Sügise hakul väisas Tartut üks interneti alusepanijatest, arvutiteadlane François Flückiger, ja pidas Delta õppehoones avaliku loengu „Interneti ajalugu kohtub filosoofiaga“. Universitas Tartuensis küsis tunnustatud teadlaselt interneti algusaegade ja tuleviku kohta.

Üleilmne veeb, WWW, milleta me praegu elu ette ei kujuta, loodi Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonis ehk CERN-is. Teie olite otse sündmuste keskel. Kuidas käis veebi loomine?

Üleilmse veebi loomine oli segu juhusest ja vajadusest. 1980. aastal tuli CERN-i pooleks aastaks rühm noori Briti insenere, teiste hulgas Tim Berners-Lee. Ta töötas meil hüperteksti põhimõtteid kasutades välja prototüüpimise süsteemi ENQUIRE. Hüpertekst on omamoodi remarkide mehhanism: tekstis on mingi indikaator ja sellele klõpsates viib link teid mujale edasi.

1984. aastal naasis Berners-Lee CERN-i juba teadustöötajana ja aitas arendada meie kiirendite juhtimise tarkvara. Sellel tööl polnud infojagamisega mingit pistmist, aga ta võttis vabal ajal ette oma varem välja töötatud süsteemi ja hakkas seda täiustama. Meil olid CERN-is väga head dokumendivormingu (näiteks .pdf või .doc – S. P.) eksperdid ja Berners-Lee arendas neilt õpitu põhjal välja süsteemi, mida nüüd tunneme veebina.

Ta leiutas HTML-i, veebilehte kirjeldava standardi. Otsides midagi, mis aitaks HTML-süsteemis veebilehti vahetada, pidas ta nõu meie võrgutehnoloogiate ekspertidega. Põhimõtteliselt kohe, kui ta sai aru, mis on internetiprotokoll IP, ütles ta: sellise asjaga tahan ma edasi tegelda! Ja siis alustas ta HTTP-ga, võrguprotokolliga, mis aitab veebilehitsejatel veebis serveritega suhelda.

Keegi polnud varem üleilmsest veebist puudust tundnud, sest me lihtsalt ei teadnud, mis see on. Aga kui see juba loodud sai, küsisime endilt: kuidas meie, 10 000 füüsikut üle maailma, oleksime ilma taolise infojagamissüsteemita üldse hakkama saanud?

Ütleme nii, et 1990. aastal ei olnud kolleegidele oma uurimistulemustest teada andmine just lihtne. Selleks oli vaja spetsiaalset aparatuuri ja programme, keerulist sisselogimissüsteemi, ja see kõik võttis palju aega. Kutsusin Berners-Lee oma leiutist füüsikutele tutvustama ja enne proovimist ei saanud keegi aru, kui võimas asi see on. Mina ise ei tegelenud tol ajal ju mitte niivõrd veebi kui internetiga.

Mis vahe neil kahel on?

Ütleme, et internet on taristu, nagu teedevõrk. Aga teedevõrk on kasutu, kui keegi seda ei kasuta. Veeb on justkui ühistranspordisüsteem. Minu töö oli seega luua ja arendada taristut.

Asusin 1983. aastal arendama ja täiustama CERN-i välisvõrke. Siis oli meil paar püsiliini – üks Prantsusmaale ja teine Ühendkuningriiki –, aga juba kaheksa aastat hiljem oli [Šveitsis asuv] CERN Euroopa suurim internetikeskus. Meieni jooksis kokku ligi 80% Euroopasse rajatud interneti ribalaiustest.

Algusajal oli oht, et veeb jääb paljudele kättesaamatuks. See poleks jõudnud nii paljude inimesteni kui praegu, ja mis veel olulisem: see poleks olnud ka nii vaba ja universaalne. Selle ohu taga olid suurfirmad, kes soovisid internetti oma kontrolli all hoida. Isegi Apple üritas toona luua oma privaatset internetiprotokolli. Me lahendasime probleemi sellega, et kuulutasime interneti avalikuks omandiks.

Oma raamatus „Understanding Networked Multimedia“, mis ilmus 1994, mõtisklesite ka interneti tuleviku üle. Kui paljud teie ennustused on nüüdseks, pea 30 aastat hiljem, tõeks saanud?

Intervjueerisin raamatu jaoks internetiga seotud inimesi ja kõik see, mida toona ennustasime, on täide läinud. Samas tuleb tõdeda, et ega me ei osanud päris kõike ette näha. Võtkem näiteks Google ja teised otsingumootorid. 1990. aastatel oli võimalik otsida infot ainult dokumentide pealkirjadest, mitte sisust. Keegi ei osanud ennustada, et ühel hetkel võid kuskile väikesesse kasti midagi tippida ja algoritm annab su küsimustele kiiresti vastused; veel enam – see ennustab su küsimust juba teksti sisestamise ajal.

Aga kui teadmiste salvestamise ja üleilmse jagamise võimalused on head näited, siis tasub meeles pidada, et internetil on ka pahupool.

Minu jaoks on kõige murettekitavam libauudiste levik ja teadusele vastandumine. Internet kui selline ei saa ju millegi eest vastutada, ent samas see kiirendab ja võimendab protsesse. Arvan, et kui inimesed jätkavad uskumuste eelistamist tõenduspõhistele teadmistele, ei põhjusta see mitte ainult taandarengut, vaid toob kaasa üha rohkem konflikte.

Tulevikku vaadates soovin enim, et inimesed muutuksid info tarbijatest ka uue info loojateks. Toona ei aimanud keegi ette suhtlusvõrkude arengut, ent nüüd näeme neis keskkondades suurt enesekesksust – seda tähistab mõneti ju ka sõna selfi. Inimesed räägivad peamiselt iseendast, näitavad pidevalt, kus nad on ja mida parajasti teevad. Sisu luues võiks minna rohkem süvitsi.

