Helika Mäekivi on südameasjaks võtnud hea eesti keele eest seismise – nii Tartu Ülikooli keelenõunikuna kui ka keeletoimetajate liidu juhina. Muuseas on ta ka keelenurga püsiautor ajakirjas UT.

Teie ülesanne on seista selle eest, et ülikoolis räägitaks ja kirjutataks eesti keelt ... õieti või õigesti?

Õigesti.

Õigesti ja õieti on nüüd paralleelselt lubatud?

Praegu kehtiva õigekeelsussõnaraamatu järgi soovitatakse neil vahet teha. Aga tõesti on märgatud, et osa keelekasutajaid ei erista enam sõnade õieti ja õigesti tähendust. Mina teen seda siiski ja kui sõna õieti jääb tekstis kahemõtteliseks (õigupoolest vs. korrektselt), soovitan valida ühemõttelisuse huvides täpsema sõna.

Kui keegi teie kuuldes ütleb, et see ülesanne on õieti lahendatud, kas parandate teda?

Ei. Ma ei paranda suulist kõnet kunagi, kui just ei küsita.

Mida teeb ülikooli keelenõunik?

Esiteks annan töötajatele keelekoolitusi. Teiseks toimetan ülikooli keskseid tekste: õigusakte, uudiseid, pressiteateid, juhendeid jm. Kolmas töölõik on kõige laiem – olen nimetanud selle edendustööks. Selle käigus jälgin, et ülikooli visiitkaardiks olevad veebilehed oleksid kenas keeles, aitan välja mõelda uusi ametinimetusi, koordineerin välistöötajate ja -üliõpilaste eesti keele õppe projekti, tulen appi terminitöös. Näiteks hiljuti tegime terminikomisjoniga korda ligi 300 ülikooli tegevust puudutavat oskussõna.

Tooge mõni näide, mis sai ilusamaks.

Ega alati olegi oluline ilu, vaid pigem selgus. Kui tuli koroona, oli vaja leida sõna selle õppevormi kohta, kus loengus osaleti omast kodust. Kunagise kaugõppe asemel oli ülikoolides tulnud kasutusele sessioonõpe ja seega oli termin kaugõpe vabaks jäänud. Ülikoolid leppisidki kokku, et õppevormi, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud, hakatakse nimetama kaugõppeks, selle vastandsõna on lähiõpe ja nende kahe vaheldamine põimõpe. Kokku sai ühiselt välja mõeldud seitse digiõppeterminit.

Kui keegi vajab keelenõu, olgu see üliõpilane või emeriitprofessor, kas te seda annate?

Kuna ma kuulun tugistruktuuri, siis olen seotud peamiselt töötajatega. Kui õppejõud küsib keelenõu, siis selle andmine on minu tööülesanne. Üliõpilaste nõustamine minu töövaldkonda ei kuulu.

Te loote ülikooli keelepoliitikat.

Aitan sellele kaasa, kuidas oskan. Minu amet jääb kahe tooli vahele. Ühest küljest olen tugitöötaja, kes tegeleb asjade korraldamisega, teisest küljest peab selleks tööks olema keelevaldkonnast põhjalik teoreetiline ja praktiline ülevaade, sest muidu teksti toimetada, keele- ja termininõu anda ega koolitada ei saaks.

Astusime ülikooli samal aastal. Mul on eredalt meeles meile eesti keelt õpetanud Heli Laanekase etteütlused ja laused: „Šarmantsed grisetid tantsisid hoogsat tšastuškat.“ Nende väljamõtlemisega oli tublisti vaeva nähtud.

Minule õpetas Ellen Uuspõld käsikirja toimetamist ja korrektuuri ning ka seal oli vahel selliseid lauseid. Filoloogiks õppides on sel viisil kõige parem õigekirja treenida. Päriselus on hiljem sedavõrd lihtsam, sest korraga niisuguseid sõnu ühes lauses kunagi ei kohta. 

Kui head eesti keelt Tartu Ülikoolis räägitakse?

2018. aastal ülikoolis tehtud keelehoiakute uuring näitas, et ülikooli töötajad tähtsustavad head keelekasutust Eesti keskmisega võrreldes sagedamini. See on hea tulemus, arvestades, et õppejõud ja doktorandid tegutsevad palju ingliskeelses maailmas ning kirjutavad eesti keeles harva. Sel põhjusel panen muuseas tähele, et terminid tõlgitakse mõnikord eesti keelde sõna-sõnalt, mitte mõttega.

