Olen Tartu ülikooli majandusteaduskonna magistrant ärijuhtimise erialal ning praegu loome oma tiimiga invaturismi ettevõtet Accessible Baltics. Samuti olen omandanud Tartu ülikoolis bakalaureusekraadi psühholoogias. Majandus ja psühholoogia – mingis mõttes sarnased, kuid samas vastandlikud. Põhjus, miks läksin õppima majandust, oli lihtne: mind on alati tõmmanud millegi teistsuguse poole. Kahe eriala kombineerimine aitab mul jõuda lähemale ühele oma eesmärgile, milleks on luua sotsiaalne ettevõte ligipääsetava turismi vallas. Miks midagi sellist? Alustame lihtsalt.

Kas olete kunagi mõelnud, kui keeruline on saada ratastooliga trepist üles? Kas keegi teist on kunagi reisinud erivajadustega inimesega? Ehk olete mõelnud, mis juhtuks, kui jääte õnnetuses pimedaks? Kuidas te edasi läheksite?

Minu pikaajaline kogemus puuetega inimeste kogukonnaga, nii tööalaselt kui ka perekondlikul tasandil, on võimaldanud näha, kuidas vaimselt võimekad isikud on jäänud oma kodudesse ja iseendisse justkui lõksu. Tihti näiteks füüsiliste takistuste ja ühiskonna hoiakute tõttu. See kurvastab mind, elu peaks ju olema elamiseks ning igaühel meist on õigus olla õnnelik. Miks mitte midagi ette võtta ja mitte lihtsalt natukene, vaid maksimaalselt? Eriti veel siis, kui kodudes on peidus täielikud pärlid.

Kõrge elustandardiga Euroopa Liidu riikides on tavaks, et erivajadustega inimestele tagab riik võimaluse olla igapäevaelus tegev, mis väljendub ka nende reisimisvabaduses. Inimesed on sotsiaalsed olendid, kes soovivad olla ühiskonnas kaasatud – üheks seda võimaldavaks teguriks on reisimine.

Ligipääsetav turism (ingl accessible tourism), tavakeeles invaturism, on turisminduse alaliik, kus teenused on kohaldatud erivajadustega isikutele, lähtudes nende vajaduste spetsiifikast. Turismi ei peeta üldjuhul esmavajaduste rahuldamisele orienteeritud laiatarbeteenuseks, vaid teenuseks, mis pigem on mõeldud kõrgema maksejõuga kliendirühmale. Siiski on vaba aeg ja turism tänapäeva modernse elu olulised osad, mis aitavad kaasa kvaliteetse elu elamisele.

Kuuleme palju argumente, miks mitte investeerida ligipääsetava turismi nišši, põhjenduseks see, et erivajadustega isikud on vähe tulutoov sihtrühm. Kuniks teadlikkus ühiskonnas, ettevõtetes ja ka iga üksiku inimese tasandil on madal, ei tehta selle muutmiseks ka eriti pingutusi. Siiski on leitud, et just puuetega inimeste osakaal on kasvamas ning neil on ka arvatust rohkem raha kulutada. Prognoositakse, et lähiaastatel võib erivajadustega turistide arv moodustada juba lausa veerandi Euroopa turistide koguarvust. Kuna kõik tundus justkui puslena kokku langevat, siis leidsime oma meeskonnaga, et on õige aeg tegutseda.

Võttes kõike eelnevat arvesse, otsustasin enda ja oma tiimi idee elluviimiseks õppida ärijuhtimist ning omandada teadmised, kogemused ja ka kontaktid, et luua jätkusuutlik ja edukas ettevõte. Ülikoolis õpitu andis kõik vajaliku nii ettevõtjale tarvilike teoreetiliste teadmiste kui ka kursusekaaslastelt ning õppejõududelt saadud praktiliste-eluliste kogemuste mõttes, sest tark õpib teiste vigadest. Usun, et olen meie ettevõtmises nii mõnestki veast tänu oma kursuse kogenenumate avatud juttudele ning soovitustele suutnud kõrvale põigelda.

Kursusekaaslaste, enda ja lähedaste ning paljude õppejõudude suurel toetusel sooviti ainult tuult tiibadesse ning julgelt edasi oma ettevõtte poole. Tulihingelist toetust soovituste, ideede ning vajalike inimestega kontakteerumisel jagub siiani. Mõte «Ready, set and go!», adrenaliinitulv ja õige tunne sees ning pall hakkaski veerema. Accessible Balticsi idee on üpris lihtne. Toome puuetega inimesed välisriigist sihtriiki, kus korraldame nende spetsiifilistele vajadustele kohaldatud reise. Selle jaoks on meil olemas teadmised, kogemused ja koostöö puuetega inimestega töötamisel, ning mis kõige tähtsam – huvi ja motivatsioon.

Kuidas see minusse puutub? Meie inimesed on meie ühiskond, meie oleme riik. Erivajadused on pidevalt meie ümber – alustades näiteks nähtavatest erivajadustest, nagu liikumisraskused, kuni nähtamatuteni, nagu vaegkuulmine, allergiad, kroonilised haigused jpm. Eri kohtlemist vajavad ka vanurid, rasedad ning väikeste lastega pered. Kas olete käinud Toompeal ja märganud lapsi, kelle nina ei ulatu isegi uhket vanalinna kaarti vaatama?

Iga hetk võib keegi meist või meie lähedastest vajada individuaalset tähelepanu ja universaalset keskkonda, mis võimaldab olla kaasatud kõigil. Keskkoolis pidin mõned kuud liikuma karkude abil, kuid kool asus Tallinna vanalinnas. Kogesin omal nahal, mis tähendavad takistused nimega munakivid või südant puperdama panevad katsed saada tervelt rongi peale, kukkumata masina ja perrooni vahele. Tunnistan, see ei olnud hea ega turvaline tunne. Tõsi, siinkohal räägime UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast muutumatust väärtusest, kuid siiski ei saa seda öelda üldise ümbruskonna kohta. Keskkond, mis meid raamib, ei pruugi sugugi nii palju individuaalsusest lähtuda, kui soovime uskuda.

Mõnikord oma ideest rääkides kuulen seisukohta, et ligipääsetav turism – see ei puuduta mind. Kas tõesti? Toomas Hendrik Ilves on öelnud: «Riigi tugevust näitab see, kuidas suhtume nõrgematesse». Siinkohal tekib mõte – meie oleme ühiskond, meie oleme riik. Seega, kas mitte meie negatiivsed hoiakud ei peegelda hoopis meie endi nõrkust? Mina ei nimetaks puuetega inimesi nõrkadeks, vaid tugevateks – tihti tuleb just nende seast inimesi, kes julgevad seista endi ja ka kõigi teiste eest. Mõnikord tuleb aga astuda samm veelgi edasi, et need isikud saaksid võrdselt särada.

Me ise loome endale riigi, milles elame, teenused, mida kasutame ja vajadused, mida rahuldame. Loome riigi, mille üle me saame olla tõeliselt ja ausalt uhked. Riik, kus iga inimene on väärtus iseeneses. Ligipääsetav turism ja Accessible Baltics, mis haarab kinni vajadusest ning muudab selle tugevuseks, et luua võimalusi kõigile. Läheme koos sinna, kuhu üksi ei saa!