Tartu Ülikooli teadlased said tänavu sügisel Euroopast ligi neli miljonit eurot, et heita valgust rahvakildude vastastikusele heategevusele Tsaari-Venemaal ning uurida muinasaja lõpus ja keskaja hakul elanud 150 inimese säilmeid.

„Me ei taha rääkida ainult rikastest ja ilusatest, vaid anda võimaluse rääkida oma elust kõigile kadunukestele. Loodame niimoodi kokku panna 150 elulugu – et meil poleks enam üksnes rohkem või vähem ilusate asjadega maetud skeletid, vaid inimesed, kellel on piltlikult öeldes ümber värvid, lõhnad ja maitsed,“ selgitas analüütilise keemia ja arheoloogia kaasprofessor Ester Oras.

Oras uurib Euroopa Teadusnõukogu (ERC) 2,4 miljoni euro suuruse alustava teadlase grandi toel Eesti eri matmispaikadest leitud luustikke ja toidunõusid. Viie aasta jooksul läbib vähemalt 150 iidset leidu põhjaliku analüüsi, mis võimaldab tuhande aasta taguste inimeste elukäigust uusi kihistusi avastada. Muu hulgas on plaan panna kokku 12. sajandi lõpust pärineva eriti rikkalike hauapanustega Kukruse memme toidubiograafiline portree.

Projekt avardab ka arheoloogide uurimismeetodite valikut: teadlased panevad uurimistöö tegemiseks esimest korda kokku kõik teadaolevad meetodid DNA ja molekulide analüüsimisest kuni masinõppeni. Orase sõnul on selline meetodite kombinatsioon uudne ning võimaldab kvalitatiivset hüpet kogu arheoloogiateaduses.

Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute lektor Catherine Gibson pälvis 1,5 miljoni euro suuruse grandi ja uurib järgmise viie aasta jooksul 19. sajandi Tsaari-Venemaa eri otstes elanud rahvakildude vastastikust heategevust.

Projektis analüüsitakse heategevuse ja abi, sh katastroofiabi vähetuntud juhtumeid Romanovite impeeriumis. Näiteks on teada, et Eesti talupojad kogusid annetusi Semiretšje ehk tänapäeva Kasahstani ja Kõrgõzstani alade maavärinaohvrite abistamiseks. Analüüs näitab, et solidaarsustunnet loodi ja hoiti erinevast usutunnistusest, emakeelest ja rahvusest hoolimata.

Teadustööga loodetakse sõlmida partnerlussuhteid Romanovite impeeriumi piirkondliku ajalooga tegelevate teadlaste vahel, et anda ajaloole Venemaast sõltumatu detsentraliseeritud vaade. „Kuna Venemaal asuvad keskarhiivid on praegu välisteadlastele kättesaamatud, on hädavajalik leida uusi meetodeid meile kättesaadavate ajalooallikatega töötamiseks,“ selgitas Gibson.

Võrreldes viie aasta taguse ajaga sõlmiti mullu Tartu Ülikoolis teadus- ja arendustegevuse välislepinguid rohkem kui kaks korda suuremas mahus, üle 40 miljoni euro eest.