Aprillis 25 aastat tagasi olid Tartu muinsuskaitsjad need, kes julgesid sinimustvalged lipud lagedale tuua.

Tõid lagedale ja sinna need jäidki. Mõni kuu varem asutatud Eesti muinsuskaitse seltsi (EMS) esimene esimees Trivimi Velliste on kirjutanud, et ennekõike tuligi taastada muinsuste muinsus – iseseisev Eesti, milleta poleks olnud lootust säilida ka muudel muinsustel. EMS-i volikogu liikme Lennart Meri arvates tuli tõlgendada muinsuskaitset avaralt – muinsus on kõik, millele on peale hinganud kõikvõimas aeg, see on meie ühismälu.

Muinsuste kaitsest

Eesti oli ainus liiduvabariik, kus puudus kitsamalt muinsuskaitselisele tegevusele suunatud ühiskondlik organisatsioon. EMS-i kauaaegne esimees Jaan Tamm on kirjutanud, et üks selle põhjusi oli kahe tugeva ühiskondliku organisatsiooni olemasolu – teaduste akadeemia juures asuv kodu-uurimise selts ja Eesti looduskaitse selts. Aktiivsed looduskaitsjad korrastasid ja tähistasid ka kultuuritegelaste sünni- ja elupaiku ning aitasid säilitada muinsusi, mis muidu oleksid jäädavalt kadunud. Vene okupatsiooni ajal ei olnud aga võimalik taastada vabadussõja sambaid, meenutada avalikult selle kangelasi, küüditamist jmt.

1970. aastate teisel poolel hakkasid hõõguma ka eht muinsuskaitse söed, süttides Tallinnas Eesti NSV raamatuühingu juurde loodud Tõru klubi, kodulinna liikumise ja 1981 muinsuskaitse klubi Vare loomisega Ott Sandraku eestvõttel. Nii neil kui ka mitmel teisel muinsuskaitselise sisuga ühendusel oli oma osa 1980. aastate algul professionaalsete muinsuskaitseklubide tekkimisel.

EMS-i sünni tee kulges pikalt ja keeruliselt, millest saab üksikasjalikult lugeda möödunud aastal ilmunud raamatus «Eesti Muinsuskaitse Selts 25». Jaan Tamm mainib selles ka riikliku muinsuskaitsepoliitika avardumist, millele aitas kaasa 1985 alanud stagnatsiooniühiskonna uutmine. Eestis algasid ametlikud üritused aasta varem, kui anti korraldus organiseerida rahvusvahelise ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse kuu üritusi. Hoolimata ametlikult lubatud piiridest algas tänu oma sütitavatele eestvedajatele 1986 massiline muinsuskaitseklubide teke koos üleriigiliste kokkutulekutega. Tartu ülikoolis loodi akadeemiline muinsuskaitse selts 1987. aasta septembris, detsembris Tallinnas EMS. Akadeemilisest seltsist kujunes eesotsas Tullio Ilometsaga tänini tegutsev vilistlasklubi. Trivimi Velliste rõhutab, et Tartu muinsuskaitse ühendus ja sellesse kuuluv akadeemiline muinsuskaitse selts mängisid EMS-i ajaloos keskset rolli. Paljud liikumise juhid olid Tartust, kust tuli ka suur osa algatustest.

Tartlaste algus

Kodulinna liikumise idee tõi pealinnast kaasa Tartusse õppima tulnud Mart Laar. 1979. aasta oktoobris põhiliselt ajalooüliõpilastest (Lauri Vahtre, Heiki Valk jt) moodustunud Noor-Tartu raius kalmistutel võsa, kogus vanavara, korrastas kooskäimisteks Ülikooli 5 vana hoone keldri, korraldas eestimeelseid kultuuriüritusi jmt. Viimaste puhul paisus aina suuremaks KGB huvi. Linnamuuseumi heade patroonide all tegutsenud Noor-Tartu tegevuse keelas lõpuks ülikooli juhtkond. Lauri Vahtre, kes eksmatrikuleeriti enne ülikooli lõpetamist, on meenutanud, et otsiti ka võimalust allutada end üliõpilaste teaduslikule ühingule ja loomisel olevale muinsuskaitse seltsile, kuid tulemusteta. Nendest isamaale pühendunud tudengitest eesotsas Noor-Tartu tegevjuhi Tõnis Lukasega said innukad muinsuskaitse seltsi loojad ja aktiivsed liikmed, kelle õlul lasus suuresti 1988. aasta aprillis toimunud Tartu muinsuskaitsepäevade korraldamine. Lukas, kes töötas juba Rõngus õpetajana, oli koos Tõnn Sarvega nende päevade korralduskomitee esimees.

TÜ raamatukogu fonoteegis võib kaheksa tunni jooksul kaasa elada ülikooli filmimeeste jäädvustatud päevadele. Eesti filmiarhiivist leiab Tallinnfilmi 1988. aasta ringvaate number 7, mille teises pooles näeb samuti muinsuskaitsepäevi. Ringvaade algab Kingissepa nime kandvas linnas revolutsionäär Viktor Kingissepa 100. sünniaastapäeva puhul mälestussamba avamisega. Diktor ütleb, et me võime võltshäbita anda linnale tagasi Kuressaare nime, mis ei tähendaks Kingissepa ideedest lahtiütlemist.

