Eesti ülikoolide töötajate osalust ettevõtluses vaadelnud uuringust ilmnes, et kõige aktiivsemalt tegelevad ettevõtlusega TTÜ professorid, kirjutavad Oliver Lukason ja Maksim Mõttus TÜ majandusteaduskonnast.

Viimastel aastakümnetel on ülikoolides üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama teadmuse kommertsialiseerimisele ning hüppeliselt on kasvanud vastavate teadusuuringute arv. Eri organisatsioonid (vt näiteks enam kui 3500 liikmega Association of University Technology Managers www.autm.net) koguvad regulaarselt statistikat kommertsialiseerimise viiside kohta, mille tavapäraseimaks liigiks maailmas on litsentseerimine, mis on populaarne ka Eesti ülikoolides.

Paraku on oluliselt vähem levinud ülikoolide spin-off-ettevõtete asutamine, ehkki paljud Euroopa ja eriti Põhja-Ameerika tuntud ülikoolid saavad ette näidata koguni kahekohalise arvu aastas asutatud spin-off-ettevõtteid. Kõrgkoolide spin-off-ettevõtete suure arvu üheks põhjuseks Euroopas ja Põhja-Ameerikas on rahaliste toetuste olemasolu ning valmisolek investeerida ettevõtetesse varajases arengufaasis. Siinsed ülikoolid omavad osalusi peamiselt tehnoloogia arenduskeskustes või ülikoolile tugiteenuseid pakkuvates ettevõtetes.

Samas ei käsitleta spin-off-ettevõttena ainult ülikooli osalusega äriühingut ning selle kohta võib teaduskirjanduses leida mitukümmend erinevat definitsiooni, millest enim levinuks on kriteerium, et ettevõte peab olema asutanud ülikooli endise või praeguse töötaja poolt. Just ülikooli töötajate osalusega ettevõtted olidki teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) alateema 4.4 fookuses.

Vaatluse alla võeti nelja suurema kõrgkooli (TÜ, TTÜ, TLÜ, EMÜ) kõigi õppe- ja teadustöötajate osalused Eesti ettevõtetes 2011. aasta lõpu seisuga (analüüsis oli kokku 2853 töötajat). Börsil noteeritud ettevõtted on fookusest välja jäetud, kuna sellisel juhul on tegemist akadeemiliste töötajate investeerimise, mitte ettevõtlusega.

Vaadeldud neljast kõrgkoolist on kõige ettevõtlikumad Tallinna tehnikaülikooli akadeemilised töötajad (22% töötajatest omavad osalust vähemalt ühes ettevõttes), teistest ülikoolidest on neil kohati kaks korda kõrgemad näitajad (EMÜ 17%, TÜ 12%, TLÜ 10%). Kuigi ettevõtlusega tegelemise motiive see uuring ei käsitlenud, võib üheks erinevuste põhjuseks olla ettevõtlusaktiivsuse varieeruvus teadusalati. Näiteks kui grupeerida kõigi ülikoolide allüksused kahte ISI kategooriasse (vastavalt science või social science), siis esimeses neist on ettevõtlusaktiivsus oluliselt suurem. Tartu ülikooli akadeemiliste ettevõtjate hulgas on kõige suurem osakaal (15%) selliseid isikuid, kelle ettevõtete põhitegevusala on teadus- ja arendustegevus (Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator 72).

Seejuures ei tohi eelnevast teha järeldust, et ülejäänud akadeemilised ettevõtjad tegelevad valdkondadega, millel pole nende akadeemilise tööga mingit pistmist. Ettevõtte põhitegevusala ja akadeemilise töötaja eriala võrdlus näitab, et nende kokkulangemine on pigem reegel kui erand. Teadus- ja arendustegevuse vähesus tegevusalade hulgas võib viidata lihtsalt sellele, et ülekaalus on eksisteeriva, mitte uue teadmuse kommertsialiseerimine.

