Mis on hea ja õige, mis vale? Kuidas suhtuda ühe või teise kõneainet andnud poliitiku, õppejõu, kolleegi, üliõpilase käitumisse? Millised on piiripealsed alad ja kuidas tuleks ise toimida, et mitte tahtmatult libastuda?

Nii leheveergudel kui ka kohvinurkades arutletakse üha sagedamini eetikaküsimuste üle. Avalikust huvist ajendatuna hakkabki alates käesolevast numbrist ajakirjas ilmuma eetikateemaliste artiklite sari, kus autoriteks on Tartu Ülikooli filosoofid.

Mõistagi ei paku need esseed käitumisjuhiseid ja mustvalgeid vastuseid, kuid loodetavasti aitavad paremini mõista filosoofilise mõtte arengut ja eetikaküsimuste keerukust ning ehk ärgitavad lugejat ka kaasa mõtlema. Esimesena arutleb teoreetilise eetika kaasprofessor Francesco Orsi seksuaaleetika üle.

Sarja juhatab sisse intervjuu Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professori ja ülikooli eetikakeskuse alusepanija Margit Sutropiga.

Mis on viimase paari aastakümne jooksul ülikoolis ja ühiskonnas muutunud, et eetikaküsimused on niivõrd tugevalt päevakorda tõusnud?

Meie maailm on avardunud. Inimesed reisivad palju rohkem ja õpitakse tundma teisi komberuume. Ka siin õppivad ja töötavad välismaalased seavad küsimuse alla teemasid, mida meie oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks.

Käitumisnormid muutuvad; põrkuvad eri põlvkondade arusaamad, näiteks arusaam võrdsest kohtlemisest ja huvide konflikti vältimisest. Mäletan, kuidas 2000. aastate alguses vaieldi ülikooli akadeemilises komisjonis, kas retsensendil võib olla ühispublikatsioone professori kohale kandideerijaga.

Muutunud on ka arusaam sellest, kes on autor. Üldjuhul taunitakse autorsuse andmist töögrupi juhtimise, aparaadi kasutamise või proovide kogumise eest. Oma suhteid ja tegemisi uue pilguga vaadates saame aru, et mõni pikaaegne tava võib olla kellegi suhtes ebaõiglane ja diskrimineeriv.

Uute tehnoloogiate kiire areng tekitab uusi võimalusi, aga sunnib ka küsima, kust läheb eetiline piir, millest edasi minna ei tohi. Meie kõige suuremaks väljakutseks saab lähiajal tehisintellekt. Peame läbi mõtlema, mis on see inimeseks olemise tuum, mida me masinatele pole valmis loovutama. Kui palju otsustusõigust oleme valmis ära andma? Kas oleme valmis, et tehisaru ütleb meile, kuidas üliõpilase tööd hinnata, mida uurida ja keda tööle võtta?

Arendajad küsivad nõu eetikutelt: milliste väärtuste järgi peame tehisintellekti joondama? Aga inimeste maailm on kirju, meil pole väärtuste osas kõigiga kokkuleppeid. Pole näiteks üksmeelt, kas õiglus tähendab jagamist teenete või vajaduse järgi või kõigile võrdselt. Kui anname tehisintellektile õiguse mõista kohut, jagada sotsiaaltoetusi ja teha raviotsuseid, peame teda õpetama tegema ka väärtusvalikuid.

Eri eetilised raamistikud peavad prioriteetseks eri asju: näiteks inimeste õigused vs. ühishuvi. Oma uurimistöös tehnoloogiate eetika ja lahkarvamuste teemal olen püüdnud ühitada erinevaid eetilisi raamistikke. Usun, et inimestelt ei saa nõuda panustamist ühishuvisse, kui individuaalsed õigused pole kaitstud.

Näiteks oma tervise- ja geeniandmete loovutamine teadustööks eeldab, et andmed on hästi kaitstud ja inimesed saavad vähemalt teatud määral kaasa rääkida selles, milleks neid kasutatakse, ja et nad julgevad selle otsuse tegemise eetikakomiteele usaldada.

Eraldi eetika on teadlastele, õpetajatele, on ka seksuaaleetika, spordieetika jne. Miks on vaja eetikaküsimustele läheneda spetsiifiliselt?

Normatiivne eetika kui teoreetiline arutlus moraali üle põhjendab, miks teatud moraalinormid on õigustatud. Erinevad praktilise eetika valdkonnad nagu meditsiini-, teadus-, spordi-, äri-, keskkonna- , pedagoogiline või ajakirjanduseetika lähtuvad põhjendamisel ikka samadest normatiivsetest eetikateooriatest, aga nad tegelevad konkreetsele valdkonnale eripäraste situatsioonidega. Kuna eetiline kaalutlemine arvestab konteksti, siis sünnivad valdkonnaspetsiifilised normid.

Näiteks tavamoraalis on tapmine keelatud, kuid meditsiinieetikas arutatakse, millistel juhtudel võib abort või eutanaasia olla lubatud; militaareetika aga arutleb selle üle, kas võib tappa inimest, kelle puhul on kahtlus, et ta on end maskeerinud rasedaks, ent tegelikult kannab hõlma all pommi.

Kutse-eetika aga läheneb normidele professioonipõhiselt. Õigused ja kohustused tulenevad sellest, milliste ülesannete täitmine on mingi kutse esindajatele usaldatud. Et see pole alati nii üheselt selge, näeme sellest, kui pika arutelu tulemusel sünnivad kutse-eetikakoodeksid. Eetikakeskusega oleme aidanud paljudel erialadel koostada või uuendada oma eetikakoodekseid. Vedasime eest ka hea teadustava koostamist. Lähiaja ülesanne on koos õpetajatega uuendada õpetajate eetikakoodeksit.

Lõpuks, mis vahe on praktilisel ja „tavalisel“ filosoofial?

Jaotus praktiliseks ja teoreetiliseks filosoofiaks põhineb Vana-Kreeka filosoofi Aristotelese teoreetilise ja praktilise teadmise eristusel. Teoreetiline teadmine on sellest, mis on, praktiline teadmine on sellest, mida saame muuta. Praktiline filosoofia on oma lähenemiselt normatiivne, küsides nii moraali, poliitika kui ka teiste eluvaldkondade kohta, mis peaks olema.

Olen uurinud küsimusi, mis on hea elu, mis on hea kunst, hea teadus, hea haridus, hea meditsiin, hea tehnoloogia, hea poliitika. Sõnastades ideaali, saab ka hinnata, kui kaugel sellest oleme, ja võtta midagi ette ideaalini jõudmiseks. Nii on praktilisest filosoofiast poliitikasse vaid väike samm.

Mis on hea teadustava?

Hea teadustava on teadus- ja arendusasutuste ning teaduse rahastajate kokkulepe väärtustes ja standardites, millele teadustegevus peaks vastama.

Hea teadustava eesmärk on toetada heade tavade tundmaõppimist, omaksvõtmist ja juurdumist Eesti teaduskogukonnas. Hea teadustava kirjeldab, millist käitumist teadlastelt oodatakse ning missugune on teadusasutuse vastutus hea teaduse tagamisel, aidates nõnda suurendada teaduse usaldusväärsust üksikisiku ja üldsuse silmis.

Tartu Ülikooli veebilehelt leiab vastused praktilistele teaduseetika küsimustele ja ka valdkondlike hea teadustava nõustajate kontaktid.