Nii kaua, kui ma mäletan, olen alati tahtnud minna välismaa kõrgkooli vahetusüliõpilaseks. Ootasin sobivat aega, kuni lõpuks avastasin, et varsti seda aega enam nii palju ei olegi.

Mul oli püsiv töökoht, olin ülikooli juba lõpetamas – võimalus hakkas peaaegu käest libisema. Sellegipoolest võtsin vastu otsuse riskida ja loobuda oma suurepärasest töökohast, pikendada veel poole aasta võrra õpinguid ja pühkida Eestimaa tolm jalgadelt.

Otsustasin valida Erasmus+ programmi ja sihtkohaks Szegedi ülikooli õigusteaduskonna. Ungari kasuks langes valik riigi elatustaseme ja sealsete hindade tõttu. Teadsin, et suures osas rahastan oma vahetusõpet ise, ja olin veendunud, et vaid Erasmuse stipendiumist ei piisa, mistõttu tundus Ungari igati meelepärane valik.

Szegedit teatakse Ungari kõige päikeselisema linnana, mis on suuruselt neljas. Sealne ülikool on riigi üks tähtsamatest, samuti tõmbab Szeged välisüliõpilasi kui magnet, kuid millegipärast pole neile seal loodud ühiselamukohti. Kuskil kellelegi haledat nägu tehes pidi vist isegi koha saama, aga mina ei tahtnud seda teha. Hea asukohaga toad läksid kui soojad saiad. Minu üllatuseks üüriti kiiresti välja needki toad, mida pidi ülemõistuse kalli üürihinna eest kellegagi jagama. Lootust olin kaotamas siis, kui nägin, et ühes Facebooki Szegedi üürikommuunis napsati kärmelt ära korter, mille köök oli nii avatud, et isegi WC-le ei oldud ust ette pandud – oma toimetusi saadi rahulikult kahes ruumis korraga ajada.

Ühel hetkel jäi mulle silma kahe Türgi noormehe kuulutus, kes otsisid kolmandat korterikaaslast. Olin seda varemgi näinud, kuid ma ei julgenud neile kirjutada just sel põhjusel, et tegemist oli türklastega. Otsustasin, et jätan eelarvamused kõrvale ja nii saigi kokku lepitud, et saan korterist ühe toa endale. Mu ema ei olnud sellest mõttest algusest peale vaimustuses. Tal oli suur hirm, et poole aasta pärast tahan ma Türki kolida ja seal abielluda ning lapsi saama hakata.

Peolembesed korterikaaslased

Kahjuks pidin oma otsust ka ise hiljem kahetsema. Kõrvatroppideta ma magada ei saanud, korteris suitsetati, välisust ei pandud lukku, peale selle olid noormehed suured peoloomad ja eriti meeldis neile igasuguseid inimesi külla kutsuda ning neile isegi uksekoodi jagada. Võib-olla oleksin ülikooli esimesel aastal olnud vaimustuses pidevatest uutest tutvustest ja igapäevasest melust, aga mitte enam. Minu jaoks on kodu kindlus, kus tahan olla omaette. Poisid ei tahtnud mind mõista, samuti ei huvitanud korteriomanikku pidevad naabrite kaebused, peo käigus lõhutud aknad jms, mistõttu võtsin vastu otsuse uuesti kolida ja seekord juba omaette korterisse. Kolimine põhjustas närvipinget, jäin ilma 300-eurosest deposiidist, mida omanik mulle kangekaelselt tagastamast keeldus.

Kui elukohaga seotud probleemid kõrvale jätta, siis oli koolis tegelikult päris tore. Loengud olid enamasti üles ehitatud n-ö ümarlaua põhimõttel – kõik istusid ühe laua taga. Rühmatöid jagati vaid mõnes aines ja sedagi üliõpilastele, kes olid samast riigist pärit. Mina ainukese eestlasena sain oma kodutöid teha õndsas üksinduses. Õppejõud oskavad Szegedi õigusteaduskonnas oma eriala hästi, neile meeldib tudengitega arutleda – sellest võiksid Eesti õppejõudki rohkem eeskuju võtta. Negatiivse poole pealt võib välja tuua, et Ungari õppejõud olid liigagi leebed. Vahepeal tundsin puudust Eesti õppejõudude karmist käest, mis tähendab seda, et kodutöö tegemata jätmisel on ebameeldiv tagajärg.

Peale selle oli Ungari õppejõududel tihtipeale komme ette teatamata loenguid ära jätta: sellest saime teada alles siis, kui olime kohale läinud ja niisama oodanud. Vahepeal sai koolist liigagi palju puhata, sest usklikud ungarlased tähistavad lihavõtteid peaaaegu nädal aega ning endiselt on neile vaba päeva vaja ka fašismivastase võitluse mälestamiseks. Samuti on nädala sees ette nähtud mõned puhkepäevad, et üliõpilased saaksid neile mõeldud üritustest osa võtta. Näiteks nautida vahelduseks pikemat pidu ööklubis JATE, mis asub ülikooli peahoone all.

Kui rääkida hindadest, siis on Ungari tunduvalt odavam riik kui Eesti. Ülikooli spordiklubi kuukaart maksab ca kuus eurot. Samas ei leidnud ma erilist vahet, kui võrdlesin oma igapäevase söögikorra maksumust Eesti hindadega. Kui mu toidulaud koosneks ainult veinist ja õllest, siis oleks vahe ilmselt märgatav. Kohalikus sanatooriumis maksavad õpilastele mõeldud hilisõhtused külastused vaid paar eurot. Odav on ka Ungari hambaravi ning üliõpilastele on see üldse tasuta. Kui mind ühel hommikul tarkusehammas kiusama hakkas, siis kulus mul kliinikusse minekuks, registreerimiseks, ootamiseks, röntgeniks, hamba väljatõmbamiseks ja koju tagasitulekuks täpselt tund aega. Eestis ootaksin ilmselt ikka veel järjekorras. Samuti oli odav reisida Ungari naaberriikidesse, aga kaugemaidki kohti oli soodne külastada. Budapesti külastuste kõrval oli mul võimalus käia veel ka Serbias, Austrias, Slovakkias, Poolas, Tšehhis, Suurbritannias, Itaalias ning korra käisin külastamas isegi Eesti korporatsioone ja seltse.

Sekeldused ametnikega

Kahjuks võivad mõned Ungari ametnikud olla kohati isegi liiga pikaldase mõtlemisega. Inglise keelt nad väga ei räägi ning seega ei olnud haruldane, et mõnikord ei kõlvanud neile mu tudengistaatuse kinnitajana ISIC-u rahvusvaheline kaart ega isegi Erasmuse dokumendid. Päris mitu korda sain trahvi sellepärast, et väidetavalt ei olnud ma ikkagi tudeng.

Kokkuvõttes julgen väita, et tegelikult on Ungari alahinnatud riik ning Budapesti võiks igaüks vähemalt kordki oma elus külastada. Ungaris leiaks koha rahulik tudeng, kes tahab nautida imeilusat loodust, odavate hindadega häid restorane ja 30-kraadiseid kevadpäevi maikuu alguses. Samuti sobib Ungari peomeeleolus tudengitele, kes tahavad rõõmu tunda nii varem mainitust kui ka nautida odavat rahvuslikku alkohoolset jooki palinka’t ning esimese ungarikeelse sõnana ära õppida egészségedre (‘terviseks’).