Huvitavad on ka tulemused ametikohtade lõikes. Professorid akadeemilise karjääri tippu jõudnud isikutena on kolmes ülikoolis kõige aktiivsemad ettevõtjad, kusjuures Tallinna tehnikaülikooli puhul torkab silma näitaja kõrge väärtus – üle kolmandiku kõigist professoritest!

On ka näha, et teadustöötajate (teadurid ja vanemteadurid) ettevõtlusaktiivsus on lektorite ja dotsentide omast kolmes kõrgkoolis oluliselt madalam. Naiste ja meeste ettevõtlusaktiivsus on oluliselt erinev (8% ja 21%), seevastu vanuserühmade lõikes märkimisväärseid erinevusi pole. Huvitav tulemus on ka see, et ettevõtjate ja mitteettevõtjate teadustegevuse tulemused vaadelduna eri teaduspublikatsioonide ja -projektide kaudu on sarnased.

Analüüsi autoritel pole küll analoogseid rahvusvahelisi võrdlusandmeid, kuid näiteks Nikulaineni ja Tahvanaineni 2013. aasta uuringus leiti USA ja Soome teadlaste näitel, et 14–15% teadlastest on vähemalt mõne teadustulemuse mingil viisil kommertsialiseerinud – selle taustal pole Eesti näitajad vaadelduna ainult ettevõtetes osaluste kaudu sugugi halvad.

Kui vaadelda vastavate ettevõtete profiili, siis siin on erinevused näiteks USA ülikoolide spin-off-ettevõtetega suured. Nimelt on enamik Eesti ettevõtetest mikro- või väikeettevõtted. Näiteks ei töötanud mediaanettevõttes 2011. aastal ühtegi töötajat ning selle müügitulu oli 13,5 tuhat eurot. Seega on tegu pigem ebaregulaarse majandustegevusega n-ö ühemehe-firmadega, mitte teadustulemusi kommertsialiseerivate suurkorporatsioonidega. Siiski on siin ka mõned suuremad ettevõtted, näiteks on uuritud ettevõtetest umbes 5% selliseid, mille käive on suurem kui 640 tuhat eurot aastas.

Ettevõtete keskmine vanus on umbes 10 aastat ja seega on enamik neist praeguseks juba pika ajalooga. Võib ka öelda, et akadeemilised ettevõtjad on oskuslikud majandajad, sest vaadeldavate ettevõtete mediaankasumlikkus on suurem kõigi Eesti ettevõtete mediaannäitajast. Ettevõtete kasumlikkuse ja teadusprojektide arvu vaheline seos viitab sellele, et oma karjääri jooksul rohkemate teadusprojektidega tegelenud töötajad on ka ettevõtluses edukamad.

Kokkuvõttes võib järeldada, et akadeemiliste töötajate ettevõtlusaktiivsus Eestis on üsna suur, kuigi teadus- ja arendustegevusele suunatud ettevõtluses on piisavalt kasvuruumi. Arvestades akadeemiliste töötajate osalusega ettevõtete 2011. aasta majandusnäitajaid (kogukäive 50 miljonit eurot ning kokku tuhat töötajat), siis on Eesti majanduses loodav väärtus märkimisvääne.

Ülikooli ettevõtetes osalemise pidurid: napid ressursid ja kriitiline mass

Mart Zirnask
mart.zirnask [at] ut.ee

TÜ arendusprorektor Erik Puura ja ettevõtlusnõustaja Aivar Pere TIPS-i uuringu metoodikat vaadates tugevaid üldistusi tegema ei ruttaks.

«Kui paneme kogu akadeemilise ettevõtluse külge ühtlaselt sildi spin-off, siis segab see vett,» räägib Aivar Pere. «Kõik ülikooli töötajate osalusega ettevõtted ei vääri seda määratlust. Paljud ettevõtted edendavad teadmust, aga paljudega otsivad inimesed lihtsalt lisasissetulekut. Selles mõttes ma ei ütleks, et äriregistri väljavõte (ülikooli töötajate osaluste kohta mis tahes ettevõtetes) on kõige määravam näitaja.»

