Seksuaaleetika kui filosoofia osa sisaldab peale nõusoleku küsimuse ka palju muid tähenduskihte. Miks on kohatu näiteks õppejõu ja üliõpilase seksuaalsuhe?

Itaalias, kus ma olen kasvanud ja õppinud, on seksuaaleetikal tugev seos kiriku, täpsemalt katoliku kiriku keeldudega: ära astu vahekorda enne abiellumist (ja seejärel ära riku abielu), ära seksi pelgalt naudingu saamiseks, ära sõlmi homoseksuaalseid suhteid, ja nii edasi.

Selle eetilise vaate taga on uskumus, et inimese keha ei kuulu päriselt talle endale, vaid on Jumala kingitus selleks, et tema plaani ellu viia. Niisugust seisukohta ei võta aga omaks isegi paljud usklikud, rääkimata sellest, et seda saaks peale suruda mitteusklikele.

Paljude jaoks on asi hoopis vastupidine: keha kuulub vaid inimesele endale ja järelikult on tal õigus otsustada muu hulgas ka selle üle, kellega ja mil viisil seksida – tingimusel, et ta austab ka teise inimese õigust otsustada oma keha üle.

Sellest arusaamast lähtuva nõusolekupõhise seksuaaleetika peasõnum on, et seksuaalsuhe on lubatud siis ja ainult siis, kui selleks on partneri vabatahtlik ja teadlik nõusolek.

Pealtnäha lihtne

See printsiip on muidugi ainult pealtnäha lihtne, sest vaidlusi sõnade vabatahtlik, teadlik ja nõusolek tähenduse ja tõlgenduse üle tekib nii filosoofias, eraelus kui aeg-ajalt ka kohtus. Lisaks kerkib küsimus, kas see printsiip on absoluutne ja sellest tuleb kinni pidada ka hüpoteetilistes stsenaariumides, kus näiteks üks mittekonsensuslik seksuaalakt on ainuke viis maailma päästa või hoida ära tulevasi pealesunnitud vahekordi.

Kuid seksuaaleetika oleks liiga lihtsustatud, kui terve diskursus tegeleks ainult nõusoleku küsimustega.

Esiteks on ilmselge, et partnerite vabatahtlik ja teadlik nõusolek on – nagu filosoofid räägivad – tarvilik, aga mitte alati piisav tingimus seksuaalsuhte moraalseks lubatavuseks. Ebamoraalseks ehk lubamatuks võib seksuaalvahekorra muuta kahju kolmandatele isikutele, näiteks abikaasa petmise korral.

Pealegi tekitab inimestes, sh mitteusklikes, enamasti tugevat moraalset vastuseisu näiteks vabatahtlik ja teadlik seksuaalsuhe täiskasvanutest õdede-vendade vahel, seda ka idealiseeritud juhul, mil on välistatud nii rasedaks jäämine kui ka kahju laiemale perekonnale.[1]

Teiseks ei piirdu eetika ainult deontiliste küsimustega (vkr deon ’vajalik’, ’kohustuslik’), s.t sellega, mis on moraalselt õige ehk lubatud ja vale ehk lubamatu. Need on ainult üks osa laiemast väärtuste maastikust. Õige ja vale seksi kõrval saab ja tuleb rääkida ka üldisemalt heast ja mitte nii heast, soovitavast ja ebasoovitavast, heaoluks või õnnelikuks eluks soodsast ja ebasoodsast seksist.

Üks hea näide arutelust seksuaalsuhte väärtuste üle on Thomas Nageli 1969. aasta artikkel „Sexual Perversion“[2]. Nagel väitis, et ideaalis peaks partneritel olema mitmekihiline vastastikune iha – mitte ainult iha teineteise keha järele, vaid iha kui vastus teise inimese ihale sinu järele –, aga ta ei pidanud siiski lubamatuks käitumist, kus mingi „ihakiht“ võib puudu olla, nt sadomasohhismi, ekshibitsionismi või grupiseksi.

Ta küll sildistas need perversseks, ent mõtles selle all midagi, mis on halb puhtalt seksuaalse praktikana. Samamoodi oleks maletaja, kel on malereeglitest ükskõik, puhtalt malemängu vaatenurgast perversne.

