TÜ Narva kolledži direktori kohal ka järgmisel ametiajal jätkav Katri Raik on oma südameasjaks võtnud eestlaste ja venelaste lõimimise. Seni tehtud töö eest pälvis ta tänavu muude tunnustuste hulgas ka Aadu Luukase missioonipreemia.

Katri palub esimese asjana intervjuud alustades, et tema elu ega tööd Narvas ei kujutataks kangelasteona. Narva on lihtsalt tema ja veel umbes 60 000 inimese jaoks kodu ning elu piirilinnas igapäevane asi.

«Nii on lihtsalt läinud. Kui sa kunagi midagi tegema hakkad, võib see olla samahästi teadus, õpetamine või juuksuriks olemine. Maailmas on eri elukutseid ja väljakutseid, minu elu sisu on nüüdseks selline nagu see on,» nendib 1999. aastal esimest korda Narva tööle sõitnud naine.

Tema ajend piirilinna sõita oli soov elada täiesti teistmoodi. Katri tunnistab, et ega ta uut elu alguses eriti hästi ette ei kujutanud. Esimesel korral võttis ta kaasa tolmuimeja ja vanaema vatiteki ning kuna uus linn tundus alguses võõras, sõitis ta tükk aega hommikul Tartust Narva ja õhtul tagasi. Ametlikult elab Katri siiani Tartus, aga vähemalt juba viimased kaheksa aastat peab ta õigeks koduks ikkagi Narvat.

«Jah, ma olen ametlikult Tartusse registreeritud, mul on siin korter ja ema, aga elan nüüd väga selgelt Narvas. Mitmes kohas elamine on selline mustlaselu ja kui ma näen jälle spordi- ja arvutikotti, võtab see ikka õlad võbisema, mingil hetkel peab inimene otsustama, kust tema reisid algavad ja kuhu lõppevad – minu jaoks sai selleks kindlaks linnaks ja varjupaigaks Narva.»

Eestlaste ja venelaste suhted südameasjaks

Selle aja jooksul on kardinaalselt muutunud ka Katri mõtlemine Eestis elavatest venelastest. Ilmselt oleks tol ajal kultuurilises mõttes olnud kergem minna tööle hoopis Helsingisse või Stockholmi, aga otsus oli tehtud. Enne Narva minekut ei olnudki ta eriti mõelnud venelaste rolli või olukorra üle Eestis. Naine tunnistab, et siis elasid nad tema jaoks «kuskil eemal» – nagu paljude eestlaste jaoks tänaseni.

Narva venelastest sai nn sinimustvalge mõtlemisega ja Nõukogude Liidu lagunemise üle rõõmustava põlvkonna esindaja jaoks ootamatult suur osa elust. Katri tunnistab, et see on teda palju mõjutanud ja ikka positiivses suunas.

«Kümme aastat tagasi ei oleks ma kunagi punaseid küüsi ja lühikesi kleite kandnud,» naljatab ta. Tegelikkuses on elu piirilinnas sundinud naist Eesti elu ja selle probleemide üle tõsiselt järele mõtlema. Kaht eri maailma, eestlaste ja venelaste oma, plaanib Katri põhjalikumalt lahata raamatus «Minu Narva», mida ta praegu kirjutab.

Katri tahab, et see raamat oleks kindlasti olemas ka vene keeles, sest vene inimesi huvitab väga, mida eestlased neist arvavad, täpselt nagu eestlasi see, kuidas venelased neist mõtlevad. Kindlasti saab tulevikus lugeda ka sellest, kuidas tema enda mõtteviis narvapäraseks muutus.

«Koolis oli mul igal aastal uus vene keele õpetaja, teadsin küll mitmeid luuletusi peast, aga keeleoskus oli pigem passiivne,» meenutab ta. Tänaseni tehakse Narvas nalju, et Katri on vene keelde uusi sõnu välja mõelnud.

Enda uude linna sisseseadmine oli alguses raske. Vene keeles tänaval tikkude küsimine ehmatas esiti ära, kuna äsja Tartust tulnud noor naine ei saanud aru, mida taheti. Lahtisest aknast tuli tuba täis paplitolmu, mis samuti masendas. Kuna enne Katri tulekut oli just kinni pandud Narva kõrgkool ja selle direktor vallandatud, liikusid jutud rumala ja oskamatu eestlase tulekust ning tema vastu koguti suisa allkirju.