Muidugi tuleb arvestada kõiksuguste profileerimistega. Mida rohkem enda ja oma tegemiste kohta teavet välja anname, seda rohkem toidame filtreid. Tulemus võib olla näiteks see, et meile pakutaksegi ainult selliseid filme, mida arvatakse meile meeldivat. Nii kaob ära võimalus kogeda midagi uut ja jääme elama mingisse ettesöödetud mulli.

Praegu on tohutult andmebaase, mis jälgivad inimesi ja salvestavad nende privaatseid andmeid. Meediauurija Marshall McLuhan ütles kunagi, et mida rohkem andmebaase meid salvestab, seda vähem me päriselt olemas oleme. Kuidas teie seda näete?

Mul on oma arvamus, aga seda ei ole kerge põhjendada. Leida kompromissi turvalisuse ja vabaduse vahel on üks keerulisemaid ülesandeid. Arvan, et jälgimisvahendid on ja jäävad, nii nagu jääb alles politsei. Risk tekib siis, kui neid vahendeid kasutavad diktatuurid või kui me ise teeme midagi ebaseaduslikku.

Demokraatlikus ühiskonnas on meil seaduslik alus eeldada, et keegi ei kuritarvita jälgimisvahendeid. Aga kui riigi üle kontrolli haarates on diktaatorite päralt mis tahes info kogumise süsteemid, tuleb arvestada, et nad täiustavad ja arendavad neid edasi – paraku mitte rahva huvides.

Interneti puhul tähendab see, et kui me usaldame oma valitsejaid ja oleme kindlad, et nad austavad demokraatiat, ei peaks me muretsema, et internetti meie kaitseks jälgitakse. Siiski teame, et isegi vabadel valimistel ametisse saanud valitsus ei pruugi välistada kuritarvituste ohtu.

Lühidalt, minu arvamus on, et jälgimistehnoloogiate keelustamisel pole mõtet, võitlus käib demokraatia jõustamise eest.

Muidugi on jälgimise kõrval omaette teema tsensuur. Kõigi ühiskonna suhtes kohaldatavate mehhanismide mõte peaks olema parandada inimeste elu. Ühiskonnas pole kõik lubatud, reeglid on vajalikud. Võib aga juhtuda, et kontrollimehhanism, mille algne eesmärk oli jõustada reegleid, mida vähemus ei pruugi austada, paneb kannatama hoopis seadusekuuleka enamuse.

Inimestel peab olema võõrandamatu ja absoluutne vabadus pääseda ligi igasugusele seaduslikult ja avalikult kättesaadavale teabele. Keeruliseks teeb asja see, et seaduslikult ja avalikult kättesaadava teabe tähendus pole universaalselt määratletud. Võtame näiteks kas või selle, kui erinevalt saab defineerida laimamist.

Ideaalses maailmas võiks minu meelest olla ÜRO ülesanne määratleda, millised on valdkonnad, kus tsensuuri ei tohiks kunagi kohaldada. Kuigi demokraatia peaks muutuma universaalseks ja absoluutseks igal pool, ei sõlmita tsensuuri kohta kokkuleppeid seni, kuni on olemas religioonid.

Kui riigikord ja religioon kõrvale jätta, siis milline võiks teie meelest olla veebi edasine areng?

Veeb võiks areneda tänu tehisintellektile, mis aitaks luua tööriistu näiteks valeinfo ja faktide eristamiseks ning suudaks kõik tekstid vastavalt märgistada. Küsimusele, kuidas seda teha, mul paraku veel vastust ei ole. Põhimõtteliselt võiks tehisaru jagada väljendatud ideed kategooriatesse ja märgistada kõik kirjutised kas uskumusteks, arvamusteks või teadmisteks. Kahjuks ei pruugi see soov täituda enne kümmet aastat, kui üldse kunagi.

Küll aga hirmutab mind tehnoloogia killustatus. Praegu võib igaüks kellelegi kirjutada või helistada, ilma et peaks kasutama mingit kindlat mehhanismi, mis sõltuks adressaadi ühendusviisist. See on nii sellepärast, et meili- ja telefoniteenuste toetamiseks kasutatav tehnoloogia on avalikult kättesaadav, ja seda teab igaüks, kes on huvitatud neid teenuseid pakkuva seadme või tarkvara arendamisest. Videokõne ja suhtluskeskkondade kohta see aga enam ei kehti.

Taas teevad hiigelfirmad kõik selleks, et killustatust suurendada. Madalaima taseme tehnoloogiad (IP, TCP, HTTP) on siiski veel universaalsed ja avatud – see on väike valguskiir.

Muret teeb ka suurenenud individualism interneti tarbimises ja kasutamises. Kui näiteks telerit saab vaadata ja raadiot kuulata koos teiste inimestega, siis veebis surfatakse ja Facebooki sirvitakse pigem üksinda. See tekitab jällegi oma väikese mulli, mille sees on ühetaoline sisu, ja kõrvalpilk jääb puudu.

Ma loodan tõesti, et Vikipeedia jääb tasuta keskkonnaks – ja ka teised taolised veebilehed, kus saab oma teadmisi avardada –, aga mitte enda pärast, vaid mõeldes kõigile neile, kelle jaoks tasuline juurdepääs infole oleks takistuseks. Muidugi võiks tasuta jääda ka tänavatel kõndimine, värske õhu hingamine, meres ujumine, päästjate väljakutsumine ja muud sellised asjad (muigab). Vaba ruumi kipub paraku väheks jääma ...

Kuid nagu Niels Bohr on öelnud: ennustada on väga keeruline, eriti veel, kui see käib tuleviku kohta!