Juba päris noorest east peale on minus valitsenud veendumus, et elus on midagi enamat kui lihtsalt kaheksast viieni töötamine mitukümmend aastat järjest, et siis pensionieas kurta ja halada, kuidas kõik teised on minu hädades süüdi. See veendumus on mind pannud otsima äratundmisrõõmu, et vot SEE ongi see, millega ma oma elule mõtte loon.

Varajastes kahekümnendates Tartu ülikooli majandusteaduskonnas õppides ei osanud ma ettevõtlusest midagi arvata – see tundus minu jaoks kuidagi kauge ja müstiline. Samas, kui ma eri töökohtadele kandideerisin, jõudsin alati viimaste hulka ja alati valiti keegi teine. Seda ilmselt sisetunde tõttu, mis miskipärast kuklas vasardas, et see pole see, ning mind vaevutuntavalt tagasi hoidis.

Oli 2008. aasta maikuu, kui ma rõõmsalt ülikooli kohvikust oma auto juurde jalutasin ja juba eemalt kollast parkimistrahvi lipikut märkasin. Mäletan selgelt oma mõtet: «Jälle! No miks ei ole keegi juba välja arendanud mingit seadet, mis automaatselt aru saab, et auto pargib ja määrab GPS-i kaudu auto asukoha ning kui see on tasuline parkimiskoht, siis pannakse parkimine peale. Pärast, kui ma ära sõidan, võtab parkimise automaatselt maha.»

Sellel hetkel muutus maailm korraga väga väikeseks ning peas tekkis vaikusehetk, mis tähendas ainult üht – Triin, see on see! Ma ei oleks osanud siis uneski näha, et nelja aasta pärast veedan kolm kuud Silicon Valley’s, kus saan omal nahal tunda ettevõtluse kõikvõimalikkust, kust tagasiteed enam pole.

Need neli aastat, mis ma oma idufirmat püüdsin käima lükata, olid kahtlemata põnevaimad, teadmistemahukaimad ja õppimist täis aastad. Need aastad panid i-le täpi – ülikooli majandusõpingud said praktilise väljundi ning tekkis arusaamine, miks ma üldse kõike seda õppisin ning mida õpitust jätta, mida võtta. Kuna ma sel ajal õpetasin tudengitele ka ettevõtluse algteadmisi, mõistsin, et ettevõtlust tuleks ülikoolis õpetada palju praktilisemas võtmes. Äriplaan ja Exceli tabel ei ole ettevõtlus, need on ühed paljudest ettevõtja tööriistadest.

Kui ma 2012. aasta juuni esimesel ja ühtlasi oma sünnipäevanädalal kahel idufirmade üritusel võitsin pääsu Silicon Valley’sse, ei olnud mul kahtlustki, et pean just sinna minema. Kust mujalt kui Räniorust, ettevõtluse ja innovatsiooni epitsentrist, saada kogemusi oma idufirma ehitamiseks ning teadmisi, mida tudengitele edasi anda. Neli kuud hiljem pakkisin ma kohvrid, jätsin hüvasti oma elukaaslase ja kahe lapsega ning lendasin tundmatusse.

Nüüd tagasi vaadates tõden, et need kolm kuud õpetasid mulle rohkem kui kõik ülikooliaastad (olen endiselt üliõpilase staatuses majandusteaduste doktorandina). Aga kui mul ei oleks olnud teoreetilise majandusteaduse pagasit, ei oleks mul reaalsusega kohtumisel tekkinud tunnetust, mis on õige, mis vale, mis toimib, mis mitte, mis on vajalik, millest pole kasu. Igal juhul saan ma kinnitada, et ülikooliharidus on tulnud ettevõtjana ainult kasuks.

Mida ma Silicon Valley’s õppisin?

Punkt üks – kõik algab pihta visioonist. Cash or King – ettevõtjana tuleb alustada eelkõige enda ambitsioonist – kas ma tahan maailma muuta või rikkaks saada. Üks ei välista teist, aga mõlemat korraga tahtes joostakse üsna pea rappa. Isiklikust ambitsioonist saab aluse ettevõtte visioon, kuhu pikemas perspektiivis soovitakse jõuda ning see omakorda paneb rattad liikuma ja inimesed tegutsema.

Punkt kaks – meie planeet on väga väike. Kuna kõik on omavahel nii seotud, maailm baseerub kollektiivsel teadmisel, siis tuleb ettevõtluses haarata kohe kogu maailm. Tuleb tegutseda seal, kus on kõige kasulikum, tiimi tuleb võtta need inimesed, kes loovad ettevõttes reaalset väärtust, tuleb valida parimad koostööpartnerid, ükskõik, kus maailma otsas nad ka ei asuks.

Punkt kolm – hirm on meie suurim vaenlane. Silicon Valley’s toimib elluviiva mõtlemise tsükkel – inimesed ei vaeva oma pead selle üle, mida neil ei ole, vaid mida nad saavad olemasolevaga ära teha. Ei kardeta ebaõnnestuda, ei kardeta abi paluda ega abi anda. Oli fantastiline tunda kollektiivset positiivset energiat, mis seal valitseb. Tundmatust tervitati, mitte ei välditud, sest mida suurem on tundmatus, seda suurem on arenguhüpe.

Punkt neli – ettevõtlust saab õppida ainult praktikas. Jah, on hea omada teadmisi, aga oskused ja õige hoiak tekivad ainult siis, kui reaalselt käed külge lüüakse. Selle veendumusega tulin ma Silicon Valley’st tagasi ning hakkasin ka oma õppeainetes katsetama lean startup-kontseptsiooni. Enne, kui tulla turule uue tootega, tuleb hüpoteese oma ärimudeli, kliendi, toote omaduste jms kohta testida, juba idee faasis tuleb pöörduda oma potentsiaalse kliendi poole ning saada kinnitust, et ollakse õigel teel. Täna tehakse õnneks Eesti ettevõtlushariduses suuri arenguhüppeid ning põhirõhk ei ole enam teadmiste edastamisel, vaid potentsiaalsete ettevõtjate väljakoolitamisel.

Punkt viis – ettevõtja jaoks juhtuvad imed iga päev. Prantsuse kirjanik André Gide on öelnud: «Sa ei saa avastada uusi maid, kui Sa kallast silmist lahti ei lase». See läheb tegelikult kokku punktiga kolm – kui olla üle oma hirmudest, julgeda minna üha kaugemale oma mugavustsoonist, julgeda eksida, siis hakkavad imed juhtuma. Enne Silicon Valley’sse minekut lubasin ma endale, et ma ei löö põnnama, vaid haaran kinni igast võimalusest, mis mulle avaneb. Seda ma ka tegin ja imed juhtusid minuga iga päev – ootamatud kohtumised, õigel ajal õiges kohas olemine, sündmused, mida ma poleks osanud uneski näha. Imed on reaalsus!

Mis on aga praegu saanud minu lootustandvast idufirmast?

31. oktoobri 2014. a kohtumäärusega on ettevõtte tegevus lõpetatud pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Jah! Ma kukkusin läbi. Või, oot-oot, kas ikka kukkusin? Ma olen tunduvalt targem kui varem, mul on tohutult palju tutvusi üle maailma, ma olen saanud elukogemuse, mida enamik inimesi eal ei koge, ma tean, mida mitte teha, mida teha paremini ja ma saan sellest kõigest rääkida oma tudengitele ning anda reaalse värvingu akadeemilistele teadmistele ettevõtlusest. Ei! Ma ei kukkunud läbi. See pole isegi oluline, sest ainus, mis loeb, on see, kui kiiresti ma püsti tõusen ja edasi lähen. Tundmatus – siit ma tulen!