Keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonnas töötav Rauno Veeroja uuris, mil moel mõjutavad keskkonnatingimused meie põdrapopulatsiooni dünaamikat.

Jahiga mitte kokkupuutuvaile tuleb ehk üllatusena, et Eestis kütitakse igal aastal pea pool põtrade asurkonnast. Kui seda ei tehtaks, saaksid meie metsad tõsiselt kahjustada. 

Kasutate väitekirjas suurt hulka arvandmeid. Kas need jõudsid teieni välitööde baasil?

Kogu doktoritöö tugineb peamiselt Eestis kütitud põtrade andmetel. Neile lisaks olid loendusandmed, mis on kasutatavad põdra asurkonna asustustiheduse näitajana. Enamik materjalist on kütitud loomadelt kogutud bioproovid, mida jahimehed peavad igal aastal esitama. Umbes 80% kütitud põtradelt võetakse alalõualuu, et määrata nende täpne vanus. Seejuures mõõdame ära ka lõualuu pikkuse, mis on noorte loomade puhul kasvu iseloomustav näitaja.

Nende andmete kogumist alustas Jüri Tõnisson juba 1987. aastal ja tegi seda üle Eesti. Tuumiku aga moodustavad minu enda kogutud viljakusandmed, mis tulevad jahimeestelt, kes koguvad kütitud põtradelt sigimiselundkondi. Mu bakalaureuse- ja magistritöö juhendaja Anne Kirk alustas nende korjamist juba 1993. aastal. Taustamaterjal tuleb iga-aastasest põdra asurkonna seirest. Neid andmed kasutame keskkonnateabekeskuses järelkasvu prognoosiks ning soovituslike küttimismahtude jagamiseks.

Kui põdra seisundit Eestis hinnata, siis milline see hetkel on?

Viimasel jahihooajal oli põdra asurkonna asustustihedus pisut kõrgem sellest, mida võiksime kokkuleppeliselt soovida. Üsna palju on nurinat metsakasvatajate poolelt, mistõttu sel hooajal kütiti võrreldes eelnevate aastatega märksa rohkem põtru. Aga üldjoontes on põdra seisund suhteliselt hea, viljakusnäitajad on head ja stabiilsed. Kasvu iseloomustavad näitajad, nagu see lõualuu pikkus oli vasikatel sel aastal parem, kui pärast kahte rasket talve. Need viisid küll meie kitse asurkonna väga madalaks, aga põtrade puhul suurenenud looduslikku suremust ei täheldatud. Üldjoontes on meie põdral viimase kümne aasta jooksul suhteliselt hästi läinud.

Kui suur on laias laastus meie põtrade praegune arvukus?

Hinnanguline arvukus on kuskil 12 000 isendi ringis. See on talvine näitaja, enne järgmist poegimishooaega aprilli lõpus. Mais lisanduvad uued vasikad ja siis asurkond jälle suureneb. Põdra puhul hinnataksegi talvist asurkonda, mis on pärast jahti ja enne poegimist. Üldjuhul on põdra arvukushinnang suhteliselt täpne võrreldes kõikide teiste jahiulukitega.

Aga kui palju neid kütitakse?

Viimasel aastal kütiti natuke üle 5000 looma. Kui põhipopulatsioon oli 12 000, siis olenevalt aastast võib lisanduda vasikate ellujäämisest sõltuvalt 5000-6000 vasikat. Muidugi looduslik suremus käib sinna juurde. See on praktikast tulenev optimum, et kuskil 11 000 isendi juures on hea arvukus. Küttimine peaks tagama, et kuskil pole liiga palju neid pundis koos, sest siis on kahjustused garanteeritud. Ühtlase leviku korral ei tee selline suurusjärk väga palju kurja, metsad ja metsakasvatajad peaksid olema rahulikud ja ka jahimeestel on piisavalt küttida. See on muidugi sotsiaalne optimum, sest praegu tundub, et metsaomanike jaoks see veel optimum pole. Nende jaoks ilmselt võiks see arv olla veel madalam.

Kuidas talvine ilmastik põtru mõjutab?

Vaatasin just seda, kuidas ilmastik mõjutab erinevaid viljakusparameetreid ja viljastamise ajastamist, mis enamasti leiab aset septembris-oktoobris. Uurisime, kas siin leidub kaugeleulatuvaid mõjusid ja analüüsisime talvist ilma. Kirjanduses on erinevate liikide puhul palju näiteid, kuidas ilmastiku mõjud avalduvad lootele hilinemisega.