Nii et tekst näeb välja nagu inglise keele oskussõnadega eesti keel?

Kui vaatan doktoritööde eestikeelseid kokkuvõtteid, siis teinekord tundub, et doktorantidega tuleks hea kirjaliku akadeemilise väljendusoskuse nimel natuke rohkem tööd teha.

Keeleteadlased on aastaid rääkinud, et eesti keel ei ole ainult eesti keele õpetajate ega õppejõudude asi. Kirjakeele õpetamine peaks olema alates algklassidest iga pedagoogi ülesanne. Kui õpilase tekstis on midagi, mis vajaks tähelepanu juhtimist, siis peaks ka geograafia- või matemaatikaõpetaja seda tegema.

Olen oma laste kõrvalt näinud õpetajate keelekasutust e-koolis ja Stuudiumis. On aineõpetajaid, kes ei pööra sellele väga suurt tähelepanu. Ideaalne oleks aga, et iga õpetaja annab oma kirjaviisiga eeskuju.

Ja seejärel peaks ka ülikoolis iga õppejõud üliõpilaste töid lugedes andma nõuandeid selguse suurendamise kohta. Sel juhul oleks doktorantuuri jõudnud üliõpilasel drill läbitud ja tema eestikeelsed tekstid oleksid vaatamata ingliskeelse maailma mõjule arusaadavad.

Väga tihti öeldakse, et mõnda väljendit ei saa hästi tõlkida ja et inglise keelest saavad niigi kõik aru.

Kuuleme sageli, et eesti keel on vaene ja selles ei ole piisavalt sõnu. Vaidlen sellele täie kindlusega vastu. Eesti keel on väga rikkalik! Et aga see on meie emakeel, tunnetame seda hästi sügavates kihtides. Meil on vahel raske sobivat sõna leida, sest tajume iga selle varjundit peensusteni. Võõrkeeli võime aga vallata pisut pealiskaudsemalt ja siis on ka lihtsam end väljendada. Sellest tulevad ka väited, nagu oleks inglise keeles palju lihtsam kirjutada. Põhjus on ikkagi nüansside tajumises. Eesti keeles võime pikalt kaaluda, kas öelda laas, hiis, ürg- või põlismets, inglise keeles aga võib tunduda, et piisab üldkeele sõnast forest. Eesti keeles teame, mida tähendavad sõnad hõllandus või palang, ent kas tajume samu varjundeid ka võõrkeeltes?

Sama lugu on oskussõnade loomisega – eesti oskuskeelt saavad arendada üksnes eesti teadlased ja doktorandid. Kui oma ala tipud head terminit välja ei mõtle, ei pruugi sellega ammugi hakkama saada teised, kaugemal seisvad inimesed. Minu arvates on hea mõte, kui teadlane võtab terminisüsteemi olemust tundva keeleinimese kampa ja koos leitakse nii erialaselt kui ka keeleliselt sobiv termin. Sellist ühistööd oleme ülikoolis ka teinud ja see on toonud häid tulemusi. Terminitöö võiks olla aga ülikoolis veel elavam.

1980-ndate algul oli Eestis nähtus, mida erialainimesed nimetavad keelesõjaks, vaieldi väga tuliselt. Kas praegu on keeleinimeste vahel ka sõja hõngu, kui Eesti Keele Instituut on öelnud, et normeerime keelt võimalikult vähe ja see, kuidas keele kasutaja keelt kasutab, ongi kõige õigem? Te pole seda seisukohta jaganud.

Ma täpsustan: Eesti Keele Instituut pooldab keele normeerimist ortograafia ja morfoloogia vallas, st selles, kuidas kasutada algustähte, lühendada, kirjutada arve või nimesid, mil viisil sõnu moodustada, käänata või pöörata.

Aga sõna tähendus on vaba?