Ta lisab, et näiteks maailma ülikoole järjestava QS-edetabeli tarvis esitatakse spin-off-ettevõtete arv siiski kitsama määratluse põhjal. Selle aluseks on ülikooliga sõlmitud leping, ettevõtte soov seost ülikooliga esile tuua ning ülikooli intellektuaalse kapitali ja infrastruktuuride teadvustatud-kokkulepitud kasutamine. Ka TTÜ määratlus on sellega sarnane ning selliste lepinguliste spin-off-ettevõtetena esitab TÜ praegu 45, TTÜ aga 12 firmat.

Pere ei arva, et TÜ ja rakenduslikuma suunaga TTÜ iduettevõtluse-filosoofia sisulises plaanis oluliselt erineks (ehkki nimetab pealinlasi bravuurikamaks, viidates tõigale, et TTÜ campus’e osana määratletakse kõiki Tehnopoli teaduspargiga seotud ettevõtteid). Siiski, TÜ võib hoida akadeemilisemat joont, ent arendab samas teadlikult n-ö ettevõtliku ülikooli kontseptsiooni.

«Ümberringi on kapitalism, mõistlik on, et ka Tartu ülikooli teadlaskond oleks ettevõtlik ja seaks eesmärgiks teatud isemajandamise,» arutleb Pere. «Samas me eeldame, et teadlane teeb teadust edasi, mitte et ta sukeldub täielikult ärisse. Väga head rakendused saavad kerkida baasteadusest. Ma ei tea, mida rakendatakse ülikoolis, kus baasteadus on nõrk. Mida tugevam on baasteadus, seda rohkem spin-off-ettevõtteid tekib.»

Spin-off-ettevõtted loovad teadusmõttele n-ö katsepolügoone, mida ainult baasteaduse rahastusega ülikoolis õnnestub luua harva, ehk vaid suurema rahvusvahelise teadusgrandiga, viitab Pere. «Nende abil ületatakse teatud laadi tühimikku akadeemilise uuriva teaduse ja kommertstoote vahel.»

Teaduse ja ettevõtluse seoste tihenemise loomulikkusele viitab ka Erik Puura.

«Tänapäevases projektimaailmas on enamiku teadlaste tegevus võtnud ettevõtluse tunnused – projektiturul konkureerimise kaudu püütakse uurimisrühmale sisse tuua võimalikult palju raha ning seda tehakse ülikooli kaudu,» räägib Puura. «Mida rohkem seda suudetakse, seda tugevam on uurimisrühm ja seda tugevamaks muutub ka teadustöö ning teaduspõhine õpe.»

Ta viitab tehnoloogiainstituudi professorile Alvo Aabloole, kes on viimase kümnendi jooksul ETIS-e järgi osalenud 119(!) projektis ning olnud enamikus vastutavaks täitjaks. «Alvo uurimisrühma mõju majanduse arengule on olnud väga suur,» ütleb Puura.

Samas rõhutab Puura, et ülikooli panus majanduse arengusse algab siiski sellest, kui palju teadusmahukaid ettevõtteid loovad ülikooli lõpetajad, mitte kooli enda spin-off-ettevõtete või ettevõtluses tegevate teadlaste arvust. «Kõige rohkem muudab ikkagi see, kui kogu meie sisemine kultuur, sealhulgas kogu õppeprotsess, muutub ettevõtlikkust soosivaks.»

Kuhu jääb ülikoolide osalus ettevõtetes?

Mõttus ja Lukason viitavad uurimuses, et Eesti ülikoolidesse ei ole seni jõudnud mujal üsna levinud praktika: otsene või kaudne spin-off-ettevõtetes osaluste omamine.

