Minu pooleaastane seiklus algas 2012. aasta veebruaris, mil võtsime kahe Eesti tüdrukuga ette teekonna maakera kuklapoolele ehk Rohelisele mandrile.

Teel sinna peatusime nii Prahas, mis on eredalt mällu sööbinud mitmete põhikooliaegsete klassiekskursioonide tõttu, kui ka Abu Dhabis – tõepoolest, minagi teadsin, et selline koht eksisteerib vaid Garfieldi multifilmis.

Pärast 20-tunnist lendamist, maandus meie lennuk 8. veebruari hommikul harjumatult soojas Sydneys. Siinkohal tuleb meenutada, et tulime Eestist, kus paar päeva varem oli miinuskraade samapalju kui Sydneys sel hetkel plusskraade.

Välisülikooliks valisin ma University of Western Sydney, mis paikneb Lääne-Sydneys kuues ülikoolilinnakus: Bankstown, Blacktown, Campbelltown, Hawkesbury, Penrith ja Parramatta. Mina asusin õppima Bankstowni, kuna just seal pakuti neid õppeaineid, mis mind paelusid. Tõsi, samu aineid loeti ka teistes linnakutes, kuid pikkade vahemaade tõttu otsustasin kõik ained võtta Bankstownis. Pealegi oli see kõige lähemal kesklinnale. Vahemärkus – kuigi Austraalia tundub väike, eriti arvestades, et asustatud on sel mandril enamjaolt vaid äärealad, siis tegelikkuses on (ees)linnad üksteisest küllalt kaugel.

Semester välisülikoolis algas küll alles veebruari lõpus, kuid hoolimata sellest möödus Austraalia suve viimane kuu üsna kiires tempos. Peatselt pärast minu saabumist algas ülikoolis pealinnakus orientation programme, millele järgnesid ülikooli eluolu tutvustavad üritused ka ülejäänud linnakutes. Kuna austraallaste jaoks oli tegemist õppeaasta algusega, siis täpselt nagu meilgi, moodustasid enamiku kohale tulnutest esmakursuslased, kes olid kogu programmi lõpuks uuest infost samavõrd üleküllastunud kui mina (kuigi minu esmakursuslase staatus aegus juba 4,5 aastat tagasi).

Asusin elama samuti Bankstowni, mis on üks väga paljudest Sydney eeslinnadest. Mind võttis oma katuse alla elama üks väga tore noor abielupaar, kelle majas üürisid tuba veel kaks tüdrukut, kellest üks käis tööl ja teine õppis. Lisaks olid majaelanikena arvel ka kolm kilpkonna. Eeslinnana on Bankstown tegelikult väike ja kohati meenutas see mulle mu oma kodulinna Eestis. Töö leidmine eeslinnas oli praktiliselt võimatu, paratamatult pidi tööd otsima ainult kesklinnas, kuigi vahepeal tuli pakkumisi ka naabereeslinnadesse. Samuti oli mul kui üliõpilasel üsna keeruline leida poole kohaga tööd, kuna ükski tööandja ei suhtunud hästi tõsiasja, et 2–3 päeva nädalas mind tööl pole. Kui aus olla, siis Bankstownis on küll äärmiselt rahulik, kuid elamiseks peaks otsustama siiski kesklinna kasuks.

Ülikoolilinnak ise oli võrdlemisi suur ning esimestel päevadel kippusin eksima. Õnneks olid kõik ülikooli töötajad arvestanud sellega, et pea-laiali-otsas ringi jooksvad tudengid neid tee küsimiseks rajalt maha võtavad ning sestap aitasid nad suurima heameelega. Mõni viis lausa käekõrval auditooriumisse.

Võtsin kolm õppeainet: «Understanding society», «Australia and the world» ja «Japanese 101». Viimase aine kohta küsisid peaaegu kõik, kes mind teavad, et kas ma teen nalja.

Iga õppeaine koosnes kahest osast: loeng ja seminar või praktikum. Kui loengud olid enamjaolt massiloengud, välja arvatud jaapani keel, siis seminari- ja praktikumirühmades oli inimesi 15–20.