Üliõpilased võtsid uue direktori aga kiiresti omaks, neile järgnesid õppejõud ja viimasena kolledži administratiivne pool. Hiljem tulid paljud enne vastu olnud inimesed vabandust paluma. Nüüdseks on Narvas saanud temast täiesti oma inimene, eriti soojalt suhtutakse nüüd, kui kolledži uus hoone on valmis saanud.

«Kui ikka vanamemmed tulevad tänaval ütlema, et tubli tüdruk, siis läheb süda soojaks. Selline tänulikkus liigutab palju rohkem kui mingid suured autasud,» naeratab Katri, kellele viimastel aastatel on üle Eesti jagatud kõikvõimalikke preemiaid ja tunnustusi.

Iga tunnustus on kui uus kohustus

Konkreetseid tunnustusi võtab naine aga kui avanssi tuleviku eest, iga autasu järel tuleb võtta uus eesmärk, mille täitmise poole püüelda. Viimati lubas Katri võib-olla poolnaljatades lasta Narva karussell ehitada, ja kinnitab nüüdki, et kui on lubatud, siis karussell tuleb.

Iga tunnustuse puhul peab naine oluliseks välja tuua ka seda, et eesmärgi nimel on tööd teinud paljud inimesed. «Näiteks Luukase missioonipreemia – see on tegelikult tunnustus tervele Tartu ülikoolile Eesti ühiskonnas tehtud töö eest. Ma loodan südamest, et nüüd on minu kiitmisega asjad ühel pool, liiga palju paid ei ole kunagi hea, nüüd on teiste kord!»

Katri tahab rahumeeli uuel ametiajal tööd teha ja ka natuke suurest saginast puhata. Uue maja ehitamise aeg oli ülimalt põnev, aga samas ka väsitav. Maja võib küll valmis olla, aga nüüd tuleb seda enam tähelepanu õppetööle pöörata.

«Nii nagu Tallinna linn, ei saa ka kolledž kunagi valmis. Praegusel ajal, kus muutuvad mitmed rahastamistingimused ja kus üliõpilasi jääb vähemaks, ei ole tõesti aega millegi muuga tegeleda,» ütleb Katri ja lisab, et talle meeldivad keerulised ajad, kus peab palju ära tegema.

Narva kolledž on Katri sõnul jäänud oma esialgsete liistude juurde ja plaanib ka edaspidi neid lihvida. Õpetajakoolitus mitmekeelsetele koolidele jätkub uue hooga, nagu ka täiendus- ja juhtimiskoolitused, mille kaudu jagada lõimitud aine- ja keeleõppemetoodika teadmisi. Senisest enam tuleb direktoril kaasa rääkida ka maakonna arendamises üldiselt.

«Narva eriline asukoht ida ja lääne piiril on vastutusrikas. Oleme venekeelne Euroopa, idast tullakse meile vaatama, kuidas asjad Euroopa Liidus käivad ja läänest seda, kuidas Venemaa välja näeb. Meie uus maja sobib selles vahetuses hästi Ida-Eesti konverentsikeskuseks.»

Elu jooksul mitmeid vastutusrikkaid ameteid pidanud Katri usub, et hariduslikud ja kultuurilised väljakutsed Narvas on see õige asi, millega ta tahab veel kaua tegeleda. Näiteks dekaani, asekantsleri ja ministri nõuniku töökogemusega naine tunnistab, et kõik need ametid olid huvitavad, kasvatasid järjekindlust püstitatud eesmärke saavutada ning õpetasid inimestest aru saama.

«Tänaseni küsitakse, miks ma ministeeriumist ära tulin. Ma lihtsalt leidsin, et Narvas on mind rohkem vaja ja nii ongi. Inimesed peavad tegema neid asju, mida keegi teine neist paremini ei tee. Ma arvan, et Narva kolledži direktor olemine kukub mul üle keskmise hästi välja, ma ei näe sinna ka suurt järjekorda, järelikult on see minu koht,» nendib Katri, kes peab oluliseks näitajaks ka seda, et hommikul oleks tore tööle ja õhtul tore koju minna.