Aivar Pere toob näiteks Uppsala ülikooli, mis määratleb enda ametliku tugisüsteemi UUAB Holding vähemusosalusega ettevõteteks ligi 50 firmat. Kõigis neis jääb osalus alla 20%, ent tähendab ettevõtete arendamist ja toetamist, lisaks tõmbab ülikool kui kaubamärk ligi teisi investoreid erasektorist. Hiljem, ettevõtte kasvades, müüb ülikool oma osaluse ning suunab teenitud tulu tagasi enda spin-off-ökosüsteemi. Analoogne skeem on tema sõnul laialt kasutusel USA ülikoolides.

Näiteks oli 2011. aastal Uppsala ülikoolile kolme säärase investeeringust väljumise summa enam kui 20 miljonit Rootsi krooni – samas kui neid ettevõtteid kümmekond aastat arendades paigutas UUAB Holding sinna sisse hinnanguliselt 4 miljonit krooni, räägib Pere.

«Nad said raha tagasi viiekordselt,» mõtiskleb ta. «Mõned nende ettevõtted muidugi ka hääbuvad.»

Tartu ülikoolis kasvab järjekindlalt osalemine teadus- ja arenduskeskustes. Kuna neid rahastatakse suures mahus Euroopa Liidu tõukefondidest, ei ole neid aga käsitletud spin-off-ettevõtetena.

Seadus Tartu ülikoolil ettevõtetes osalemist ei takista, ent Erik Puura toob välja viis argisemat tegurit, mis seda raskendavad:

1. Eesti ülikoolide ülisuur sõltuvus EL-i abirahadest. Kui europrojekt tulu teenib, võidakse osa toetusest reeglite kohaselt tagasi nõuda.

2. Ülikoolide vaba raha puudus, kuna sisuliselt on kogu Eesti õppe- ja teadussüsteem projektipõhine.

3. Kriitilise massi nappus. «Lähtudes maailma ülikoolide teaduseelarve mahust, saab statistika järgi välja arvutada, et TÜ-s võiks tekkida üks globaalse läbilöögivõimega spin-off-ettevõte keskmiselt 40–50 aasta jooksul,» ütleb Puura.

Ta jätkab võrdlust: TÜ-st kümme korda suuremad UCLB (University College London Business) ja eelmainitud Uppsala ülikool sihivad ühe eduka spin-off-ettevõttes osaluse müümist viie aasta jooksul. Samas hoiab Uppsala ülikool holding-ettevõtte kõrval siiski alal ka vastavat tugiteenust. «Just seda toetab suurel määral Rootsi riik,» viitab Puura.

4. Eesti investeerimismaastik. «Süsteemi alakriitilisuse tõttu on Eesti fondide ootuseks, et ettevõttel oleks juba valmis meeskond,» arutleb Puura. «Kartuses põruda, püütakse riske minimeerida juba poolvalmis asjade otsimisega, jättes katmata nn surmaoru.»

Sama nendib ka Pere. «Oleme ausad, ka riskikapitalismi on Eestis olnud vähe, episoodiliselt. Meil pole seda inimeste ringi, kes oleks teaduspõhisest ärist tulu kätte saanud ja usaldaks oma raha sinna paigutada.»

5. Lõpuks leiab Puura, et osalus spin-off-ettevõtetes, mille eesmärk ei ole suur võimalik kasum, on ülikoolile ebapraktiline ka kogu protsessi enda kulusid (jälgimine, majandusaruandlus, nõukogud jne) arvesse võttes.

«Samas on juhtumipõhiselt lootus, et uue aparatuuri tekke ning uute teadussaavutuste ja intellektuaalomandi kaitse kvaliteedi parandamisega tekib intellektuaalomandipõhine areng, kus osaluse võtmine on selge ja õigustatud. Ühed läbirääkimised on juba käivitunud.»

Ka Pere ütleb, et ideeliselt on ülikool ettevõtetes osaluse omandamiseks valmis. «Mõtteid on ka varem olnud. Aga seni me ei ole leidnud atraktiivset finantsressurssi.

Kõike arvesse võttes oleme praegu väga heas seisus, põneval ja õigel teel,» ütleb Pere TÜ spin-off-ettevõtluse arengut kokku võttes.