Psühholoogiat õppima kandsid mind kirg, kaastunne ja missioon. Kirg saada täielik kogemus inimeseks olemisest, kaastunne nähes liigikaaslasi kannatamas ja missioon muuta maailm paremaks.

Olles tegev noortevaldkonnas, näen ja kuulen, kuidas Eesti noorte vaimne tervis käib järjest enam alla. Sagenevad ja süvenevad tähelepanuhäired, õpiraskused, üleväsimus, unetus, enesetapumõtted, agressiivsus, psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine, stress, depressioon, identiteedikriisid jms. Maailma tervishoiuorganisatsiooni prognoosi kohaselt tõuseb aastaks 2020 depressioon maailmas teiseks enim esinevaks põhjuseks, mis lühendab inimeste eluaastaid.

Ravimiameti andmeil on aastast 2002 antidepressantide tarbimine Eestis kasvanud poole võrra. Oleme enesetappude arvu ja alkoholi tarbimise poolest Euroopas eesotsas. Elanikkonna ja eriti noorte vaimne tervis on meie edasise eksistentsi alus. Selle hoidmine ja edendamine peab olema prioriteet ja keegi peab selle eest vastutama. Akadeemilist psühholoogiat õppima minnes lootsin leida nendele probleemidele vastuseid ning lahendusi.

Lootsin ülikoolide psühholoogiainstituutidest leida küpseid ja tarku inimesi, kes on empaatilised ja hoolivad, sest teist inimest on võimalik juhendada vaid sinnamaale, kus ise ollakse käinud. Lootsin leida teadlasi, kes tegutsevad selle nimel, et ühiskond saaks inimlikumaks, õnnelikumaks, tervemaks ja targemaks ning väheneksid rumalusest ja toorusest tingitud kannatused, nagu vägivald, stress, depressioon, nälg, hirmud, sõda, töötus, vaesus jms.

Kui Tallinna psühholoogiaõpingute ajal põrkusin kõrkusega, siis Tartus ollakse vähemalt siirad. Õppejõud tunnistavad, et tegelikult on enamikul missioonidelt naasvatel sõduritel posttraumaatiline stressihäire ja et vaimse tervise allakäiku põhjustavad ilmselt toidus ja mujal leiduvad kemikaalid. Tunnistatakse, et nende endi lapsed pole vaktsineeritud ja et nn teaduslikult tõestatud teraapiatel pole platseeboefektist eriti suuremat mõju. Samuti seda, et valitsev kognitiiv-käitumuslik teraapia on äriettevõtmine, mille varjus varastatakse teiste koolkondade ideid ja meetodeid.

Tunnistatakse ka, et kraadi saamine ei näita muud, kui et inimesel on mäluga kõik korras ning tal on püsivust end kokku võtta pikemaajaliseks pingutuseks. Tunnistatakse, et erapraksises kasutatakse ikkagi seda, mida peetakse õigeks ja mis aitab inimest, olenemata selle tõenduspõhisusest ning et küsitlused ja kvantitatiivsed meetodid ei näita sisuliselt midagi.

Tunnistatakse, et tänane akadeemiline psühholoogia on nagu joodik, kes otsib võtmeid lambi alt vaid seepärast, et seal on valge. Tallinnas tunnistatakse, et bakalaureuseastme eesmärk ongi välja sõeluda need, kes on nõus alluma õppejõudude ettekirjutustele. Tartus tunnistatakse, et instituuti juhib nartsissism ning omavahel võisteldakse selles, kes suudab rohkem artikleid vorpida ja keda rohkem tsiteeritakse. Avalikult ei taha keegi neid asju välja öelda, veel vähem teha midagi olukorra muutmiseks. Gümnaasiumist tulevatel tudengitel aga pole elukogemust ega julgust sekkumiseks. Oleme olukorras, kus avalik-õiguslike ülikoolide psühholoogiainstituudid toodavad kriitilise mõtlemise asemel küünilist konformsust.

Kala mädaneb peast ja vead on fundamentaalsed. Psühholoogia ajalugu kubiseb koolkondadest, kes kõik on tagunud oma tõde ning põhjendavad kogu inimkäitumist oma vaatenurgast. Positivistlik paradigma taotleb täppisteaduslikkust ja formaalset mõõdetavust, millel puudub ühtsuse ehk terviku mõiste. Teooriat ei eraldata praktikast.

