Rahvusülikooli 103. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2022 promoveeriti uued audoktorid ja doktorid ning anti üle Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhind. Audoktorite nimel pidas kõne silmapaistvate saavutuste eest õigusteaduses ja pikaajalise eduka koostöö eest Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga uue põlvkonna õigusteadlaste kujundamisel audoktoriks nimetatud Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Martti Antero Koskenniemi.

Lugupeetud rektor, auväärt doktorid, dekaanid, kolleegid ja sõbrad!

Lubage mul audoktorite nimel kinnitada, kui suur au on meie jaoks täna Tartu Ülikoolilt saadud tiitel. Tänades ülikooli, eriti noorte doktorite juuresolekul, tahaksin kasutada juhust ja meenutada, mis on ülikoolis õppimise ja teadustöö tegemise mõte.

Tihti öeldakse, et ülikoolid on ühiskonna teenijad, probleemidele lahenduste pakkujad. Jah, nii see on. Alati ei pruugi aga olla selge, kuidas seda teenust pakutakse ja mis on need probleemid.

Keskaegne ülikool selgitas seda küsimust nii, et jagas teadusvaldkonnad kaheks: kolm „kõrgemat“ olid need, millel pidi olema inimesele otsene mõju – meditsiin, usuteadus ja õigusteadus –, ning „madalam“ ehk ettevalmistav või üldist õpet pakkuv oli filosoofia või kunstide valdkond. Seos „kõrgemate“ valdkondadega tähendas praktilise tulemusega tööd, ja „praktiline“ on siin selles tähenduses nagu Aristotelesel, sihiks inimlik õitseng. Meditsiin pidi kaasa tooma inimkeha õitsengu, usuteadus inimhinge õitsengu. Õigusteaduse eesmärk pidi olema inimühiskonna õitseng. Kuid ükski õitseng ei saaks teoks, kui töö nende „kõrgemate valdkondade“ nimel ei toetuks kindlalt teadmistele, mida õpetavad filosoofia või kunstid teadmiste endi kohta või nende seose kohta inimkonna püüdlustega.

See on muidugi vana asjade kirjeldus. Tartu Ülikoolil on neli valdkonda – humanitaarteaduste ja kunstide, sotsiaalteaduste, meditsiiniteaduste ning loodus- ja täppisteaduste valdkond –, kuid nende omavahelised suhted pole samad kui keskajal. Minu oma ülikool, Helsingi Ülikool on jagatud koguni 12 teaduskonnaks, ja on veel teisi variante. Need bürokraatlikud lahendused pole aga nii olulised. Need peegeldavad seda, mida Immanuel Kant nimetas fakulteetide võitluseks: lõputut konkurentsi ressursside pärast. Sest iga valdkond püüdleb selle poole, et olla teaduste kuninganna. Ajaloo jooksul on see kroon sageli omanikku vahetanud – kord on see olnud teoloogia, kord loodusteaduse käes; hiljem on sellele pretendeerinud isegi õigusteadus, matemaatika ja majandusteadused.

See, missugune teadusvaldkond näib ühiskondlikus mõttes kõige tähtsam ja milline mitte nii väga, on muutunud vastavalt keerukatele kultuurilistele arengusuundadele. Mitte kuigi ammu sõnastati see arutelu Charles Percy Snow’ järgi kahe kultuuri – loodus- ja humanitaarteaduste – vastasseisuna. See arutelu puudutas tihti täpsemalt teenust, mida üks akadeemiline organisatsioon pidi ühiskonnale osutama. Kuidas on kasulikud assürioloogia või muusikateadus, ja kellele? Õnneks oleme selliste küsimuste esitamisest enamasti loobunud.

Kuid olgu hetkemood milline tahes, töö ülikoolis pole kunagi seisnenud vaid ühiskonna probleemidele kiirete lahenduste andmises. Küsimused, mida tähendab midagi teada ja kus on erialaste teadmiste piirid, seisavad ka ülikooli enda ees. Keskaja ülikoolis oli neile küsimustele vastamine filosoofia- või kunstide valdkonna ülesanne. Mis on teadmised võrreldes usu või ebausuga? Alles pärast selle küsimuse esitamist ja rahuldava vastuse andmist võis üliõpilane edasi minna „kõrgemasse“ teaduskonda, kus toimus spetsialiseerumine.

