Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete ringi liige ja varem rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses Arktika-teemasid uurinud Oliver Mõru hinnangul eksisteerib nii võimaluste kui ka ohtude Arktika.

Võimalused on seotud suure maavarade potentsiaali ja senisest kiirema kaubavahetuse tekkimisega, ohud aga riikide suutmatusega piirkonda omavahel jagada ja keskkonnasõbralikult majandada.

Arktika on põnev piirkond, ühest küljest ei kuulu ta kellelegi, teisalt on viis riiki – Kanada, USA, Taani, Venemaa ja Norra – seal kõik nii-öelda jaol.

Piirkonda reguleerib ÜRO mereõiguse konventsioon, mille järgi on igal riigil territoriaalvee laiuseks 12 miili ja majandusvööndi laiuseks 200 meremiili. Kõigil riikidel, millel on Arktikaga ühine rannikuäär, on õigus taotleda selle 200 miili pikendamist veel 150 miili võrra, kui nad suudavad tõestada, et nende mandrilava jätkub mere alt edasi Arktikasse.

Kõik riigid, välja arvatud USA, on esitanud nõudmisi laiendada Arktikas oma alasid. Viimane peab selleks enne allkirjastama ÜRO mereõiguse konventsiooni. Esineb ka konfliktseid kohti, kus põrkuvad mitme riigi huvid. Näiteks Lomonossovi nõlv, millest tahavad osa saada nii Venemaa, Kanada kui ka Taani.

Meedias on palju spekuleeritud võimaluse üle, et võidujooks Arktika maapõues asetsevatele varade viib riikidevahelise konfliktini. Peamiselt on sellele alust andnud nn Arktika viisiku soov laiendada mandrilavade ulatust Arktikas ja sellega kaasnenud terav retoorika. Samuti piirkonnas üha kasvav sõjalise võimekuse arendamine. Nii on Venemaa loonud vastavad väekoondised Arktikas sõdimise jaoks, korraldatakse õppusi, riigi põhjarannikul on taastatud vanad lennuväebaasid ja sadamad.

Kas kõik viis riiki on Arktika puhul militariseerimisest huvitatud?

Sõjaväge on Arktikas võimalik kasutada kahel eesmärgil: esiteks otsingu- ja päästetööde tegemiseks ning teiseks rohkem traditsioonilistel eesmärkidel – enesekaitseks, kuid vajadusel ka vastase ründamiseks. On suur vahe, kas soetatakse piirivalve heaks kasutatavaid patrull-laevu – nagu Norra – või hoopiski selgelt muudeks eesmärkideks loodud tuumaallveelaevu – nagu Venemaa.

Arktika viisikust neli on NATO liikmesriigid, seega on vähetõenäoline, et mõni nendevaheline vaidlus lõppeks sõjalise konfliktiga. Venemaa on aga ainuke mitte-NATO liikmesriik, kelle käitumine Arktikas on olnud ettearvamatu ja mitmeid küsimusi tekitav.

Kõik riigid on alates 2007. aastast – mil Venemaa paigaldas oma riigilipu vaidlusalusele Lomonossovi nõlvale – suurendanud piirkonnas oma kaitsevõimekust, kuid kõige aktiivsemalt on viimastel aastatel sellega tegelenud Venemaa. Ukraina kriisi valguses on pingestunud olukord ka Arktikas, kuna Venemaa on seal korraldanud rohkem sõjaväeõppusi ja 2014. aastal kuulutas Putin, et järgmistel aastatel paneb sõjavägi erilist rõhku Arktika võimekuse arendamisele.

Kui laialdaselt praegu Arktikas maavarasid ammutatakse?

Peamiselt kaevandavad USA, Norra, Venemaa ja ka Gröönimaa. USA-l on põhilised ammutuskohad Tšuktši ja Beauforti meres ning bensiinifirma Shell on seal tegutsenud alates 2012. aastast. Sellest ajast on rõhku pandud ohutusele, sest Shellil oli alustades palju eri probleeme.

Kõigil Arktikas kaevandavatel firmadel peavad olema reostustõrjepraamid, Shelli oma aga ei vastanud nõuetele ja praami normidega vastavusse viimise asemel otsustas Shell läbi rääkida, et nõudeid pehmendada. Nende naftapuurtornil kadusid mootorid ära ja see triivis rannikule väga lähedale. Nii oleks võinud juhtuda suur õnnetus. 2012. aastal otsustati kaevandamine korraks peatada, aga juba tänavu anti neile õigus edasi kaevandada. Loa väljastanud siseministeeriumi hinnangul võib seal 75%-lise tõenäosusega juhtuda mõni õnnetus. Minu meelest on väga vastuoluline anda välja luba, kui sellega kaasneb nii kõrge oht.

Endiselt ongi kõige suurem mure seotud reostuse puhastamisega. Kui mäletame 2010. aastal Mehhiko lahes toimunud BP naftakatastroofi, siis seal läks süvavee nafta ammutamisega kaasnenud lekke peatamiseks aega üle kolme kuu.

Arktika probleem on tugevad tormid, seal on palju jääd ja kogu ammutamise aeg kestab vaid kolm kuud. Aga mis juhtub siis, kui need kuud saavad läbi, jää tungib peale ja leke jääb merepõhja immitsema? Seda ei saa kinni suruda, sest pealetulev jäälaam on lihtsalt nii suur. Praegu on harjutatud vaid tavatingimustes, aga äärmuslikes oludes pole praktikat olnud ja see teeb keskkonnaeksperdid murelikuks.