Meil on olnud juba aastakümneid suunav ja soovitav keelekorraldus, mille puhul ei keelata ega kästa, vaid antakse heasoovlikke nõuandeid mõne sõna kasutamise kohta. Seda teevad õigekeelsussõnaraamat ja Eesti Keele Instituudi keelenõuanded. Suunava ja soovitava keelekorralduse kõrval on kogu aeg toimunud ka keele kui sellise hinnangutevaba kirjeldamine. Seda kajastab eesti keele seletav sõnaraamat, kus tõesti leidub vaid üksikuid soovitusi sõnatähenduste kohta. Mõlemat poolt on keeles vaja – mida rohkem me keelt kirjeldame, seda paremini sellest aru saame, ja tänu sellele saab anda ka soovitusi, mis soodustavad heakeelsust ja suurendavad selgust.

Praegu on suunavast-soovitavast keelekorraldusest loobutud ja soovitakse üle minna üksnes keele kirjeldamisele. Selleks ühendatakse hulk sõnastikke ja valmib ühendsõnastik, mille eesmärk on näidata kõike võimalikku, mis meil eesti keeles olemas on. Niisuguse ühendamise tõttu jääb teiste keelevariantide vahele peitu üks keelekiht, mis vajab suuremat hoolt ja mida nimetatakse kirjakeeleks. Mõtlen selle all korrastatud, süsteemipäraselt arendatavat, soovitustega vooderdatud ja ideaali poole suunatavat keelevarianti. Kirjakeelt on meil vaja selleks, et näiteks riigiga asju ajades saaksime üksteisest võimalikult ühemõtteliselt aru. Meie teadustekstid, sh doktoritööde kokkuvõtted, samuti kasutusjuhendid, õigusaktid ja ametikirjad on koostatud kirjakeeles.

Kirjakeel on keel, mida me emapiimaga enamasti ei omanda, vaid mille õpime selgeks koolis. Gümnaasiumi lõppedes peaksime oskama kasutada kirjakeelt sellisel määral, et suuta ametlikus ja asjalikus suhtluses hakkama saada.

Kui meil ei ole selles uues ühendsõnastikus aga eraldi kirjakeele kihti, mis hõlmaks peale ortograafia ja morfoloogia ka soovitusi sõnatähenduste ja sünonüümide, stiilivarjundite ja kontekstivaliku kohta, tekib küsimus, kuidas õpetajad koolis kirjakeelt õpetama hakkavad. Mida teevad kirjeldava sõnastikuga näiteks õigusaktide koostajad, teadustekstide kirjutajad, tõlkijad või keeletoimetajad, kes vajaksid heakeelsusnõuandeid?

Õigekeelsussõnaraamatu keel on nagu korrastatud aed, kus pole umbrohtu.

Päris nii see ei ole – praeguses ÕS-is on sees ka kõnekeel. Kindlasti ei saa ka öelda, et kui sõna pole ÕS-is, siis see kuidagi keelde ei sobi või seda pole olemas, või et kui see seal on, siis sobib see alati kirjakeelde. Kuid korrastatud ja süsteemne on õigekeelsussõnaraamat tõesti – see kajastab rohkem kui saja aasta pikkust tööd Eesti riigi toimimiseks vajaliku ühtse keelevariandiga. Ootan põnevusega uue ÕS-i ilmumist 2025. aastal, sest siis on kirjakeele kiht loodetavasti ühendsõnastikust taas välja sõelutud.

1980.–1990-ndate keelenaine Helju Vals on öelnud: „Grammatik võid sa olla, stilist pead sa olema!“

Olen sellega nõus. Näiteks ei saa ka tarbetekstide juures lähtuda ÕS-ist pimesi. Võtame näiteks sõna plätu. ÕS-i järgi on see argikeelne sõna ja sellele on selgituseks antud sauna- või rannajalats. Kui me töötame välja õigusakti, siis me ilmselt sõna plätu ei kasutaks. Ent kui koostame tootekataloogi, siis oleks üsna veider nimetada plätut sauna- või rannajalatsiks või isegi lihtsalt jalatsiks. Sel juhul on just plätu omal kohal. Seega ei kirjuta ÕS meile ette sõnakasutust, vaid annab nõuandeid, mida võib eri olukordades kas arvesse või üksnes teatavaks võtta.

Stiilinõuandeid andsid varem ka keelekorraldajad, aga nüüd enam mitte. Sedavõrd rohkem tullakse keeletoimetaja juurde ja palutakse abi tarbeteksti stiili parandamisel, et leida sobiv rõhk, rütm või sõnatähendus.

