Vahur Afanasjevi «Tünsamäe tigu» on põnev geograafilise lähenemisega luuleraamat ühe Peipsiveere küla minevikust ja tänapäevast. Inimeste, nende elude ja lugude kulgemisel hoiab silma peal aeglaselt roomav Tünsamäe tigu.

Taoline vaade mõne autori jaoks olulisele kohale kas luule- või proosavormis pole nüüdisaegses eesti kirjanduses sugugi ebatavaline. Võrumaad ja Viljandi ümbrust on poetiseerinud Lauri Sommer («Räestu raamat» ja «Sealpool sood»), hiljuti kirjeldas pealinna luulevõtmes Jan Kaus oma «Tallinna kaardis». Andrus Kasemaa on loonud huvitava portree leskede kadunud maailmast ning Valdur Mikita ammutas sealsamas Afanasjevile päris lähedal Välgi metsadest «Lingvistilise metsa» jaoks inspiratsiooni.

Afanasjev kui külagiid

«Tünsamäe teos» üritab autor kaardistada kõik tolles maapaigas vähegi silmapaistva: talud, punkrid, surnuaia, mälestusmärgid, varemed, järved-jõed. Kuid kas nende pelk olemasolu teeb need märkimisväärseks ja tagab ühtlasi meeldejäävuse, õigustab nende huvitavust? Mis on seda tehes autori eesmärk?

Raamatut lugedes justkui kõnniksime külas ringi autori sabas, kes meile järgemööda ehitisi osutab ja nende kohta mõne jutukatke vestab. Nagu jalutaja, mõne säilmeteuurija märkmed, mille too on proosaliselt üles tähendanud. Lugemisprotsessile kui jalutuskäigule läbi küla aitab visuaalselt kaasa raamatu maitsekas ja informatiivne kujundus.

Piirkond ja raamat on jagatud viieks peatükiks: vasemal, paremal, üleval, all ja keskel (vastavalt on liigendatud ka leheküljenumbrid, lisades toreda mängulise aspekti). Pea iga luuletust saadab kaardikild täpselt sellest maalapist, millest on parasjagu juttu. Niivõrd geograafiale keskenduva kogu põhjal on selline selgitav-seletav ülesehitus kujunduslikult põhjendatud. Sisu mõttes võib see jaotus liigotseseks muutuda ja rõhutada poeetilise funktsiooni asemel liigset nimetamist-näitamist.

Sageli hakkab silma liiglihtsus, kuid sisukamad kipuvad olema fantaasiarikkamad värsid, mitte puhtpaljad ülestähendused. Teatud maagilisrealistliku mündi võib leida luuletusest «Ühe jalaga mees», kus lapsi hirmutav mees muutub puuks; luuletusest «Ahjusoe leib», kus saksa sõjaväes käinud Elmar peidab end tiblade eest ahjusooja leiva sisse ja keegi ei leiagi teda üles; luuletusest «Saunamehe jalg» jt.

Lihtsusest absurdini

Nii mõneski kohas liitub nende ebaharilike juhtumistega omamoodi absurdihuumor (nt «Kiri Stalinile»). Mõnd puänti peaks lausa pikemalt nuputama ja mõni võibki jääda kõrvaltvaatajale varjatuks. Luuletuses «Koosa kool» võiks autorit kahtlustada lausa iroonias: kas on siin tegu ikka puhta siirusega või on see pateetilis-patriootiline sõnavõtt üle võlli keeratud? «Haridus on teleskoop / täismehe peos».

Tekkida võib ahvatlus paigutada luulekogu ühe paigakese näitel Eestimaa, eestlaste ajalugu ja kogemusi üldistavasse suurde diskursusesse. Siin on vähe kirge, mistõttu ei puuduta ja mõju see päriselt, kuid mis on siiski varjatult olemas.

Nagu Berk Vaher on märkinud oma arvustuses kogule «Eesti vaaraod»: «Ma saan aru, et Vahur Afanasjev ei taha tunnelda. Tundlev «meesluule» võib olla väga tüütu, tüütum kui stereotüüpselt põlastatud tundlev «naisluule». Aga ta ei peaks kartma tunda, sest sageli on teksti jõudnud tunne aus ja are. See vajaks lihtsalt veenvamat, rangemat raami ning vaid võidaks sellest väge». Võib öelda, et käesolevas kogus astub Afanasjev tundlikkusele sammu lähemale. Üks viimaseid luuletusi, «Konstantin Pätsi nimeline tamm», on tõepoolet «võimas üldistus Eesti küla ajaloost ning tänapäevast» nagu on toimetaja kirjutanud kaanel.

Poeetikast võiks ära märkida teatud proosalikkuse luulekogu värsis, kuid esineb ka rahvalaululikke võtteid («Lauritooma» jt), onomatopoeetikat, sõnamängu ja värsket lapselikku mängulisust («Kalkunitants»), kohati riimi. Näiteks:

«Sõrveldi-suhverdi
suured kuused ja saared
laulavad ümber krundi.
Vaiguti-tokseldi kastanid-pärnad.
[...]
Poosekalt-roosakalt pojengide varjud.
Madalalt lendab punane kukk»

Luuletuses «Moonaladu» töötab poeetilise üldistusvõttena õnnestunult kordus, itk kaduvikule.

«Majad pole võsusid ajand, kuigi kasvab seemnepuid.
Inimesi pole juurde tulnud, kuigi kasvab seemnepuid» 

«Ühe jalaga meest» võiks käsitleda kui kohalikku muistendit, «Kurski kaar» jutustab nime saamisloost ja luuletuses «Tume vesi» figureerivad külalegendid (keset järve usutakse olevat maja varemed).

Kuigi autor mehkeldab pisut erinevate žanritega, on seda raamatu tugeva üldjoonestuse ja temaatilise ühtluse kõrval siiski õrnalt. «Vanasti oli siin see, kuid nüüd on siin muu» skeem ei tööta alati, kuid mõnes teises kohas jälle sobib. Tema kujundid on harvad, aga omanäolised: «täidlasel suvel», «kallistasin sõnu».

Ajatu tigu näeb kõike

Enamiku luuletuste üldine skeem võiks olla järgmine: alguses fikseeritakse geograafiliselt paik ja esemed (siin aitab pea igal lehel olev tilluke kaart), autor mainib, kirjeldab, loetleb nähtut üles, seda vahel isegi verbita («Stalini raamat»); järgneb mõni seik kellegi elust, poolik lugu ja lõpus mahe puänt, mis tihti küll puändina ei mõju.

Hea nn tüüpluuletus oleks siinkohal «Vidriksoni veski», kuid nagu Aare Pilv on mõtestanud oma artiklis «Afanasjevi kommunikatiivne blues»: «Afanasjevi luuletused on enamasti ilma teritatud lõputa, luuletuse sisuline raskus on kogu teksti peale üsna ühtlaselt jaotatud ning puändi asemel kujuneb sisuline teravik pigem kumuleerumise kaudu» ja «kui teinekord ongi mõni luuletus puändiga, siis mõjub see pigem mingi efektse tagasi- või kõrvaleastumisena, mitte-puändina».

Päevapiltide püüdmise ja detailikirjelduste vahelt aimub raamatu teises pooles ka tumedamaid teemasid: sõjaaja koledused, enesetapp, valu ja hingehaavad, paratamatus praeguse või olnud ilmakorra üle, mingi kummituslik kohalolu («Küla esimene risttee», «Vidriksoni veski», «Kalevi talu», «Elekter» jt).

Aega määrab ja aja möödumist, hajumist tuletab aeg-ajalt meelde Tünsamäe tigu, üks aeglane aegadeülene tigu, kes kõike näeb ja asjadest, külast, inimestest üle ja mööda roomab. Tema jälg on alati alles, kadumatu ja endast märgi jätnud. Luulekogu kõige kõnetavamad luuletused käivadki selle vaikse melanhoolia ja hääbumise tunnetamise rütmis.

Teose esikluuletuses «Looreha» on armastust, soojust ja igatsust möödunud päevade järele, mis on oma vaikse ja hapra kujunduslikkusega teose tugevamaid ja puudutavamaid värsse: 

«Hobust sinu ees pole näha

ajad on paksult ees.

Kord jäid naine ja mees

kauemaks heinamaale.

Tulid kolmekesi tagasi –

kestavad üle aegade.»