kokku jäädagi ja lõpuks hakati ka oma lugusid kirjutama.

«Alguses olid repertuaaris samad laulud, mida ühistel pidudel kuulasime. Kord, kui Sõbra majas proovi tegime, oli meil eriti hea vunk sees. Tegime esimest oma lugu ja instrumentaal hakkas juba vedu võtma, kuid laulu ega sõnu ei paistnud veel kuskilt. Metspalu käratas siis nurgas istunud Jaan Pärnale, et mis sa seal passid, tule laula midagi!» meenutab Lauri.

Nii sündis üks ansambli legendaarseid lugusid «Alte aus»: Kust see nüüd tuli? Kellel seda tarvis oli? Kus ma sellega lähen? Kas panen jalga või pähe?

Jaanil oli tähtis roll mängida ka Lauri koolilõpetamise juures. Pärast seda, kui Lauri 2006. aastal eksmati sai, kripeldasid poolelijäänud õpingud päris mõnda aega ning sellega oli raske leppida. Napilt enne seda, kui kunagi saadud ainepunktid päris hapuks oleksid läinud, veenis üks kursavend Laurit punkte taastama.

2012. aastal tegi Lauri lõpuks avalduse VÕTA programmi abil oma õpingute jätkamiseks. Pärast vana nelja aasta pikkuse õppeprogrammi ümberarvutamist uude 3+2 süsteemi selgus, et tal olid tegemata vaid kaks ainet ja lõputöö. Lauri soojendas üles oma linnuhuvi, valis lähemaks uurimiseks valgeselg-kirjurähni ning tänu mitmete sõprade abile, bändikaaslase Jaan Pärna ning ornitoloog Renno Nellise juhendamisele saigi lõputöö õnnelikult kaitstud.

Tartu Popi ja Roki Instituut on palju meediatähelepanu saanud eriti viimase aasta jooksul, sest tänavu jaanuaris käis ansambel väikesel tuuril USA-s. Kümmekond aastat tagasi tudengipäevadeks kokku pandud järjekordsest projektist on praeguseks välja kasvanud kaheksaliikmeline popansambel, mis on esinenud külalisena Eesti Laulu finaalis ja muuseumiööl rahvusarhiivi katusel, aga ka New Yorgi ja Chicago kuulsates klubides.

Tegelikult oli plaan Ameerikasse minna juba 2014. aasta suvel, aga siis sündis Aksel. Sünnituselt puudumisega ei tahtnud Lauri riskida ja nii lükkus bändituur edasi. Sügisel oli ansambli klahvpillimängijal Tallinnas Vaba Lava teatri avamisega palju tegemist ning lõpuks otsustati ookeani taha sõita 2015. aasta jaanuaris.

«Õppisime sealt positiivset ellusuhtumist ja enesejaatamist,» jutustab Lauri. Kuna peale kutselise trompetisti on kõik pigem asjaarmastajad muusikud kui professionaalid, sõltub esinedes nende jaoks palju ruumist ja publikust. Ameerika helitehnikud olid kõikjal väga tasemel ja publik vaimustuses, mistõttu olid kontserdid väga emotsionaalsed ja kõigil siiani eredalt meeles.

Ameerikasse kutsuti neid tagasi, aga uus reis võtab ilmselt aega. Kuigi Lauri tegusad ülikooliõpingud said lõpuks eelmisel aastal bakalaureusediplomiga pärjatud, mõjutavad kõigi bändiliikmete elu nende pered. Lauril teismeline tütar Mia ja väike Aksel, kitarrist Siim Randveeril pisike Saara, samuti on teistel lapsed ja muud tööd-tegemised.

«Eks Instituudi roll on praegu ikka hoopis teine kui siis, kui olime üleküpsenud tudengid ja lõime suure õhinaga esimesi lugusid. Muidugi on meil plaane ja pööraseid ideid – nagu ütlevad ka laulusõnad meie viimatiselt albumilt: «On aega veel varjupoolel...» – liigume muusikas aina sissepoole ja sügavamale,» mõtiskleb Lauri bändi tulevikust.

Vaata Tartu Popi ja Roki instituudi videot loole «Marienbad»: