120 aastat tagasi pandi Tartu ülikoolis instituudi loomisega alus kohtuarstiteadusele kui iseseisvale erialale.

Kas seda seni ei õpetatudki ning kes ja kuidas siis kohtuekspertiise tegid? Ekspertiisiks peeti isegi arsti arvamust, kes 44. aastal e.m.a. Julius Caesari 23 haavast ühe surmavaks tunnistas. Läks veel kaua, enne kui õpiti tundma inimorganismi talitlusi, mis aitaks surmapõhjusi selgitada.

Veregrupid avastas Viini professor Karl Landsteiner, hilisem Nobeli auhinna laureaat, viis aastat pärast seda, kui Tartus moodustati instituut. Sõrmejälgede võtmist tunti küll varemgi, kuid inglane Francis Galton avaldas nende klassifitseerimise raamatu aastal 1892. Peaaegu samal ajal, s.o. 1895. aastal, loodi Tartu ülikoolis kohtuarstiteaduse õppetoolist instituut.

Need mõned faktid 19. sajandi teaduse arengust on omamoodi imed. Samuti on imed nüüdisaegse kohtumeditsiini uurimismeetodid – sh DNA-analüüsid – võrreldes sajanditetaguste lahangutega. Eestis tehti esimene surnuvaatlus juba 1500. aastal Tallinnas. Esimesed kohtuarstid Eestis olid keskaegsed linnaarstid.

Algusajast

Kohtuarstiteaduse instituut, mille 120. asutamisaastat aprillis konverentsiga tähistati, ei tekkinud tühjale kohale. Eriala hakati õpetama alates ülikooli taasavamisest 1802. aastal. Algul tegid seda teiste erialade õppejõud, kohtuarstiteaduse õppetool oli ühendatud kord anatoomia, siis histoloogia, hügieeni vm erialaga. Ligi 200 aastat õpetati ja õpiti kohtuarstitööd 1805. aastal valminud vanas anatoomikumis.

1845. aastal kuulutati arstiteadus riiklikuks erialaks ning kohtumeditsiini hakkas nii arsti- kui ka õigusteaduskonna üliõpilastele õpetama Guido Samson von Himmelstiern (1809–1869). Tema ajal korraldati kohtuarstlike uuringute praktilisi harjutusi, ekspertiiside juures nõuti ümbritseva keskkonna uurimist jne. Professor Himmelstiern määrati ka linnahaigemaja nn ülikooli jaoskonna, seega tulevase hospitaalsisekliiniku juhatajaks. Selles kliinikus hakati tegema kohtu-politseiarstlikke ja patoloogilis-anatoomilisi lahanguid. 1879. aastast tegid Eestis kohtumeditsiinilisi uuringuid kohtu-politseiarstid.

19. sajandil arenes kohtumeditsiin samal ajal nii erialadevahelisuse kui ka spetsialiseerumise suunas. «Esimese näitena võiks tuua riikliku meditsiini laienemise üha erinevamatesse suundadesse, lähtuvalt sellest, kuidas arsti- ja loodusteadused võtsid kasutusele uusi meetodeid,» selgitab meditsiiniajaloo lektor Ken Kalling.

See areng päädis tema sõnul 120 aasta eest jagunemisega kaheks: hügieeni ja kohtuarstiteaduse suundadeks. Vastset kohtuarstiteaduse instituuti määrati juhatama professor Afanassi Ignatovski (1858–1935), kelle avaldatud loengukursust peeti Venemaal kaua üheks parimaks õpikuks. Seda kasutati ka Eesti ülikoolis, kuni 1938. aastal avaldas esimese eestikeelse kohtuarstiteaduse õpiku professor Gerhard Rooks (1901–1975).

Professor Rooks kirjutab oma õpikus sellest, kuidas kohtuarstiteaduse areng ei sõltunud mitte ainult loodus- ja arstiteaduse, vaid ka seadusandluse arengust. Eestis kehtinud varane rooma õiguse traditsioonist lähtunud kohtupraktika oli inkvisitsiooniline, st kohtuotsuse langetas kohtunik ning arst oli kohtuniku nõuandja. Kuni 20. sajandini pidi ametliku positsiooniga arst (kreisiarst, linnaarst, vannutatud ämmaemand jt) täitma ka kohtueksperdi ülesandeid. Neil tuli lahata, tuvastada isadus või rasedus jm. Arsti kui spetsialisti hinnang pidi aitama kujundada uurijate ja kohtunike seisukohta.

