Käesolevas numbris viitavad kaks artiklit sellele, et tänases Eestis on puudu hoolimisest. Kui üheksakümnendail vireles enamik kaasmaalasi ellujäämise piiril, siis uue sajandi tuleku ning euroliitu astumise järel asuti püüdlema materiaalsete väärtuste poole.

Meedias ilmusid lood luksusvilladest, glamuursetest pidudest, limusiinidest ja ainult hedonistlik elustiil näis järgimise väärilisena. Vaid mõni harv kampaania tuletas irooniliselt meelde, et võidab see, kel on surres kõige rohkem asju.

Majanduskriis osutas vähemasti alguses, et tegelikult on muidki väärtusi peale asise heaolu tagaajamise. Ent pärast mitut surutiseaastat muutus majanduskasv taas riigi kõige pühamaks eesmärgiks. Samal ajal jutlustasid ärksamad inimesed kestlikust arengust, mis hõlmaks tervet inimkonda, mitte ainult väheseid väljavalituid. Kujutluspilt heast elust või Ameerika unenäost jõuab tänapäeval kõigini, kes vähegi meediat jälgivad. Kui su ümber on aga nukker tööstusmaastik või hall kivilinna müür, sa ei kõnele riigikeelt ning haridustee on jäänud mingil põhjusel poolikuks, siis tahaks rusuvast argipäevast kuidagigi eemale saada. 

Nõnda on siinsamas head elu nautivate inimeste kõrval ka tuhandeid neid, kes suruvad süstla abil järjekordse doosi valge hiinlase nimelist meelemürki oma veenidesse. Sest nad ei saa, oska ega tahagi rottide võidujooksu kaasa teha. Ehk ei näe võimalustki selleks. Ja siis nad surevad. Üledoosidesse ja karmidesse haigustesse. Seal kusagil eemal, Ida-Virumaal või Lasnamäel. Meie pilkude alt eemal, sest nii võikaid uudiseid ei soovi tavakodanik oma argipäeva ilmestama. Palju põnevam on näiteks teha tutvust piltidega, millel näeb kuningliku perekonna paljastatud ihuliikmeid…

Doktoritöö jaoks narkomaanidega intervjuusid teinud Sigrid Vorobjovi sõnul kerkis narkoprobleem Eestis esile iseseisvusajal, seoses halastamatute sotsiaal-majanduslike muutustega. Nüüdseks oleme 21 aastat vabad olnud, ent ühiskondliku hooletuse ja tähelepanematuse eest tuleb siiani järjest kõrgemat hinda maksta. Niigi kahaneva rahvastikuga riigis on aastas sadakond üledoosi tõttu surnud noort meest majanduslikku sõnavara kasutades lihtsalt ressursi raiskamine.

Ajastu vaim toetab miskipärast ikka veel suhtumist, et kõigepealt saame rikkaks ja alles siis… saame õnnelikuks, hakkame pühenduma inimestele, kultuurile ja kõigele, mis meie eksistentsi aluseks on. Nii Tallinnas kui ka Tartus psühholoogiat õppinud Madis Masing viitab oma essees tõigale, et artiklite avaldamise võidujooksu asemel võiksid psühholoogid teha seda, milleks nad tegelikult on kutsutud. Analüüsida ühiskonna ja üksikisikute mentaalsust ning sealt vigu leides osutada võimalikele lahendusteedele. Sest tegelikult teavad kõik, mis on meile tegelikult hea. Ainult vahel on vaja, et keegi seda meelde tuletaks.