Teine hea näide on Robin Westi ja teiste feministide argument, et palju kahju (ajalooliselt eriti naistele) võib peituda ka muidu vabatahtlikus vahekorras, kus (tüüpiliselt naissoost) partner on seksiga nõus vaatamata enese iha ja naudingu puudumisele.[3]

Kuigi niisugune seks on mõistagi halb, ei ole siin alati küsimuse all teise (tüüpiliselt meessoost) partneri lubatud või lubamatu käitumine, vaid pigem kultuur või ühiskondlik-majanduslikud tingimused, mis võivad naise otsust mõjutada.

Seksuaalsuhted ja võim

Eelkirjeldatud kategooriasse kuuluvad paljud suhted, kus A-l on B üle suhteliselt suurem võim kui B-l A üle. Selline võimuasümmeetria tekib näiteks juhul, kui B sõltub A-st kas rahaliselt või tööalaselt. A suhteline võim B üle võib mõjutada B otsust astuda seksuaalvahekorda isegi siis, kui tal puudub tegelik iha A järele.

EETIKA seksuaaleetika (vectorjuice, Freepik).jpeg

Kui seksuaalsuhte osapooled on ebavõrdsetel võimupositsioonidel, võib kahe inimese suhe muutuda asutusele ebamugavaks teemaks. Illustratsioon: vectorjuice / Freepik

Westi analüüsi järgi kannatab B selle suhte tõttu olenemata asjaolust, et ta astus sinna vabatahtlikult ning ootab (ja parimal juhul ka saab) sellest teatud kasu. Kahju seisneb kõigepealt selles, et inimene võõrandub oma kehast: tema keha seksuaalsed funktsioonid on pandud teise, mitte omaenda iha rahuldamise teenistusse.

Omaette küsimus on, kes peab selle kahju eest vastutama, kuna otsus on mõlemalt poolt vabatahtlik. Sarnast laadi kahju võib saada ka näiteks müürsepp, kes kulutab oma füüsilist jõudu teiste inimeste heaks, kuid ise ei pruugi pingutust eriti nautida. Kas ei ole mõlemal juhul tegemist vaba valiku sfääriga? Näib, et kahjuliku, aga konsensusliku suhte korral ei saa alati näpuga näidata võimukama osapoole peale.

Viimasel ajal on hakanud juurduma arvamus, et teatud kontekstis on võimuasümmeetriline seksuaalsuhe lubamatu isegi juhul, kui partnerid on täiskasvanud ja vahekord konsensuslik. Partnerite kõrval saab peategelaseks ka asutus, kus partnerid oma ebasümmeetrilistes rollides tegutsevad, olgu näiteks ülemuse ja alluvana, õppejõu ja tudengina, treeneri ja sportlasena või arsti ja patsiendina. Asutusel võibki olla häid põhjusi neid suhteid keelata.

Ühelt poolt võivad taolise suhte tõttu kannatada kolmandad isikud: ülemuse või õppejõu seksuaalpartner võib olla mitmel viisil teiste ees ebaõiglaselt eelistatud. Siin pole keelu mõte mitte ainult see, et asutuses valitseks ausus ja õiglus, vaid ka see, et asutus paistaks välja aus ja õiglane – nii oma liikmete kui ka ühiskonna silmis.

Teiselt poolt, olgugi et konkreetne suhe osutub asjaosalistele kahjutuks, võib siiski rakendada ettevaatliku paternalismi printsiipi: asutusel on kohustus hoida ära olukordi, mis võivad ohtu seada tema (haavatavamad või nõrgemal positsioonil olevad) liikmed.

Ebasümmeetrilise suhte korral asuvad need ohud skaalal, mille ühes otsas on konsensuslikust, aga soovimatust seksist saadav kahju ja teises kiusamine, ahistamine või vägistamine, mille eest nõrgemal poolel on tihti keeruline end kaitsta. Kuigi väärkohtlemine on seaduse järgi keelatud, on mõte selles, et võimuasümmeetrilise seksuaalsuhte keeld aitab taolisi intsidente paremini ennetada.

Viimati kirjeldatud argumenti on rõhutanud liikumine „#metoo“, mis tõi muu hulgas rambivalgusesse seksuaalse ahistamise tegeliku leviku. Samas on vaja teha vahet ahistamisel ja seksuaalsuhte keelu rikkumisel. Kui esimene kujutab endast inimese väärikuse solvamist, siis teise puhul oleks tegu küll hukkamõistetav, kuid ainult institutsionaalse reegli eiramise tõttu.

Ettevaatliku paternalismi printsiibi põhjendusel on aga ka nõrk külg: kas puhtalt eeldatavate ohtude ennetamine on piisavalt kaalukas põhjus asutuse liikmete seksuaalvabaduse rangeks piiramiseks ja nende eraellu sekkumiseks? Seksuaalvabaduse piiramine tähendab ju mingil määral inimese heaolu vähendamist.

