Laste tervisekooli idee tekkis ettevõtte neljandal tegevusaastal üsna juhusliku vestluse käigus eelmisel aastal. Ma kohtusin ühel päeval oma endise kolleegiga, kellega olime aastaid tagasi töötanud Tartu Nukitsamehe lasteaias, ja arutasime üldises plaanis koostöövõimalusi. Tema töötab praegu Tartu ülikooli kliinikumi lastehaiglas taastusraviarstina, mina olen füsioterapeut ning tõukan tagant oma väikest erapraksist. Rääkisime oma töö kitsaskohtadest ja jõudsime jutuga sinnani, et on terve hulk lapsi, kellele pole anda head soovitust, kuhu trenni minna, aga samas oli lastel vajadus trenni järele olemas. Lapsed, kellest jutt käis, olid mitmesuguste terviseprobleemidega: astmaatikud, diabeetikud, ülekaalulised lapsed ja teised.

2013. aastal alustasime esimese rühmaga 7–10-aastatele lastele. Kuigi olime vastuvõtul näinud iga päev terviseprobleemidega lapsi, siis treeningute käigus tuli ikka üllatusi ette. Kohe alguses sai meile selgeks, et see seltskond lapsi ei ole harjunud füüsilise pingutusega ja selleks, et tund õnnestuks, tuli leiutada täiesti uus strateegia. Ei piisanud sellest, et me oskame teha harjutusi ja sportmänge, põhirõhk sai pandud hoopis motiveerimisele ja kaasamisele.

2014. aastal ei raatsinud saadud kogemusi kasutamata jätte ning avasime viis gruppi, kus praegu on kirjas 42 last. Vanuserühmad on vahemikus 6–12 aastat ja rühmades on väiksemate või suuremate erivajadustega lapsi, aga ka täiesti tavalisi lapsi, kes lihtsalt ei huvitu saavutusspordist.

Praegu ma näen, et laste tervisekoolist on välja kasvamas üks meie põhitegevusi ja ma usun, et see on kõige suurema kasvupotentsiaaliga teenus. Tervisekoolis tunde andvad füsioterapeudid saavad lisaväljaõppe, kuidas lapsi kaasata ja motiveerida. Füsioteraapiast ja tervisespordist on sisuliselt välja kasvanud noorsootöö. Kui keegi oleks mulle öelnud kaks aastat tagasi, et ma hakkan tegelema noorsootööga, siis poleks ma seda kindlasti uskunud, aga praegu naudin ma kõike 200%.

Ma olen olnud varem suur planeerija ja eesmärkide seadja. Nüüd ma oma eesmärkidest nii kramplikult kinni ei hoia. Kui tuleb uus võimalus ja see paneb mind sisemiselt põlema, siis ma teen seda. Päris ühest äärmusest teise ma ka ei hüppa, aga siiski lasen natuke asjadel juhtuda.

Tee ettevõtluseni

Oma ettevõtte loomise mõte tekkis sellest, et ma ei leidnud sobivat kohta füsioterapeudina töötamiseks. Olen kärsitu loomuga ja tahan kohe kõik ideed järele proovida. Füsioterapeudina kliinikumis töötades aga sellist võimalust ei olnud. Näed, et protsessis on viga, aga selle parandamine võtab vahel aastaid. Ma ei suutnud sedasi iseendaga vastuolus olla. Tahtsin teha oma tööd nii, nagu tundub õigem, nagu on patsiendile parem. See ei tähenda, et TÜ kliinikumis on kõik halvasti, mulle lihtsalt seal töötamine ei sobinud.

Ajal, kui mina õppisin TÜ-s füsioterapeudiks, ei olnud õppekavas mingit ettevõtlusõpet. Tegelikult ei ole seda siiani, mis on minu arvates viga. Suurem tõuge tekkis siis, kui õppisin 2009. aastal TÜ ettevõtluskodus. Samal aastal võtsin ma julguse kokku ning registreerisin ettevõtte ära. Taotlesin kohe ka EAS-i starditoetust, milleks tuli kirjutada korralik äriplaan. Selle toetuse me saime. Küllap oli äriplaan siis piisavalt hea. 

Muidugi on tulnud igasugu lubade saamiseks täita hulk dokumente, aga see on formaalsus. See pole põhiosa minu tööst ja ma ei pööra sellele liigset tähelepanu. Kui vaja, siis tuleb ära teha ja kõik. Ma usun, et siin on mulle abiks ka minus peituv sportlase hing. Ma olen harjunud pingutama ja see pole minu jaoks üle mõistuse raske. 

Minu ettevõte on sedavõrd minu laps, et loobumise mõtet ei ole olnud kordagi. Pigem ei kujutanud ma alguses üldse ette, kuidas inimesed oma ettevõtteid maha müüvad. Lapsi ju ei müü maha. Nüüd tasapisi olen mõelnud, et võib olla tõesti kunagi 10 või 20 aasta pärast võiks sellist asja kaaluda, kuna mul on ka teine väga tugevalt konkureeriv huvi, millele tahaks võib olla kunagi rohkem aega pühendada. Need on nimelt hobused. 

Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud ettevõtluses palju tagasilööke, pigem on eesmärkideni jõudmine võtnud lihtsalt natuke rohkem aega kui planeeritud. Aja jooksul on selgunud, millises tegevuses me pole väga head, millistes oleme head ja kuhu on mõtet investeerida aega ja raha.

Mida ma soovitaksin? Tule välja oma mugavustsoonist ja tee iga päev natuke midagi oma eesmärgi heaks. Hoia püsikulud nii väikesed, kui saad. Kui miski ei õnnestu, siis ära looda, et homme läheb paremini, vaid muuda midagi oma tegevuses. Räägi, räägi, räägi. Sellest ei piisa, et oled valmis saanud ägeda veebilehe ja jääd klientide kõnesid ootama. Loo pidevalt suhtevõrgustikku ja räägi 100+n korda ühte ja sama juttu. Otsi lahendusi, mitte põhjendusi, miks ei saa. Ole loov. Päris palju asju saab alguses ära teha ilma rahata või väga väikese summaga. Mõistagi oma aja arvelt. Ekspertide ja konsultantide head nõu tuleb kuulata, aga nemad ei vastuta sinu ettevõtte tegevuse tulemuste eest. Otsustama pead ise, keegi ei saa sulle öelda, kuidas on õige teha.

Minul on olnud võimalus oma ideid tutvustada mitmetele tublidele konsultantidele ja ekspertidele. Nad on sageli pannud mind kahtlema, kas ma teen asju õigesti. See ongi hea, sest sunnib uuesti läbi mõtlema ja analüüsima, aga ma olen jõudnud sinnamaani, et iseendaga vastuollu ma minna ei saa. Võib-olla tõesti olekski võimalik müüki kasvatada x viisil, aga kui mulle selline tee ei sobi, siis ma valin teise tee.

Üks korduv teema on meie puhul olnud usalduse võitmine. Ma usun, et see on igas valdkonnas ühesugune. Sa pead oma koostööpartnerite usalduse välja teenima. Meie puhul tähendab see seda, et ükski perearst ei soovita meie teenuseid oma patsiendile, kui ta pole 100% veendunud, et tema soovitus on hea. Seda usaldust ei anta sulle kusagilt kaasa, see tuleb aja jooksul tööga välja teenida.

Kui sa midagi väga tahad ja usud sellesse, siis pole miski võimatu. Imed juhtuvad hetkega, võimatud asjad võtavad vaid veidi rohkem aega.