Arktikas kaevandamine on ohtlik nii inimesele kui ka keskkonnale, sest lähimad päästmisvalmidusega sadamad on tuhandete kilomeetrite kaugusel, mis tähendab seda, et kriisiolukorras abi viibib.

Sinu 2013. aastal kirjutatud artiklist lugesin välja, et Arktikas juba lekib naftat.

Seal oli välja toodud, et 18 kuuga lekkis Põhja-Jäämerre neli miljonit barrelit naftat. See on võrdne hulgaga, mis immitses Mehhiko lahes kolme kuu kestel puurtornist välja. Tagantjärele teame, kui kohutav mõju oli keskkonnale Mehhiko lahe juhtum ning kui raske oli reostust seal puhastada. Arktikas on see kordades raskem, kuna nafta läheb jää sisse ja suured tormid viivad selle kiiresti laiali. Kui soojades tingimustes suudavad bakterid naftat lagundada, siis külmas seda lõhustamisprotsessi sisuliselt ei toimu.

Ma arvan, et nafta väljamine toimub Arktikas kunagi nagunii, sest 2040. aastaks ennustatakse rahvaarvuks juba ligi üheksa miljardit, sealjuures kasvab keskklassi osakaal. Rahvusvaheline energiaagentuur on öelnud, et 2035. aastaks suureneb meie nafta ja gaasi tarbimine 35%. Praegused kergesti kättesaadavad tavavarud kasutame lihtsalt ära. Samuti on võimalik kasutada taastuvenergiat, aga kuna enamik transpordist töötab ikkagi naftal, siis tulevikus on meil neid ressursse vaja. Küsimus on selles, millal Arktikasse minna ja kui minna, siis tuleks selleks valmis olla.

Mis võiks olla Eesti huvi Arktika puhul, kas meil on selles osas üldse ootusi ja lootusi? (Viimasesse koalitsioonileppesse on kirjutatud ka Eesti liikmelisus Arktika nõukogus – toim.)

Arktika-riikidena defineeritakse neid riike, mis asuvad põhjapolaarjoone sees ehk 66,5° põhjalaiuskraadil. Seega erinevalt meie naabritest Soomest, Rootsist ja Venemaast pole Eesti Arktika-riik, sest meie põhjapoolseim tipp jääb umbes 59,5° laiuskraadi juurde. Mitte-Arktika-riikidel on õigus taotleda Arktika nõukogu vaatlejastaatust, mis võimaldab riikidel osaleda Arktikaga seonduvates aruteludes, kuid ei anna neile hääleõigust.

Piirkonna tuleviku potentsiaali arvesse võttes võiks Eesti minu arvates kandideerida Arktika nõukogu vaatlejastaatuse kohale. Eesti kasuks räägib meie geograafiline lähedus – oleme ju kõige põhjapoolsem mitte-Arktika nõukogusse kuuluv riik. Samuti on meil pikk ajalugu Arktika uurimis- ja teadustöös ja ka meie lähinaabrid on piirkonnaga seotud. Seda arvestades võib väita, et selle piirkonna areng mõjutab meid kaudselt juba täna.

Eesti võimalikud huvid võiks jagada otsesteks ja kaudseteks. Otsesed on seotud eelkõige majanduse ja teadusega. Meil on ettevõtteid, kellel oleks juba praegu piirkonna heaks pakkuda konkreetseid teenuseid ja tooteid ning potentsiaal teha koostööd meie partneritega. Teadlaste huvid on hästi teada: ehkki tegu on kitsa ringiga, ollakse näiteks jääpuursüdamike uurimises maailmatasemel. Koostöö kõikide Arktika riikide teadlastega on käinud juba aastakümneid.

Meie kaudsed huvid on seotud eelkõige koostööga, mis tähendab nii Põhjala naabrite kui ka Euroopa Liidu Arktika poliitika toetamist ning siduspunktide leidmist. Meie suurim majanduslik huvi Arktikaga seoses võib tulevikus aga seisneda kirdeväila avanemises ja soomlaste «Arktika koridori» projekti teostumises. Hiina asjatundjad on öelnud, et 2035. aastal liigub 5–15% kogu nende ekspordist läbi kirdeväila. Kõige mõistlikum tee, mida Hiina võiks kasutada kaubaveoks kirdeväila kaudu Euroopasse, kulgeks läbi Norra sadamalinna Kirkenesi.

Soomlased on aga välja pakkunud idee, et Kirkenes tuleks raudtee kaudu ühendada Rovaniemiga. Peamine kavandatud raudteekoridor, mida mööda kaup Rovaniemist edasi Euroopasse liigub, on visandatud just läbi Eesti. See eeldaks tulevikus kindlasti Rail Balticu valmimist ja võib-olla raudteeühenduse loomist Tallinna ja Helsingi vahel. Kui projekt teostuks, oleks sellel suur positiivne mõju Eesti majandusele. Kuna «Arktika koridori» projekt on praegu veel algusjärgus, siis oleks Eestil võimalus anda sellesse oma panus.

Loe täismahus intervjuud teadusuudiste portaalist novaator.err.ee.