Selles, et positivistlik käsitlus juhib Eesti ülikoolide psühholoogiateadust, saab süüdistada peamiselt kahte meest: Immanuel Kanti ja Auguste Comte’d. Kant ütles välja, et psühholoogiast ei saa iial «kõva» teadust, kuna tegu on empiiriliste teadmistega, milles ei saa rakendada matemaatikat ega suudeta kontrollida uuritavaid nähtusi. Comte tõi matemaatika pehmetesse teadustesse ja pani aluse positivistlikule käsitlusele. Comte’d tänases akadeemias kummardatakse, samas kui Kanti, Freudi ja Jungi tähtsustatakse vähe.

Fakt on see, et terviklikkust tänases akadeemias ei tunnistada ega nõuta ning oluliseks peetakse vaid kvalifikatsiooni. Sama olulised on aga üliõpilase orientatsioon, motivatsioon, eruditsioon, intuitsioon ja afektsioon. Kvalifikatsioonis tegeldakse peamiselt teooriaga, aga vaja on ka praktikat ja arusaamist. Tudengi hindamisel tuleks lähtuda produktiivsest lahendusteest, ent lähtutakse reproduktiivsest ning katse-eksituse meetodist. Õpe peaks vastama ka kinesteetilisele õpistiilile, kuid vastab peamiselt auditiivsele ja vähem visuaalsele.

Fundamentaalsed vead on tulnud kas sellest, et reeglite tegijad ei tegutsenud moraalselt ja/või ei arvestatud millegagi, mis on praegu saanud nähtavaks. Vanaviisi enam jätkata ei saa. Aegunud ebafunktsionaalseid süsteeme pole mõtet täiustada, vaid need tuleb asendada.

Kui võtta aluseks Lawrence Kohlbergi arengustaadiumid, siis psühholoogide ettevalmistus on täna peamiselt prekonventsionaalsel tasandil. See tähendab, et esmatähtis on isiklik kasu, kus kaubitsetakse alati kui võimalik, kuuletutakse käsule ning välditakse karistust. Kõige sagedasem ja tihti ka ainus küsimus loengus on see, mida eksamil küsitakse. Eksamite eel jagavad tudengid ülespildistatud eksamiküsimustikke ning on orienteeritud hinnetele ja ainepunktidele, aga mitte asja selgeks saamisele.

Psühholoogiakraadi omanikud on minu arvates peamiselt konventsionaalsel tasandil, kus ollakse lojaalsed, säilitatakse sotsiaalse süsteemi status quo ja püütakse alati täita oma grupi ootuseid. Loengutes näiteks manitsetakse üliõpilasi järgima psühholoogide kirjutamata kokkulepet, mille alusel ei kritiseerita teineteist ega eriala. Seega pole jõutud postkonventsionaalsele tasandile, kus moraalne on legaalsest prioriteetsem ja kus elu ning vabadus on ülimuslikud.

Postkonventsionaalsel arengutasandil võiks psühholoogid olla autoriteedid ja rääkida kaasa sotsiaal- ja hariduspoliitika kujundamisel. Nad oleks kaasatud kõige olulise planeerimisesse ja nende arvamus oleks oodatud ja austatud. Nad täidaks ühiskonnas valvekoera rolli kõiges, mis puudutab inimeste psüühilist ja sotsiaalset tervist. Nad tegeleks põhjustega, mis minimeerib inimkannatust ning maksimeerib õnnelikkust. Nad seisaks selle eest, et kõigi laste andekus saaks märgatud ja kõigil oleks võimalik jõuda eneseaktualisatsioonini. Nende huvides oleks populatsiooni üldharimine psühholoogias. Sel juhul oleks summum bonum kõigi inimeste õnnelikkus, iseseisvus, tervislikkus, täisväärtuslikkus jms.

Kohlbergi järgi läbitakse psühholoogilised ja moraalsed arengustaadiumid etappide kaupa. Hädavajalik tegur on siin vaprus. See tähendab, et õigel teel olles ei tohi karta vastandumist ega sellega kaasnevaid tagajärgi, nagu kättemaks, laim, kogukonnast välja ajamine vms. Praegune süsteem aga ei salli vaprust ega loovust.

Rahuldav tulemus on saavutatav vaid paradigma muutmise ja põlvkonna vahetusega. Kui tahame peatada vaimse allakäigu ning rakendada ülikoolid teadusasutustena rahvast ja riiki teenima, tuleb ümber teha kõik, alates sisseastumiskatsetest kuni psühholoogide tasustamiseni. Hetkel teenib psühholoog ju raha selle pealt, kui haige on tema klient ja/või kui suur on tema sõltuvus teraapiast. Juba vanas Hiinas aga teati, et aitab üksnes see, mis teeb iseseisvaks ehk vabaks ning mentori siht on teha end ülearuseks. Jah, me oleme kriisis, kuid idamaade keeltes on hieroglüüf, kus kriis tähistab ühtviisi nii ohtu kui võimalust!