Kui tihti juhtub, et teete arvutis lahti teksti, loete lõigu ja ohkate valjusti: „Mis ma sellega pihta hakkan?“

Tekste, millest ma ei saa midagi aru ja mida ma ei soovi toimetada, on mu karjääri jooksul olnud üks-kaks.

Pigem tekitavad sellised tekstid minus põnevust: kas saame autori mõtte kenasti säravaks lihvida ja esile tuua? Istume keerulisemate juhtumite puhul kirjutajaga maha ja arutame, mida ta soovib öelda, kes on sihtrühm, kuhu tekst läheb. Seejärel proovime tööle asuda ning eesmärk on jõuda köitva ja huvitava tekstini, mis on ladus ja sujuv, arvestab lugejat ja näitab autorit tema parimas valguses.

Millised on moesõnad, mis häirivad?

Ülikooli tekstides on ühed suurimad lemmiksõnad panustama ja panus. Võtame näiteks lause „Ta on hinnatud oma olulise panuse poolest ...“ See jääb tühjaks ja õõnsaks. Kui juba kedagi hinnata, siis võikski lihtsasti kirja panna, milles täpselt see panus seisneb.

Mida võiks panustamise asemel kasutada?

Olenevalt kontekstist kaasa aitama, osalema, edendama, oma osa andma, mõjutama, tugevdama, parandama jne. Võiks ju näiteks kirjutada, et inimene on hinnatud oma erakordse töö või väärtusliku teadustegevuse poolest – on sisukam ja soojem.

Vahel tekib tunne, et kui ma olen hästi paberlik, siis inimesed võtavad mind tõsisemalt. Kust selline mõttemuster pärit on?

Mäletan, kui meile põhikoolis öeldi, et peale lihtlausete tuleb osata koostada ka keerulisemaid konstruktsioone. Oskused polnud aga piisavad ja siis tundus, et kantseliidi kasutamine muutis isegi lihtlause piisavalt keeruliseks, sest siis kirjutasime nagu täiskasvanud – lisasime sõnad antud ja käesolev ning mõjuski enda arvates veenvamalt. Õpetaja arvas siiski teisiti.

Koolitustel olen öelnud, et pole vaja kirjutada maja lammutustööd tuleb teostada aprillis, vaid selgem on maja tuleb lammutada aprillis, või et sõnade initsieerima, implementeerima, integreerima või modereerima asemel võiks eelistada selgemaid omasõnu. Vahel võib kuulda, et sellised parandused mõjuvad nii lihtsalt, et on peaaegu labased.

Kardetakse olla lihtne?

Kardetakse, et lihtne võrdub lihtsakoelisega. Aga kui loeme Ain Raali, Irja Lutsari, Marko Mägi või Taavi Pae kirjutisi, siis saame keerulistest asjadest aru just tänu nende tekstide lihtsusele. Lugeja keeles rääkimine mõjub paremini ja mõte jõuab kiiremini kohale. Ka teadust saab lihtsalt selgitada, ilma et kõrgetasemelisus kannataks.

Mida igaüks saab teha, et tema keel oleks parem?

Esiteks: kui tunned, et peas olev mõte ei jõua paberile sellisel kujul, kui tahaks, lase oma tekstid keeletoimetajal läbi vaadata. Kümmekonna koosistumise järel tunned end juba kindlamini.

Teiseks: kui elad iga päev (ingliskeelsete) tarbetekstide maailmas, loe vahelduseks eesti algupärast ilukirjandust. See avardab sõnavara, ilmekust, stiilitunnetust ja väljendusoskust.

Mis raamat teil endal parasjagu käsil on?

Praegu kosutan ennast Tammsaarega. Võtsin käsile tema kogutud teosed ja taastutvun tema esimeste jutustustega. Need on kirjutatud eelmise sajandi algul, kui kirjakeel alles kujunes. Seal ei ole ühtegi panust, sisendit, väljakutset ega probleemide adresseerimist, kuid on põnevaid murdevorme ja mahlakat sõnakasutust. Näen imeilusat noort võrsuvat eesti kirjakeelt, mis ulatab käe tänapäevale.