Kui läheneda probleemile läbi paternalismi prisma, tuleb kokku arvata nii kõik keelu kasud kui ka võimalikud kahjud. Pealegi tundub ükskõik millist paternalismi printsiipi ratsionaalsete täiskasvanud inimeste puhul eriti keeruline õigustada.

Õppejõud ja tudeng

Siinkohal võib aga appi tulla teist tüüpi argument, mis keskendub sellele, miks on seksuaalsuhe kohatu spetsiifilistesasümmeetrilistes rollides. Amia Srinivasan[4] on väitnud, et näiteks õppejõu ja üliõpilase seksuaalsuhe kujutab endast pedagoogilist läbikukkumist, milles on süüdi õppejõud, mitte üliõpilane.

Õppejõu ülesanne on aidata üliõpilast teekonnal suurema episteemilise, s.t teadmistel põhineva võimu poole, mida on õppejõul tudengist enam. Kuid ta ei saa seda rolli hästi täita, kui tudengi huvi kaldub (kas või enda soovil) õppejõu persooni poole: kui õppejõust saab tudengi seksuaalne või romantiline huviobjekt, juhtub see paratamatult õppejõu kui teadmiste vahendaja rolli arvelt. Õppejõul on hoopis ametialane kohustus veenda üliõpilast selles, et tolle iha on vaid projektsioon: see, mida tudeng päriselt ihaldab, ei ole professor ise, vaid professoris väljenduv episteemiline võim.

Sedalaadi argumendil on suur eelis: nimelt ei põhine see ainult suhte võimalikel ohtudel nõrgemale poolele, vaid lähtub kindlast dünaamikast kahe eri rolle kandva inimese vahel. Õppejõu-tudengi dünaamika on takistatud, kui nende suhe muutub seksuaalseks või romantiliseks.

Srinivasan toob näiteks patsiendi ja psühhoanalüütiku suhte: vastastikuste romantiliste tunnete tekkimisel nõuab ametikoodeks teraapia lõpetamist, sest nendes asjaoludes ei saa teraapia õnnestuda.

Srinivasani argument tekitab muidugi ka küsimusi. Kas ei või õppejõud ja tudeng hoida intiimset ja pedagoogilist suhet eraldi, et viimane ei kannataks esimese tõttu? Vastus on: jah, nad võivad, kuid selle eraldi hoidmise nimel tuleb mõlemal pingutada ning see pingutus on kulu, mida õppejõu ja tudengi vaheline „leping“ ei peaks ette nägema.

Veel võib küsida, kas seksuaalsuhe on selles mõttes halvem kui sõprus. Kas ei peaks siis samal alusel keelama õppejõu ja tudengi sõprust? Vastus võib olla, et eriti intiimne (kuigi seksita) sõprus ongi ebaprofessionaalne, sest ka sel juhul kipub tudengi huvi õppejõu vastu valele teele kalduma.

Aga sõprus võib väljenduda paljudel viisidel ning ka õppejõu ja tudengi vahel on võimalik selline sõprus, mis võib ehk vähemalt mitte takistada tudengi intellektuaalset teekonda. Seetõttu oleks sõpruse keeld mitte ainult ebaotstarbekas, vaid ka ebaõiglane. Seksuaal- või romantilises suhtes on aga mõlema poole fookus ositi paratamatult mujal kui seal, kus see õppejõul ja tudengil peaks olema – ja seda enam juhul, kui suhe põhineb vastastikusel tahtel.

Isegi kui Srinivasani argument ei osutu kõigile veenvaks, kutsub ta siiski nii õppejõude ja üliõpilasi kui ka teisi asutustes eri rolle täitvaid inimesi üheskoos arutama, mis on ja mis peaks olema nende professionaalse suhte eesmärgid ning millised situatsioonid seavad eesmärkide saavutamise ohtu.

Seksuaaleetika on paraku tihti olnud ala, kus filosoofid on reetnud oma eelarvamusi: seksismi, moralismi, parimal juhul paternalismi. Aga nii ei pruugi olla. Kutse-eetika tõttu on just filosoofidel kohus ja privileeg kasutada oma analüüsi- ja argumenteerimisoskusi – võimalusel koostöös teiste ekspertide, nt psühholoogide ja juristidega –, et aidata ühiskonnal kainelt arutleda seksuaalsusse puutuvate väärtuste üle.