Ärkav aeg

Praegu võib imestust tekitada, kui ettevaatlikult tollal midagi avalikult mainiti, või küsida, miks Eesti lipud veel väljas polnud. Nagu seegi, kui muinsuskaitsepäevade diktoriteksti lõpus päritakse, et miks peame tänini rääkima umbmääraselt Raadi praegustest valdajatest ega saa asju nimetada õigete nimedega. «Ometi on ju kõik kõigile teada.» Jah, rahvas teadis, et Raadit valitses vene sõjavägi, et siit tõusid õhku ja siia maabusid vene sõjalennukid. Aga kirjutada sellest ei tohtinud.

Veel olid ajalehed-ajakirjad partei- ja teiste organite häälekandjad, veel luges neid läbi GLAVLIT-i volinik. Julguseiilide suurenedes elavnesid ka kohalikud lehevaldajad. Ülikoolilehes keelas juhtkond 1987. aasta oktoobris pärast küljendamist ja korrektuuri ära Tullio Ilometsa artikli seltsimeeste Noorukese ja Puruvana kahekõnest muinsuskaitse seltsi asjus. Puruvana, kes noogutas küll ajaga kaasa minekut, raius, kuidas peab kõike planeerima, konsulteerima, kuidas seltsi tegevus peab olema kontrollitav ja juhitav. Ja kui Noorukene leidis, et Eestimaa kultuurielu tähtsündmus, muinsuskaitse seltsi asutamine, peaks toimuma just meie vanimas kultuurihällis, ülikooli aulas, siis ründas vastaspool keemiaringis toimunud akadeemilise muinsuskaitse seltsi asutamiskoosolekuga. Seal valitses emotsionaalsus ja ebaterved meeleolud. Aulas 28. novembriks kavandatud EMS-i asutamine keelatigi ära, sest kuupäev märkis ju Vabadussõja algust. Keelamine soodustas omakorda klubide teket ja seltsi astumist. Aina rohkem tajuti ka muinsuskaitse tegevuse suurimat ideed – meie iseolemise taastamist.

1980. aastail oli kogu Ida-Euroopa vähehaaval käärima hakanud. Nõukogude Liidus ei osanud perestroika algatajad aimatagi, millise džinni nad pudelist välja olid lasknud. Kõik inimeste hinge kogunenud, salajas loodetu paiskus valla. Oma eelkäijatest olid julgemad ka tudengid. Neid ei kammitsenud enam Siberisse viidud vanavanemate ja vanemate hirmud. Kolmas põlvkond julges stagnatsioonile avalikult vastu astuda. Ülikoolis lipsasid tõeivad läbi taidluskavadest, luuleteatritest, EÜE lauludest, ajalooringist, sõditi fosforiidi kaevandamise ja sõjalise õpetuse vastu jne.

Raadiost ahmiti igal reedel 1987 moodustatud loomeliitude kultuurinõukogu otsesaateid. Lennart Meri mõttetoel pani idee käima arhitekt Ignar Fjuk, kes veel tänagi arutleb saates «Räägivad» ühiskonna valupunktide üle. Otsesaade keelati, keelamisele ei saadud ammendavat vastust ka tele- ja raadiokomitee esimehelt 1988. aasta aprilli esimestel päevadel Toompeal peetud loomeliitude pleenumil. Loominguline intelligents: kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, filmimehed, õppejõud, ajakirjanikud sõnastasid ja analüüsisid meiega nõukogude ajal juhtunut ja andsid omalt poolt tõuke rahva ärkamiseks. Etnograafiamuuseumi (ERM) direktor Aleksei Peterson kutsus loomeliitude pleenumil taastama Raadil eesti rahva muuseumi. Seda mõtet kandsid juba ammu ka tuhanded muinsuskaitsjad. Vaid paari nädala pärast marssiski suur rahvavägi sinimustvalgete värvide all loosungiga «Raadi vabaks!» muuseumi sõjaeelse asukoha poole.

Tartu päevad

14.–17. aprillini toimunud Tartu muinsuskaitsepäevade ehk muinsuskaitseklubide V kokkutuleku üks tähtsündmusi Raadi kõrval oli 15. aprilli tõrvikrongkäik ülikooli peahoone juurest üle Toomemäe EÜS-i majani, mis polnud veel EÜS-ile tagastatud (seltsid ja korporatsioonid polnud veel taastatud). Rahvarohkel miitingul sai näha maja kõrval kolmeharulisel lipualusel kolme eraldi asuvat ühevärvilist kangast. Tuule lehvides moodustasid need kõrvuti justkui ühe sinimustvalge lipu. Külg külje kõrval rahvasummas seisnud mäletavad kindlasti kõiki vallanud erilist tunnet. Paljude silmad niiskusid, rõõm oli nii lippudest kui ka sütitavatest kõnedest.