Heaks peab ta Narvas ka seda, et ei saa oma eriala unustada – Katril on ajaloolase ning ajaloo- ja ühiskonnateaduste õpetaja topeltkvalifikatsioon. Direktoritöö kõrvalt ta ka õpetab koolis ja ütleb kindlalt, et kes on kunagi õpetajaks õppinud, ei tohi kunagi unustada, kus on tahvel, kriit ja õpilased. Kui inimene saab hakkama klassitäie teismelistega, ei ole sealt edasi üliõpilased või Venemaa koolijuhid mingi väljakutse.

Ajalugu pakub põnevust igas vormis

Taas on Katri enda jaoks avastanud ka giiditöö rõõmud. Keskkooli ajal käis ta Tartus loodussõprade majas linnaekskursioone tegemas, kus omandatud teadmisi saab nüüd hästi ära kasutada.

«Tartus ei tule pähe külalisi linnaekskursioonile viia, aga mina leian end ikka Narva linnust, vana Kreenholmi tehast ja Venemaad näitamas. Olen ka kirjutanud väikese Narva reisijuhi ja andnud välja raamatu Narva legendidest. Giiditöö ja ajaloolised lasteraamatud ongi vist kaks mu salaarmastust,» muigab ta.

Ajaloolisi lasteraamatuid on Katri kodusel raamaturiiulil meetrite viisi ja igast maailma paigast, kokku ehk ligi 300. Katril on kombeks igast linnast, kuhu ta satub, osta kaasa vähemalt üks lasteraamat. Soovitatavalt selline, kus tegelased seiklevad kohalikus keskkonnas või siis vähemalt raamat, kus kirjeldatakse kohalikke mänge.

«Inimesed koguvad külmkapimagneteid ja tasse, aga mina kogun lasteraamatuid,» naerab naine, kes tunnistab, et lapsi tal kahjuks pole ja eraelust rääkides peaaegu sellega ka piirdub. «Olen teinud teadliku valiku eraelu endale hoida. Ma ei ole kunagi unistanud Kroonikasse või Õhtulehte pääsemisest. Kui nad tahavad kirjutada, siis kirjutagu tööst!»

Küll võib ta paralleele praeguse tööeluga tuua enda lapsepõlvest. Huvideta lapsega, keda ükski trenn ega ring ei huvitanud, olid geograafiaõpetajast ema ja geograafiaõppejõust isa suisa hädas. Pärast huvi tekkimist giiditöö vastu hakkas tütar aga ka ajalooolümpiaadidel kõrgeid kohti saama.

«Mulle meeldis endast üle hüpata ja võita. Mu vanem vend ütles juba siis, et hästi see ei lõpe.» Just lapsena venna ja kahe tädipoja, kes kõik olid temast vähemalt kümme aastat vanemad, seltskonnas toimetamine on Katri arvates teda juhitöös palju aidanud. Meeste seltskonnas kasvas temast konkreetne ja õiglane naine, kes ei kohku raskuste ees tagasi.

Ainsana heidutabki Katrit ehk liigne avalikkusega suhtlemine, mis võib inimese suure surve alla panna. «Ma imetlen seda, kuidas poliitikud kannatavad pidevat tähelepanu. Olen piisavalt edev, aga mul on tunne, et iga suur ülesastumine teeb mind viis aastat vanemaks. Isegi lapsepõlvepildid on mul sellised, põlved sissepoole ja vaatan kinganinasid… Tahaks praegu ka seda teha, aga ma tean, et see ei sobi,» arutleb ta.

Kuigi kolledži uus maja on nüüd Narvas valmis ja mõneks ajaks saab ehk ka tunnustamisest puhata, ei usu keegi, et Katri täielikult avalikkuse silma alt pääseb. Naine tunnistab ka ise, et ei saa 45-aastaselt öelda, et tema elutöö on tehtud.

«Minu ema on 80 ja siiani ülikoolis tööl. Ma arvan, et minu elus võib veel päris palju põnevaid asju ees olla. Väga ei imestakski, kui näen end paari aasta pärast näiteks Narva ühiselamu renoveerimisprojekti juhtimas.»