Tänapäeval ei ole töö teadmiste endiga enam ühe eraldi teadusvaldkonna ülesanne. Sellest on saanud iga distsipliini õppetöö üldine osa. See on kaasa toonud ka teadmiste endi teatud killustumise. Spetsialiseerumine on muutunud intensiivseks. Erialadest on saanud nagu saared, oma ala ekspertide valitsemisalad, igal oma projektid, eetos, huvid ja prioriteedid. Eri valdkondade projektid põrkuvad üksteisega ning ühiskonna teiste huvide ja prioriteetidega. Ja kui haritlased tülitsevad, on selle tulemuseks olnud vahel ka usaldamatus teaduspõhiste teadmiste suhtes. Kas need on vaid uhkesse keelde rüütatud isiklikud eelistused? Kõrgesti koolitatud eliidi püüdlus teostada võimu teiste üle?

Loomulikult on teaduses vaja spetsialiseerumist. Kuid iga eriala spetsialistid peavad tundma oma erialateadmiste olemust ja piire. Et oma teadusala korralikult uurida, peame ületama oma valdkonna saavutatud paradigmad. Peame püüdma neid vaadelda oma erialaga piirnevate teadusalade vaatenurgast. Ma ei räägi üksnes interdistsiplinaarsusest. Pigem pean silmas mingit sellist nähtust nagu kontradistsiplinaarsus, valgustatud asjaarmastajalikkus, mis aktsepteerib kõigi teadmiste erapoolikust ja piiratust.

Minu mõte on järgmine: ülikoolid ei saa olla ühiskonnale kasulikud, kui nad otsivad vaid parimat tehnilist eksperditeadmist, kujutledes end pelgalt probleemide lahendajana. Nad peavad ka küsima, millised on need tähtsad probleemid. Igal teadusalal on oma lemmikprobleemid – just nagu haamriga mehe jaoks näib iga probleem naelana. Kuid mitte kõik probleemid ei ole naelad. Päris ühiskonnaelus kogevad inimesed igasuguseid probleeme, sealhulgas probleeme, mille on loonud ekspertide üha pakutavad standardlahendused. Ühe lahendus on teise jaoks probleem. Teadmised tekitavad hierarhiaid ja neid hierarhiaid ei saa jätta teaduse kontrolli alt välja.

Töö ülikoolis on nii oskustöö kui ka vaimne tegevus. See tähendab võimalust teha sisulist teadustööd, kuid nõuab ka valmisolekut uurida selle teadustöö puudusi ja ühiskondlikku mõju. Just vajadus ühendada konkreetset ja abstraktset aitas kunagi kaasa end universitas’eks nimetanud ühenduse tekkimisele. See üliõpilaste ja õppejõudude kogukond oli sihikindlalt pühendunud nii probleemide lahendamisele kui ka autoriteetselt kõige olulisemate probleemide määratlemisele. Universitas ei pidanud olema valitsejate mõttekoda, vaid koht, kus mõeldakse, mida tähendab hea juhtimine ühiskonna õitsengu seisukohast.

Sel aastal avaldatud Oxfami aruande järgi on aasta lõpuks vaesusesse langenud veel 263 miljonit inimest. Samal ajal kasvab miljardäride arv. Maailm muutub üha ebaõiglasemaks, ebavõrdsemaks. Kliimateadus ütleb meile, et praeguste meetmetega on võimatu vältida miljonite inimeste elu halvenemist. Ja sõda on endeemiline, hoolimata teadustöö olemuslikult rahumeelsest eetosest. See maailm on ekspertide valitsetud maailm. Harvad on hetked, mil on olnud nii tähtis [nagu praegu] mõelda sellest, mis on eksperditeadmised ja kuidas need on seotud selliste inimeste vajaduste ja kogemustega, kes pole eksperdid. Nii vaatan ma noorte doktorite poole ja kutsun neid üles looma paremaid, kriitilisemaid ja enesekriitilisemaid teadmisi, mis rahuldaksid tõhusalt ja kõikjal ka inimkogukondade õitsengu vajadust. Me räägime teadusrevolutsioonist. Sõnal „revolutsioon“ on meie valdkondade ja osakondade jaoks tähtis ülesanne: see tuletab meelde, et eesmärk ei ole mitte valmistuda järgmiseks teadusuuringute atesteerimiseks, vaid vähemalt sama tähtis on püüelda inimkonna õitsengut.

Õnnitleme noori doktoreid!

Vivat Academia!

Kõne rahvusülikooli 103. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2022, tõlkinud Ann Kuslap.