19. sajandi lõpus võeti Venemaa kohtureformi tulemusena kasutusele nn segaprotsess (vahevorm inkvisitsioonilise kohtuprotsessi ja vandemeeste kohtu vahel), mille põhimõtted olid avalikkus, suulisus ja vahenditus. Gerhard Rooks kirjutab oma õpikus, et avalik kohtuprotsess tähendas arstitöö väljumist arstisaladuse hoidmise ja intiimsuse alt. Pandi proovile arstide kollegiaalsus, sest protsessi käigus võis üks spetsialist teise väited kahtluse alla seada. Selline olukord soodustas siiski kohtuarstiteadusesse uute valdkondi ja abiteadusi kaasama ning pani kohtuarste end täiendama.

Eesti Vabariigis

Uus hingamine jõudis kohtuarstiteaduse õpetamisse ja praktikasse esimese Eesti Vabariigi aegses ülikoolis, kui tööle asus linnaarst Siegfried Talvik (1878–1929), kellest sai peagi instituudi juhataja ja professor. Talviku arvates oli veel kehtivate Vene-aegsete seaduste järgi arsti-eksperdi õiguslik seisund ebamäärane ning ta leidis, et neil peaks palju rohkem õigusi olema. Ta osales ka kriminaalseadustiku väljatöötamisel, käis sageli õppereisidel välismaal, kus ta lühemat aega töötas. Välismaal saadud kogemuste põhjal võttis ta loengukavva uusi aineid ning tema ajal hakkasid tulevased arstid Eestiski elavate inimeste kohtuarstlikke vaatlusi tegema.

Linna- ja maakonnaarstidele kui ametlikele kohtuarstidele väljastati instituudist lahanguprotokolle koos arvamusega. Kohtuvõimude soovil tehti ka vere, sperma jms materjali laboratoorseid ekspertiise ja organite mikroskoopilisi uuringuid. Keerulisematel juhtudel kutsuti instituudi juhataja või vanemassistent kohtuistungile eksperdiks.

Professor Talvik püüdis eriala interdistsiplinaarselt laiendada. Talviku tegevust jätkasid õpilased, eesotsas professor Rooksiga. Sõjajärgsetel aastatel arendasid kohtuarstiteadust Aleksandra Raatma, Eugen Murašev, Kalju Põldvere ja mitmed teised teadlased.

Peaaegu sajand pärast Eesti ülikooli loomist kannab instituut mitme struktuuriüksuse liitmise ja lahutamise tulemusena patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiarstiteaduse instituudi nime. 1999. aastal jäeti hüvasti vana anatoomikumiga, sest koliti kaasaegsesse Biomeedikumi, kus kohtuarstiteaduse eriala õpetatakse arsti- ja hambaarstiteaduse tudengitele. Instituuti juhatab Eesti ainus kohtumeditsiini professor Marika Väli. Kohtuarstid töötavad tänapäeval Eesti kohtuekspertiisi instituudi neljas piirkondlikus ekspertiisiosakonnas.

Et kohtuarsti ekspertarvamus oleks teaduslikult põhjendatud, peab ta nüüdisajal tundma histoloogiat, molekulaarpatoloogiat, biokeemiat, toksikoloogiat, radioloogiat, narkoloogiat jms erialasid. Teadus areneb kiiresti, ent kiiresti areneb ka kuritegevus, muutudes julmemaks ja peidetumaks. Kui kriminaalfilmides paistab kohtuarsti töö vahel lausa ulmelisena, siis tänapäeval tegelikult kasutabki ta mikroskoopilisi, molekulaarpatoloogilisi (DNA, RNA), biokeemilisi laboriuuringuid, radioloogilisi 3D- (traumamehhanism, isikute tuvastamine, võõrkehad) jmt meetodeid. Nõnda võib varsti küsida, kas lahang ongi enam vajalik, kui kompuutertomograafi ja magnetresonantstomograafiga on võimalik surnukehasid skaneerida ja virtuaalselt lahata.

Kasutatud kirjandus:

• G. Rooks «Kohtuarstiteadus». Tartu 1938.
• «Kohtuarstiteadus». Tallinn 2007.
• E. Murašev, J. Vapra, R. Sääsk «Kohtuarstiteadus I». TRÜ. Tartu 1983.
• «Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid». Koostanud M. Toomsalu. TÜ füüsilise antropoloogia keskus. Tartu 2002.
• D. Lepik «Kohtuarstiteaduse õpetamisest Eesti Vabariigi algusaegadel». Eesti Arst 8, 2005.
• «Tartu Ülikooli ajalugu II». Koostanud K. Siilivask. Tallinn 1982.
• «Tartu Ülikooli ajalugu III». Koostanud K. Siilivask, H. Palamets. Tallinn 1982.
• «Universitas Tartuensis 1632 –2007». Toimetajad T. Hiio, H. Piirimäe. Tartu 2007.
• http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/news-related-files/ekei_kohtu....
• E. Kisand «Sõrmejäljed ja daktüloskoopiaeksperimendid». Magistritöö. Tartu 2013.