Kindel tahtmine aidata 21. sajandi seni suurimal geopoliitilisel sündmusel püsida ajalehtede pealkirjades ajendas Aaron James Wendlandi, Oxfordi Ülikoolis doktorikraadi kaitsnud filosoofi, toimetama Vene-Ukraina sõja teemalist akadeemilist ajakirja.

Nii palju korraga polegi varem Eesti ajalehtedes filosoofiast kirjutatud kui tänavu septembris ajakirja Studia Philosophica Estonica ingliskeelse eriväljaande ilmudes. Ajakirja esitlusel oli ülikooli muuseumi valge saal Tartus Toomemäel puupüsti täis. Tuldi kuulama ühe nüüdisaja tuntuima moraalifilosoofi, Oxfordi Ülikooli professori Jeff McMahani avalikku loengut õiglasest sõjast: kas vaenlase tapmine saab olla eetiline?

Nii ajakirja kokkupanemise kui ka esitluse korraldamise taga on lisaks toimetusele ning Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika osakonnale suuresti Aaron James Wendland, kes on oma järeldoktorantuuri läbinud Tartus. Teda ajendas tegutsema Venemaa alustatud täiemahuline sõda Ukrainas.

„2022. aasta veebruaris olin Toronto Ülikooli Massey kolledži vanemteadur. Jälgisin hirmuga, kuidas tankid Valgevenest Kiievi poole sõitsid,“ räägib Wendland. „Kanadas oli see küll uudistes, kuid minu meelest ei pööratud sellele vaieldamatult 21. sajandi suurimale geopoliitilisele sündmusele piisavalt tähelepanu. Ei juhtu iga päev, et üks suur tuumarelvaga riik ründab 120 000 sõduriga oma naaberriiki!“

Turvalise kirjatöö asemel sõit lahinguväljale

Wendland kaalus, kas kirjutada suvi läbi akadeemilist esseed, mida loeks heal juhul poolsada inimest, või minna Ukrainasse ja aidata sõjal Kanada uudistes püsida. „Ja noh, kuigi ma olen nohikust akadeemiline filosoof, olen tegelenud päris palju ka ajakirjandusega,“ muheleb ta. Wendland on nimelt mõnda aega töötanud filosoofiatoimetajana ajakirjas New Statesman, samuti CBC Radio dokumentaalsarjas „Ideas“, mis räägib suurtest ideedest.

Niisiis valis ta Ukraina. Sõitis algul Kiievisse ja seejärel rindejoonele, käis Harkivis ja Donbassis, Mõkolajivi ja Odessa kandis.

„Ma tulin Toronto Ülikoolist, kus kõik on turvaline ja organiseeritud,“ räägib Wendland kirglikult žestikuleerides, „Kiievis kõlasid aga sagedased õhuhäired. Ja Harkivis kuulsin umbes 500 meetri kaugusel kohast, kus ma ööbisin, tohutut plahvatust. Lähedal asuv kutsekool, kus õpetati kokandust, pommitati öösel kell pool kolm puruks. Ma loodan, et keegi siin ei pea kunagi selliseid asju kogema.“

Ukrainas oli rünnatud mitut ülikooli ja kolledžit. Riigist oli selleks ajaks lahkunud ligi 7000 teadlast ja õppejõudu. „Iga rektor, esimees, dekaan, kellega rääkisin, ütles, et me näeme küll lääne tuge neile ukraina teadlastele, kes on Ukrainast lahkunud, aga me ei näe tuge neile, kes Ukrainas töötavad.“

Ülikoolidesse jäänud inimesed tegid muljetavaldavat vabatahtlikku tööd: käisid külas eakatel, kes olid üksi jäänud, kuna nende lapsed olid riigist lahkunud; aitasid haavatud veterane; kogusid toetusraha. Nähtu innustas Wendlandi ja ta leidis, et artiklite kirjutamisest tähtsam on ukrainlaste tegelik aitamine.

„Läksin suve lõppedes tagasi Toronto Ülikooli ja kirjutasin oma artiklid valmis,“ räägib ta, „Ja siis hakkasin korraldama suurt heategevuskonverentsi, kus esinesid Timothy Snyder, Margaret Atwood ja veel terve hulk kuulsaid filosoofe. Kogusime umbes 50 000 Kanada dollarit, et toetada akadeemiliste töötajate ühiskondlikku tööd Ukrainas.“

Pärast konverentsi sai ta kirja Studia Philosophica Estonica peatoimetajalt Toomas Lotilt, kes küsis, kas Wendlandil on huvi toimetada Vene-Ukraina sõjale pühendatud eriväljaannet.

