23.12.1918–18.03.2015

Eesti rahvateaduse vanaisa, TÜ audoktori Ants Viirese lahkumine on suur kaotus kogu Eesti humanitaariale ja ka rahvusvahelisele teadusele. Oma elu jooksul jõudis Viires töötada kõigis olulisemates Eesti etnoloogiakeskustes: ajaloo instituudis, Eesti Rahva Muuseumis ja Tartu ülikoolis. Paljud välismaised teadusasutused ja organisatsioonid tunnustasid Viirese teaduslikku panust. Eestis oli ta pea kogu oma pika karjääri vältel etnoloogide mittevormiline vaimne liider, sest nõukogude ajal ei usaldatud Viiresele ametlikke juhiameteid.

Viirese põhjalikud monograafiad «Eesti rahvapärane puutööndus» (1960, kordustrükk 2006) ja «Talurahva veovahendid» (1980) on võimsad jäljed eesti etnoloogia teel. Tema koostatud ja toimetatud «Eesti rahvakultuuri leksikon» (1995, täiendatud kordustrükid 2000 ja 2007) ja «Eesti rahvakultuur» (koos Elle Vunderiga; 1998, oluliselt täiendatud kordustrükk 2008) on aga eesti etnoloogias hädavajalikud alustekstid talurahvakultuuri uurimise keskse etapi kokkuvõttena. Lisaks avaldas Viires hulgaliselt temaatilise ja metodoloogilise fookusega süvauurimusi, aga ka luuletusi.

Kõigest eelnevast hoolimata oli Ants Viires minu kogemuses mees, kes ei rajanud endale ausammast oma eluajal. Tema elu on meile tuntud eeskätt avalike faktide, aga mitte läbimõeldud enesepeegelduse kaudu. Kui Ilmar Talve, teine etnoloogist TÜ audoktor, oma päevikute põhjal tuhandeleheküljelise autobiograafia avaldas, täheldas Viires, et tema pole tahtnud päevikut pidada, sest polnud kindel, et sellega midagi ei juhtu. Seega polnud tal hiljem millegi alusel põhjalikke mälestusi kirjutada.

Ka on mulle jäänud mulje, et Viirese tõeline teaduslik potentsiaal jäi lõpuni avamata või avastamata. Viires rääkis kord, et peab oma olulisemaks teoreetiliseks panuseks üht arutlust funktsionalistliku kultuurikäsitluse vaimus. Läksin talle külla ja uurisin, kas seda saaks lugeda. Artikkel oli avaldatud Jerevanis 1970. aastatel. Viires vaatas pead vangutades oma lookas raamaturiiuli suunas, omamata vähimatki aimu sellest, kus see teadusteoreetiline suursaavutus asub. Ants Viires oli mitme etnoloogilise uuenduse algataja Eesti etnoloogia maastikul. Loomulikult polnud ühel mehel võimalik paljusid uusi suundi süvitsi arendada. Seega jäi tal palju tegemata, mis rahulikumates, loomingulisemates ühiskondlikes oludes saanuks tehtud.

Meil on Viirese töödest ikka veel palju avastada. Tema noorematele kolleegidele ja õpilastele jääb võimalus otsida uusi kihte nii tema tuntud töödest kui ka tekstidest, mis on jäänud laiema levikuta, aga mida ta ise hindas. Ants Viirese mõtteid tundma õppides on meil võimalik endas ära tunda midagi uut.

Art Leete