Kui eesti rahva muuseumi direktor Tõnis Lukas meenutas, mis talle neist veerandsajandi tagustest päevadest enim hinge jäi, mainis ta peale noorte erakordse kaasalöömise hulgaliselt tundmatute ja vähetuntud inimeste osalust. «Oli neid, kes ei paistnud väga silma, kuid andsid oma panuse. Näiteks Jaanus Tordik tegi oma Supilinna korteris kilukarpidest ja puutoigastest valmis kõik 150 tõrvikut, millega EÜS-i majani marssisime.»

Ootamatuks osutuks Lukase arvates ka sama päeva õhtul Pälsoni (Pepleri) tänava ühiselamu fuajees muinsuskaitse seltsi liikmeks astumise tulv. «Kui avalduseblanketid otsa said, kerkis justkui maa alt üks mees, kes oli valmis kohe oma punase Moskvitšiga Rõngu sõitma, et saaksin sealt blankette juurde tuua. Käisimegi ära ja liikmeks registreerimine jätkus.» Kahjuks ei tea Lukas tolle mehe nime.

Neli päeva kestnud rohkem kui üle poolesajale üritusele (kõnekoosolekud, loengud, ekskursioonid, kontserdid, näitused, filmiprogrammid, kalmistutel käimised jne) eelnes kuudepikkune ettevalmistustöö. Näiteks enne Tartu päevi peeti Valgemetsas 210 osavõtjaga noortelaager. Lukas räägib, et kuigi voodeid oli 150, saadi kenasti hakkama. «Enamik neist noortest tuli muinsuskaitsepäevade turvameeskonda, kus hoiti korda ja juhatati inimesi ürituselt üritusele.» Turvata oli vaja, kaitsta tuli nii omi kui ka hoida ära võimalikke provokatsioone. Õnneks midagi erakordset ei juhtunud, ka Raadit kaitsvad sõjaväelased säilitasid rahu. Võib-olla mõistis mõnigi sõdur Eestis toimuvat.

Üks teine sõdurpoiss, eesti filoloog Ervin Ahti Org Amuurimaalt järgis samal ajal ülikoolilehes ilmunud üleskutset (toimetus saatis tudengitest sõdurpoistele igal nädalal TRÜ lehe) ja annetas oma nooremseersandist jaokomandöri 12-rublase palga Raadi mõisa taastamiseks. Ta avaldas ülikoolilehe muinsuskaitsepäevade erinumbris lootust, et kui me kõik võtame jõud kokku, võime peagi imetleda Raadi mõisaansambli ilu. Nii viimasel päeval suurejooneliselt kulgenud massirongkäiku Raadile, mis oli mõelnud vaid ekskursioonina kui ka kõike muud toimunut meenutatakse aprillis muinsuskaitsekuu üritustel.

Tollaste tudengite ja vilistlaste panus muinsuskaitsesse, Eesti iseseisvumise taastamisse oli tähelepanuväärne. Muinsuskaitse selts toetas neid omalt poolt, nagu näiteks Jaan Tõnissoni õpperahaga, mille annetasid Tõnissoni sugulased TÜ 70. aastapäeva künnisel. Õpperaha komisjon eesotsas professor Sulev Vahtrega määras selle kaks korda aastas edukale üliõpilasele, kes järgis Jaan Tõnissoni põhimõtteid. Nii on õpperaha pälvinud Tiit Pruuli, Indrek Tarand, Aare Kasemets, Mart Loog, Karin Otter, Toomas Kukk, Liina Lukas, Viljar Peep ja Lauris Toomet.

Tõnis Lukas soovib, et praegused üliõpilased saaksid aru, et traditsioonid ei tekkinud tühjale kohale, vaid need loodi inimeste poolt, kel oli julgust seista aadete eest ning unistada millestki suurest. «Peamine ei ole säilitada üksnes traditsiooni tühja kesta, vaid olla valmis tunnustama ja toetama selle sünnitanud ideed.» Ta loodab, et nii nagu omal ajal, astuvad ka praegu üliõpilased rahvuslikult tähtsatel ettevõtmistel kõige ees ja kannavad seda vaimustust, mis on olnud omane eelmiste põlvkondade noortele.

KASUTATUD KIRJANDUS

• Trivimi Velliste «Saateks» – «Eesti Muinsuskaitse Selts 25». – Eesti Muinsuskaitse Selts 2012.
• Jaan Tamm «Kuidas asutati Eesti Muinsuskaitse Selts?»– Eesti Muinsuskaitse Selts 2012.
• Tõnis Lukas «Tartu muinsuskaitsepäevad tõid rahva tänavale» – Eesti Muinsuskaitse Selts 2012.
• Lauri Vahtre «Meenutusi kadunud maailmast». Avita. Tallinn 1999.
• Lauri Vahtre «Nüri võitlus lohega». Vikerkaar 12,1988.
• «Muinsushoidjad». Akadeemilise Muinsuskaitse Seltsi Vilistlasklubi 1989–2004. Tartu 2004.
• Varje Sootak «Helenduse poole»– ajaleht «Tartu Riiklik Ülikool» 8. aprill 1988.
• Ervin Ahti Org «Eesti Rahva Muuseumile» – ajaleht «Tartu Riiklik Ülikool» 8. aprill 1988.