Erinevates uuringutes on näidatud karmide talvede mõju sõralistele, alates sellest, et otsene suremus tõuseb. Aga samas on ka spekuleeritud, et tavalisest soojemad talved võivad mõjuda isenditele ja nende kohasusele negatiivselt. See on käsitlust leidnud just viimasel ajal seoses kliimasoojenemise problemaatikaga.

Mil moel see negatiivne mõju võib avalduda?

Põder kui liik on suhteliselt hästi kohastunud keerulistes talvetingimustes elama ja kannatab päris hästi külma. On näidatud, et põdral võib meie tingimustes sageli tekkida probleeme kehasoojusest vabanemisega. Võib eeldada, et tavapärasest soojemad talved võivad kaasa tuua termostressi, mille tingimustes neil kaob isu ja keha hakkab kulutama energiat soojast vabanemisele. Probleemid võivad tekkida ka parasiitide laiema leviku ja võõrliikide peale pressimisega. Meie olukorras liigub lõuna poolt vaikselt peale punahirv, kes on osaliselt põdrale konkurentliik.

Tahtsimegi vaadata, kas meie andmetes on näha negatiivset mõju soojemate talvede puhul. Võis eeldada, et karmimate talvede puhul näeme neid seoseid. Testisime üht hüpoteesi: eeldasime, et siin elavad loomad peaksid olema kohastunud meie keskkonnatingimuste pikaajalise keskmisega. Leidsimegi, et talve muutlikkuse näitaja efekt erinevatele elukäigu parameetritele oli võrreldes algsete kliimanäitajatega märksa tugevam. Ehk siis see uurimus kinnitas meie hüpoteesi.

Kasutasin kaht eri mastaapset ilmastikunäitajat. Üks on erinevates ökoloogilistes töödes palju kasutatud Põhja-Atlandi ostsillatsiooninähtus, mis mõjutab ilmastikutingimusi suures osas Põhja-Euroopas. Ka meie kliimauurijad on näidanud selle seoseid meie talvedega.

Alternatiivina kasutasime talve karmust iseloomustava näitajana Läänemere maksimaalse jäätumise ulatust, mis korreleerub tunduvalt paremini nii Eesti talviste keskmiste temperatuuride kui lumikatte kestvuse ja maksimaalse lume sügavusega. Sel näitajal on oluline mõju ka kevadistele ilmastikutingimustele. Läänemere jäätumine oli meie mudelites selgelt edukam.

Talve mõju oli nähtav ka põtrade viljastumisajas. Pärast karmisid talvesid põtrade jooksuaeg hilines, seal on erinevad võimalused, miks see nii on. Üks põhjus on see, et pärast külmasid talvesid võib olla nö eelnev poegimisaeg selline, et emad on sunnitud natuke viivitama. Ja kui pole piisavalt värsket toitu, siis noorloomad ei kasva nii kiiresti. See on aga koormav emale, kes ei suuda niipalju kvaliteetset piima toota, mis lapsed järjele aitaks. Nende viletsamast seisust tulenevalt lükkub edasi järgmine viljastumistsükkel.

Kas doktoritööst saab välja tuua ka mõningaid looduskaitsealaseid soovitusi?

Kliima osa töös juhib tähelepanu sellele, et peaks arvestama erinevatele pooltele jäävate kõrvalekalletega. Sellest on viimasel dekaadil palju räägitud, et maailmas on vähe asju, mis on lineaarsed. Tavatute keskkonnatingimuste puhul võime oodata, et näeme mingit negatiivset aspekti kas oma kaitse- või uurimisalusele liigile. Kliimaga mitteseotud, ent oluline osa töös on see, et viljastamise ajal võib olla järglasele oluline mõju. Just ses osas, millal ta viljastati – kas jooksuaja alguses, keskel või lõpus.

Kuna sõralised on sellised imetajad, kus isasloomad peavad kasvama emastest suuremaks ja võitlevad omavahel emaste pärast, siis peaksid isasloomad olema need, kes varasest stardist kõige enam võidavad. Isastel järglastel on oluliselt tähtsam hea sünnikaal, hea stardipositsioon ja see, et nad esimeseks sügiseks võimalikult suure kehamassi saavutavad. Siis saavad nad eakaaslaste ees eelise.

Kui võtta kokku, siis mis võiks olla teie doktoritöö põhisõnum?

Kliimamõjude koha pealt võiks öelda, et ei tasuks eeldada ühesuunalist seost asjadel. Tuleks arvestada keskkonnatingimuste varieeruvusega. Ka võiks julgustada teisi sarnaste uuringutega tegelevaid teadlasi kasutama seda head looduse poolt välja pakutud kompleksset ilmastikunäitajat, nagu see Läänemere maksimaalne jäätumine.