Suures osas Tartu ülikooli endistest või praegustest üliõpilastest koosnev noorteühendus Kinoonud sai 2009. aastal valmis Eesti esimese ja siiani suurima tudengimuusikali. «Tudengimuusikal» on tund aega pöörast tantsu, ilusaid laule, siirast armastust ja tudengilikku energiat täis film, millest kirjutab filosoof, näitleja ja lavastaja Peeter Piiri.

Muusikal ja muidugi ka sellest välja arenenud filmimuusikal pole midagi muud kui kindel esteetiline žanr. Mõnel inimesel, teiste hulgas ka minul, on seda žanri raske omaks võtta.  Veel kümmekond aastat tagasi tähendas muusikal minu jaoks märki erakordselt halvast kunstilisest maitsest. Muusikal oli midagi sõimusõna taolist.

Aja jooksul muidugi selgus, et tegelikult on mulle elu jooksul meeldinud paljud muusikalid. Ma lihtsalt ei osanud neid muusikalideks pidada. Naljakas küll, aga «Cabaret», «Viiuldaja katusel» ja «Rocky Horror Picture Show» olid  minu jaoks midagi ilusat  ja sügavat, «Grease», «Helisev muusika» ja «Cry-Baby» aga midagi võigast ja talumatut – noh, mingid muusikalid.

Võti muusikaližanri sügavamaks mõistmiseks tuli minu jaoks absurditeatrist, tõdemusest, et absurdi jaoks pole paremat väljendusviisi kui draamasugemetega vaatemäng laulu ja tantsuga. Siitsamast Tartust meenub kohe legendaarne «Roheline Muna», Tartu üliõpilasteatris aga on etendunud kaks absurdimuusikali: «Jelizaveta Bam» ja «Ivanovide jõulupuu».

Laiemas plaanis on tegelikult nii teatri- kui ka filmilavastus omaette reaalsused, kus kehtib oma sisemine seaduspära. Ka kõige äärmuslikum psühholoogiline realism allub teatris ja kinos kompositsiooni ja temporütmi reeglitele.

Ikka on nii, et helil, lavakujundusel, valgusel, liikumisel on selles reaalsuses palju suurem sõnaõigus kui näitleja sisseelamisvõimel. Muusikaližanr viib selle võõrdumisprotsessi teatava esteetilise äärmuseni, n-ö puhta kunsti kvintessentsini, millest unistas juba näiteks Wagner ooperižanri arendades. On ka selge, et kui absurditeater üritab näidata nihestunud, võõrandunud maailma, siis on muusikal selleks ideaalne vahend.

Kui ma niimoodi absurdi kaudu muusikaližanriga lõpuks ära leppisin, siis nägin lõpuks, et see žanr on pelgalt instrument, mida võib kasutada mis tahes eesmärkide teenistuses, suunatuna mis tahes sihtrühmale. «Grease», «Oklahoma» ja «Cry-Baby» ei tarvitse oma sihtrühma ja eesmärkide poolest mulle meeldida, muusikalidena on nad aga vaieldamatud tipud.

Kui selles valguses vaadata Kinoonude 2009. aastal valminud «Tudengimuusikali», on selge et tegemist on täiesti tubli muusikaliga. Loomulikult ei saa seda kõrvutada vastava žanri kõrgmäestikega, aga arvestades filmitegijate suhteliselt piiratud rahalisi võimalusi, võib öelda, et saavutatud on maksimaalne tulemus.

Iga asja tuleb üritada hinnata tema oma taustsüsteemis. Suur osa filmi tegemisel kaasalöönud inimestest olid amatöörid ja töötasid puhtalt õhinapõhiselt. Niimoodi on filmi produtseerida üldse äärmiselt küsitav, ometi on kaelamurdva ülesandega igati toime tuldud ja film on ekraanikõlbulik.

«Tudengimuusikal» jutustab loo Tallinna tüdrukust Elenist (Adeele Sepp), kes alustab Tartus uut elu. Tema sõbranna Liis (Merli Plink) ja toanaaber Kati (Katre Luik) hakkavad juba esimesel päeval talle õpetama õiget tudengielu, kuhu kuuluvad muidugi peod, eksamiteks õppimine, kaltsukates käimine ja armusuhted. Elenil tulebki tegemist teha kahe väga erineva poisiga, nagu sellistes lugudes ikka.

Me näeme kinolinal noori ilusaid inimesi laulmas ja tantsimas, TÜ endine rektor Alar Karis astub hetkeks uksest välja ja laulab tantsivale rahvahulgale paar rida, füüsikaõppejõud Kalev Tarkpea peab loengut räppides ja päikeselisel Pirogovi platsil avatakse õllepurke. Dialoogid vahelduvad laulu ja tantsuga kompositsioonilises kuldlõikes, kunstnik on võimendanud muusikalist atmosfääri osava kostüümi- ja interjöörivalikuga. Laulu- ja tantsuseade nõjatuvad teineteisele sõbralikus üksmeeles. Asi töötab.

Peab muidugi kohe ütlema, et sellel, mida me ekraanil näeme, pole tegeliku Tartu tudengieluga palju pistmist. Ma pole küll pärit samast põlvkonnast kui praegused tudenginoored, aga isegi kõrvaltvaatajana võib tajuda erinevust tavapärase linnapildiga. Pigem on tegemist teatud kuvandiga tudengielust.

Kindlasti on neid, kes seda muusikali nähes kohe pahandavad: see ei ole ju Tartu tudengielu! Samas peab ütlema, et Tartu tudengielu on eripalgeline ja komplitseeritud kultuurinähtus,  mis on tihedalt põimunud-lõimunud laiema kontekstiga. Sellist asja ammendavalt ja adekvaatselt kinolinal näidata oleks problemaatiline ka kümnetunnise dokumentaalfilmi võtmes.

Muusikalilt on tõepärast kajastust oodata üsna mõttetu. Tudengimuusikali tuleb näha kui ilusat muusikalis-visuaalset vaatemängu tudengielu teemal, mitte enamat. Mina isiklikult lülitasin endas ekstudengi välja ja nautisin lihtsalt tantsu-laulu.

Ma arvan, et «Tudengimuusikali» sihtrühm pole mitte niivõrd tartlased või tudengid või boheemlased, kuivõrd keskkoolinoored üle kogu Eesti. Tudengimuusikal on midagi päris noortele. Seal on õhku ja ilusaid, puhtaid, pastelseid värvitoone, on keskkoolilõpupidude natuke uimastavat atmosfääri, on armuromaan ja piltilusad peategelased.

Mulle isegi tundub, et Kinoonud ei luiska tudengielu ilusamaks, ei valeta, vaid nad on üsna teadlikult ilusate, noorte ja edukate teemal vinti pisut üle keeranud. Ja kui nii, siis on «Tudengimuusikalis» vaatamist ka riukalikuma maitsega filmivaatajale. Pisike kurat minus rõõmustab, et absurd on ajanud oma suure musta karvase käe ka sellesse ilusasse ja korrapärasesse maailma. Ja lõpuks on ka lihtsalt kummastavalt hea vaadata kinolinalt Tartu maastikke, mis on millegipärast sattunud muusikali – tekib selline väike nostalgiamoment.

Kinoonude «Tudengimuusikali» on võimalik vaadata kõigis Sebe Tallinna–Tartu liini täistunniekspressi bussides kuni järgmise aasta veebruarikuuni.