Loengud ning seminarid ja praktikumid on UWS-is samamoodi üles ehitatud kui Tartu ülikoolis: loengus võis kohal käia, aga seminarid ja praktikumid olid kohustuslikud. UWS-is pidi üliõpilane andma lausa allkirja, et kohalviibimist tõendada. Seminarides arutleti tekstide üle, mis tuli eelnevalt läbi töötada. Jaapani keele praktikumides tegime nii kirjalikke kui ka suulisi harjutusi, millest osa jäid tavaliselt kodus lõpetamiseks. Ainus erinevus UWS-i ja TÜ loengute vahel oli see, et Austraalias kestsid need kas 1 või 2 tundi, mitte 1,5 või 3 tundi nagu Eestis.

Iga aine läbimiseks oli vaja sooritada eksam, esitada kas essee või uurimisprojekt ning teha teatud ulatuses positiivsele tulemusele kas kodutöid, tunnikontrolle või kirjutada loetud artikli kohta sisukokkuvõte. Nt aines «Understanding society» oli igal nädalal vaja teha tunnikontroll, mis tõendas loengumaterjalist (mitte)arusaamist ning jaapani keeles pidi koduse tööna käsitsi kirjutama tekste eri teemadel (nt enesetutvustus, minu nädal, minu viimane reis jms). Seega, õppetööga seotud tegemisi jätkus peaaegu igaks päevaks.

Aprilli keskel oli ülikoolis väike vaheaeg, mis osades Eesti ülikoolides võrdub vahenädalaga. Austraalias tähendab see muidugi vaba nädalat, mil üliõpilased saavad tegelda oma projektide ja esseedega, mille esitamistähtajad ongi tavaliselt järgneval nädalal. Kuna õpitud oli juba piisavalt, siis otsustasin teha pausi ja minna külla kahele sõbrale Melbourne'i. Kui mina jäin meie reisi alguses 8. veebruaril Sydneysse, siis mu reisikaaslased lendasid edasi lõunasse, kus üks neist läks õppima Melbourne'i ülikooli ning teine tööle. Reis oli küll lühike (4 päeva), kuid see-eest väga meeleolukas ning vahelduse mõttes oli väga tore ka eesti keelt meelde tuletada.

Sügissemester lõppes minu jaoks juunis, mil teha olid jäänud vaid eksamid. Iga eksam kestis kaks tundi ja mitte minutitki rohkem, ühes ruumis tegi eksamit korraga kuni 20 tudengit, spikerdamise ja muu ebaausa tegevuse märkamiseks oli peale eksamineerija ruumis veel teinegi ülikooli töötaja (kumbki neist ei pidanud olema konkreetse aine õppejõud). Pärast eksameid sain rahulikult oma välissemestri lõppenuks lugeda.

Ainus õppekorraldusega seotud erinevus TÜ ja UWS-i vahel oli minu jaoks hinnete teadasaamine. UWS-is ei öelnud ükski õppejõud üliõpilasele tema eksamitulemust, see tuli ise välja arvutada. Samuti oli UWS-is üks kindel kuupäev semestri lõpus, mil kõik tulemused avalikustati, enne seda puudus igasugune info, kas üliõpilane on aine läbinud või mitte.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis oli meeletu bürokraatialembus ning jäik asjaajamine. Teatud reegleid on loomulikult tarvis, et kindlustada ülikooli igapäevaelu toimimine, ent säärane töökorraldus oli võrdlemisi üliõpilasvaenulik. Kui üliõpilane peab läbi käima teab kui mitu kabinetti, esitama avaldusi teab kui mitmele inimesele ning lõpuks selgub, et inimene, kellelt ta midagi küsima läks, polegi otsustaja, siis teeb see meele mõruks.

Pärast õpingute lõppu otsustasime kahe Melbourne'i tüdrukuga veidi ringi rännata ning kuna parasjagu oli aeg paika panna plaan jaanipäevaks, siis otsustasime avastada mandri vastaskallast – Perthi. Kuna Austraalias eestlasi jagub, siis läksimegi külla ühele sealsele eestlaste seltskonnale. Nägime-tegime ja kogesime palju ning taaskord pidime tõdema, et reis oli liiga lühike, kuid see-eest äärmiselt meeldejääv!

Kahjuks sain nende muljetega edasi anda vaid killukese sellest, mida teisel pool maakera kogesin. Tegelikult polegi oluline see, mida mina seal tegin, vaid see, mida teie seal teeksite!

Lõpetuseks: väga äge oli! Minu soovitus kahtlejatele: minge, olge, nautige!

* Shirii Superuman – minu alter ego Jaapanis