Seitse aastat ilveste uurimisega tegelenud Raido Kont on alati loomadest huvitunud. Kasvav huvi suurkiskjate vastu tekkis mehel aga ülikoolis, kui ta osales Eesti esimeste ilveste kaelustamise projektis.

Tallinnas sündinud ja 20. eluaastani seal elanud Raido tundis ka lapsena loomade – eriti koerte ja hobuste – vastu huvi. «Ega ma loodusega väga ei tegelenud ja võib-olla on see ka bioloogiaõpinguid mingil määral pärssinud, sest tavaliselt on head bioloogid need, kes on teemaga tegelenud maast-madalast.»

Raido tuli 2003. aastal Tartu ülikooli bioloogiat õppima ning aasta hiljem kuulis ta ühes loengus TÜ zooloogia lektor Harri Valdmannilt projekti kohta, mille käigus hakati Eestis esimest korda ilvestele kaeluseid panema. Pärast loengut läks Raido kohe õppejõu juurde ja uuris, kas temalgi oleks võimalik mingil moel projektile kaasa aidata. «Mulle tundus see väga eesrindlik tegevus ja kuna seda tehti Eestis esimest korda, siis seda põnevam.»

Nii saigi Raido koos kolme teise tudengiga ülesande üht ilvest jälgida. «Tol ajal kasutati raadiokaeluseid – pidime ilvesel metsas antenniga järel käima ja kogu aeg tema asukohta määrama,» kirjeldab Raido esimesi ilveste uurimise kogemusi. Kaelustega saadi esimene teave selle kohta, kuidas ilvesed liiguvad ja kus nad üldiselt asuvad. Raido pidi loomade jälgimiseks veetma metsas korraga kaks nädalat, sest ilvest ei tohtinud silmist kaotada – raadiosignaal levis kuni kahe kilomeetri kaugusele.

«Päeval ilvesed üldiselt magavad, aga terve öö tuli asukoha määramiseks looma kannul püsida. Kui loom ära kaotati, siis oli teda üsna raske jälle üles leida,» ütleb doktorant. Ilvesed liiguvad öö jooksul keskmiselt viis kuni seitse kilomeetrit, mõnikord isegi rohkem, mistõttu võiski tekkida raskusi tema ülesleidmisel.

Võimalused ja vahendid

Kui ilvese asukohta ei suudetud määrata teiselgi päeval, oli võimalus teda leida veelgi väiksem. «Siis tuli teda otsides läbida autoga tohutu maa, sest ilvesed liiguvad väga suurtel aladel ja nende asustustihedus on madal,» räägib Raido.

2008. aastal osales Raido järgmises projektis, kus ilveste jälgimine oli juba palju kergem, sest kasutusele võeti GPS-kaelused. «Ilvese peab küll kinni püüdma ja kaeluse kaela panema, aga nüüd tuleb teave sulle põhimõtteliselt ise koju kätte. Enam ei pea kulutama nii palju aega ja raha, et metsas ringi sõites ilveste kohta teavet saada,» ütleb Raido.

Ent GPS-kaelustelgi on oma miinused: need kestavad vähem, patarei saab tühjaks või tekib mingisugune tehniline probleem. «2008. aastaga võrreldes on see tehnoloogia päris palju paranenud. Poolas toodetakse nüüd ka imetajatele päikesepaneelidega kaeluseid, mille akud on väga vastupidavad.»

Raido sõnul on tema seitse aastat kestnud uurimistöö kulgenud üsna vähese intensiivsusega. Seda seepärast, et Eesti tingimustes on mõnikord vähe vahendeid, et piisaval hulgal loomi jälgida, mistõttu ei saa nende kohta ka rohkem teavet. «Väga suuri projekte ei ole võimalik teha. Praegu oleme ühe aasta jooksul kõige rohkem jälginud viite ilvest, mõnikord aga ei saa ühtegi isendit kätte,» kirjeldab Raido ning lisab, et nii kogutaksegi vähem infot.

Ilvesepüüu üllatused

Aga kuidas üldse saada kaelus kaela seesugusele metsikule loomale nagu ilves? Selleks viiakse metsa kahe ja poole meetri pikkused puidust püüdmiskastid, mille sisse pannakse kiskjate ligimeelitamiseks kopra nõret. «Kobrastel on sellised haisunäärmed, millega nad oma territooriumi märgistavad, see lõhnab väga tugevalt ja peaks kiskjates näljatunnet tekitama,» kirjeldab Raido.

Peale selle on ilvesed üsna julged ja uudishimulikud loomad, mistõttu ei pelga nad kaste, mille inimesed metsa on viinud. Kui ilves on huvitunud, asubki ta kasti uudistama ning hea õnne korral läheb selle sisse ja jääb sinna lõksu. «Kaste tuleb kontrollida iga päev ja kui ilves on seal sees, siis lastakse teda kasti ukse vahelt uinutava noolega.» Pärast seda kui loom on rahulikult magama jäänud, tõstetakse loom kastist välja, tehakse vajalikud mõõtmised ja pannaksegi kaelus kaela.

Alati ei lähe aga kõik täpselt nii, nagu plaan ette näeb, ning nii mõnigi kord on üllatusi ette tulnud. «Eelmisel kevadel läksid ühte kasti lausa kaks ilvest, ema ja poeg. Ma ei ole kuulnud, et midagi seesugust oleks varem juhtunud, seega oli tegemist väga ootamatu ja erakordse olukorraga,» ütleb Raido. Doktorandi sõnul oli olukord erakordne seepärast, et ideaalis peaks ühe looma kasti sisenedes kasti uks kinni kukkuma. «Tõenäoliselt läksid nad sisse kastlõksu kahelt poolt avatud ustest ning keskel kokku saades ajasidki kasti kinni.»