„Mõtlesin: Eesti ajakiri oleks kõige sobivam, arvestades, kui tugev on eestlaste toetus Ukrainale. Aga kui teha tüüpiline akadeemiline väljaanne, loeb seda ainult käputäis filosoofe. Otsustasin, et peaks tegema hoopis avaliku filosoofia (ingl public philosophy) eriväljaande, et artiklid jõuaksid rohkemate inimesteni ja igaüks, kel on sõja vastu huvi, võiks saada neid artikleid lugeda.“

Sõda käsitlev filosoofia jõudis Eestis kaante vahele

Eestlased selgitasid Wendlandile, et ingliskeelsele terminile public philosophy ei ole veel head eestikeelset vastet, s.t terminit, mis edastaks selle mõtet täpselt. Wendlandi silmis koosneb public philosophy kolmest omavahel seotud tegevusest. Esimene on akadeemilise teadmuse populariseerimine, filosoofia „tõlkimine“ sellisesse keelde, et ka avalikkus sellest aru saaks.

Teine osa on rakenduslik filosoofia. Neidsamu filosoofilisi ideid saab rakendada näiteks selleks, et analüüsida Vene-Ukraina sõda, Brexitit või kas või väitlusi soo ümber. See aitab teha teadlikke otsuseid oma elu, poliitika, rahvusvaheliste suhete ja igasuguste muude asjade kohta.

„Ja public philosophy kolmandat vormi kutsun ma osalusfilosoofiaks: sa osaled filosoofiliste ideede põhjal sotsiaalsetes või poliitilistes liikumistes. Erinevus avaliku ja akadeemilise filosoofia vahel on see, et sa tegutsed väljaspool ülikooli,“ ütleb Wendland.

Vene-Ukraina sõda käsitlev eriväljaanne teeb tema sõnul kõiki kolme. „Ukrainas rindel olles sain aru, et ideed loevad. Ukrainlased võitlevad ja surevad ideede eest, mida ma jagan: vabaduse ja demokraatia eest. Kui avaliku filosoofia eriväljaanne saab ideoloogilises sõjas aidata, andes inimestele täpsema arusaama toimuvast, on see reaalne panus.“

Väljaande neli esimest esseed on suuresti ettekanded Wendlandi korraldatud heategevuskonverentsilt 2023. aastal. On artikkel Ukraina hariduse aseministrilt Mõhhailo Võnnõtskõilt ja essee Timothy Snyderilt, kes kirjeldab, kuidas tema vestlused president Zelenskõiga muutsid ta arusaama vabadusest.

„On ka intervjuu Margaret Atwoodiga: ta räägib oma romaanide autoritaarsusevastasest olemusest ja küsib, kas kirjandusel on võimu. Konverentsi viimane ettekanne oli Ukraina vaieldamatult kõige kuulsamalt ja mõjukamalt intellektuaalilt Volodõmõr Jermolenkolt. Tema rääkis, kuidas sõda on muutnud tema arusaama elust ja surmast, aga ka solidaarsusest. Eriväljaandesse panustanud ukrainlaste kirjutised on mingis mõttes väga isiklikud, neil on filosoofiline, sisekaemuslik olemus.“

Filosoofial on Wendlandi sõnul ka autoritaarsusevastane eetos. „Filosoofia on asjade kohta küsimuste esitamine; mõneti on filosoofia praktiseerimine intellektuaalne vabadus. Näiteks Glasgow Ülikooli professor George Patterson kirjutab Dostojevski päästmisest Putini käest. Ta argumenteerib, et vene kultuuri tühistada oleks vale, kuna seda tehes oleksime ka ise nagu autoritaarsed ühiskonnad, kes tsenseerivad kirjandust. Alates hetkest, mil me keelame raamatuid, käitume nagu Kreml. Vaja on hoopiski kriitilist lugemist.“

Väljaandesse kirjutanud autorid, paljud neist mainekad filosoofid, tegid kaastööd suure heameelega, ütleb Wendland. „Ma arvan, et nad nägid väljaannet kui võimalust ukrainlasi oma oskustega aidata. Loomulikult ei ole see väljaanne õhutõrjesüsteem. See pole hävitajalennuk. See ei muuda sõja kulgu. Ent Platoni filosoofias on mõte, et kui kõik annavad oma panuse, hakkavad asjad lõpuks hästi töötama.“

Studia Philosophica Estonica eriväljaande artikleid on avaldatud Kyiv Independentis, Ukraine Worldis ja ka filosoofiablogides üle maailma. Ukraine Worldis avaldatud tekstidel on juba üle 80 000 lugeja.

On väga tõenäoline, et see on kõige loetum Eesti akadeemiline ajakiri,“ ütleb Wendland naljatamisi. Ta on saanud maailma eri paigust kümmekond kutset eriväljaannet tutvustada. 

„Näiteks sõjaõppe programmi juht Londoni King’s College’ist küsis, kas ma oleksin huvitatud väljaande esitlemisest nende ülikoolis, sama küsis Ukraina keskus Harvardis. See on ka minu jaoks uus kogemus: toimetada filosoofiaajakirja ja saada palveid raamatutuurile minna. Eeldan, et see tähendab, et see meeldib rahvale!“

Studia Philosophica Estonica eriväljaannet on trükisena võimalik osta Tartu Ülikooli kirjastuse veebipoest. Ajakirja saab lugeda ka veebist ning see on plaanis tõlkida ka eesti keelde.