Üldiselt on poegadega emased ettevaatlikumad kui isailvesed. Täiskasvanud isased ei ole eriti ettevaatlikud ning kui nad on oma territooriumil, tunnevad nad kõige uue vastu huvi. «See, kas ilves läheb kasti sisse või mitte, on mõnes mõttes ka loterii. Samal päeval, kui kastis olid ema ja poeg, oli pool kilomeetrit eemal oli teises kastis veel üks emane.»

Raido sõnul on nad ilveste püüdmisel kasutanud 10–15 kasti, mis pannakse teatud maa-alale üles. «Lõkse ei ole mõtet väga tihedalt panna või üle Eesti neid laiali vedada, sest esimesel juhul elaks väikesel maa-alal kõigest mõni isend ning teisel juhul oleks tülikas kontrollimas käia ja kuludki läheks liiga suureks.»

Praegu on Raido zooloogia ja hüdrobioloogia doktorant, kuid enne seda töötas mees kolm aastat keskkonnaagentuuris ulukiseire osakonnas, kus ta tegeleski ilvese ja hundi uuringutega. Eestimaa Looduse Fondis on Raido alates 2012. aastast töötanud projektiga, mille raames on Eestist Poola saadetud viis ilvest: kolm isast ja kaks emast.

«Eesti ilveste arvukust see ei mõjuta, Poolas aga on ilvestega probleeme, eriti Kirde-Poolas, kus ilvesed küttimise tõttu 1990. aastate keskel hävisid,» räägib Raido. Kirde-Poolas asus eraldatud asurkond, kuhu ebasobiva maastiku tõttu ei saanud mujalt loomi juurde tulla ning üleküttimine põhjustas olukorra, kus ilveseid ei jäänudki alles.

«Üksikuid isendeid sealt leiti, aga sigivaid enam loomi ei olnud. Kui seda projekti 2010. ja 2011. aastal kavandati, siis oli ilveste arvukus Eestis suur ja see tundus hea piirkond selleks, et siit ilveseid Poola viia.» Poolas prooviti ise ilveste arvukust tõsta, selleks kasvatati neid aedikutes ja noorloomad lasti metsa. «Mingisugune mõju sel oli, aga vajati ikkagi metsikus looduses kasvanud ilveseid,» lisab Raido.

Kuna praegu on Raido akadeemilisel puhkusel ja kasvatab kodus väikest last, on ta Poola projektist veidi kõrvale jäänud ega ole saanud sel kevadel kätt ise külge panna. «Lapse hoidmine ja kasvatamine on ikka täiskohaga töö. Ma olen üritanud koolitööd natuke teha ja lubatu olen ka ära teinud, aga praegu ei ole selleks väga palju aega.»

Ilvesed on ettearvamatud

Kuna ilvesed on üsna üksiku eluviisiga ning nende asustustihedus on madal, siis peab näiteks viie ilvese kinnipüüdmiseks paigutama kastid suurele maa-alale. «Praegu elab meie uurimisalal tuhande ruutkilomeetri peal neli-viis ilvest, seega on nende asustustihedus ikka väga madal.» Igal ilvesel on oma territoorium ning samast soost täiskasvanud isendite alad ei kattu omavahel. Isased ilvesed elavad suurematel territooriumitel kui emased ning nende alad kattuvad omavahel.

Raido arvates ongi ilveste põnevamaid omadusi see, kuidas nad oma kodupiirkonnas liiguvad. «Nad elavad ja liiguvad nii suurel maa-alal, et see on lausa imetlust äratav, kui hästi nad maastikul orienteeruvad ja kui hästi nad oma ala tunnevad.» Doktorant ütleb, et kaelusega ilvese puhul on hästi näha, kus kiskja ringi liigub.

Raido on GPS-iga näinud olukorda, kus emane ja isane saavad ka väljaspool jooksuaega kokku, veedavad paar päeva koos ja lähevad siis jälle laiali. «Kuidas nad teineteist üles leiavad ja mis eesmärk neil kohtumistel on, seda ei oska vist keegi päris täpselt öelda. Kui mõelda, et nad on üldiselt väga erakliku eluviisiga, siis mingil määral nad siiski suhtlevad omavahel ja veedavad ka koos aega.»

Doktorandil ei ole suurkiskjatega otseselt ühtegi väga ohtlikku olukorda tekkinud, kuid ta toob näiteks, kuidas eelmisel aastal, kui üks ilves oli kastiga kinni püütud ja talle oli jõutud juba uinutav noolgi lasta, pani loom kasti ukse vahelt metsa poole jooksu. «Ilves tegi meeleheitliku sööstu kolleegi poole, kes teda uinutipüssist lasi, ja jooksis kohe umbes 250 meetri kaugusele metsa,» kirjeldab Raido.

Kuna kasti juures oldi mitmekesi ja metsaalune oli üsna lage, leiti ilves kiiresti üles. «Tegelikult ei ole see hea, et ta sai niimoodi minema joosta, sest magamajäämine toimub järk-järgult uimaseks muutudes, mistõttu oleks ta võinud kuskil vette kukkuda ja ära uppuda,» sõnab Raido tõsiselt. Kuid seesuguseid olukordi tuleb pigem harva ette ja tavaliselt läheb kõik siiski plaanipäraselt.

Eelmisel kevadel sattusid kastlõksu kaks ilvest, ema ja tema poeg. Pärast vajalike protseduuride tegemist lasid Raido ja tema meeskond loomad tagasi loodusesse.