Eesti on Põhjamaa. Sellest ajast saadik, kui ma eelmise aastatuhande lõpul esimest korda Eesti pinnal jala maha panin, olen seda väidet lugematuid kordi kuulnud. See on mõistagi müüt. Ning mõistagi ei ole müüt tõe vastand, vaid selle üks võimalikke väljendusvorme.

Koidula ajast saadik on ehitatud Soome silda. Põhjanaabri kaudu nähti teed Euroopasse, mõni pooldas isegi kaksikriigi moodustamist. Soome staatust Põhjamaana ei sea keegi enam kahtluse alla. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollis oli Soome üks neljast Balti riigist, aastast 1955 on ta aga Põhjamaade Nõukogu täieõiguslik liige ja nüüdseks tundub, nagu oleks ta seal alati olnud.

Miks ei võiks ka Eesti olla osa Põhjamaade formaalsest koostööst?

Kui tegu oleks ainult rahvuslusest toituva sümboolse sooviga ennast Ida-Euroopast või nõukogude minevikust distantseerida, oleks Põhjala-retoorika iseenesest ootuspärane, kuid sellest ei järelduks sugugi, et Eesti oleks selle klubi loomulik liige. Kas näeme siin soovmõtlemist?

Transparency Internationali korruptsioonitaju indeks hindab korruptsiooni määra avalikus sektoris ja poliitikakujundamises tajutuna välisekspertide ja äriringkondade silmis. Eesti jagab siin kohta (trummipõrin!) Islandiga – teise Põhjamaade hulka kuuluva väikeriigiga, kus „kõik tunnevad kõiki“. Selles mõttes oleme üsnagi Põhjamaa, eriti kui arvestada ajaloolist lähtepunkti, aga korruptsioonivastase võitluse esirinnas on Põhjamaade kõrval ka näiteks Singapur, kus pressivabadusega on palju kurvemad lood. Kuidas on sellega Eestis?

Vastuse annab meile ühendus Piirideta Ajakirjanikud: 2021. aasta seisuga on maailmas pressivabadusega kõige paremad lood Norras, Taanis, Rootsis ja … Eestis. Viiendal kohal on Soome. Singapur on 139. kohal. Ent pressivabadus on muidugi ainult osa vabadusest. Kuidas on lood vabaduse ja demokraatiaga laiemalt? Vaatame Freedom House’i ülevaadet ja saame teada, et Eesti oma 94 punktiga on taas täpselt ühel joonel Islandiga … ning tublisti eespool vabaduse majakast USA-st.

Eestlastele siin liigseid üllatusi pole. Seda me kõik ju teame – nagu teame ka seda, kes on Karlsson katuselt, Pipi Pikksukk ning Sööbik ja Pisik, rääkimata Knut Hamsunist ja Kristiina Lauritsatütrest. Teame sedagi, et sugugi kõik ei ole hästi ning me ei ole veel liiga igav Põhjamaa.

Me vaidleme, protestime ja kirume, leiutame ja parandame. Jah, paneme ära, aga ka teeme ära. Ning kuna keegi meid selle eest ei karista, läheb vahel mõni asi ka paremaks.

Aeg on edasi läinud. Olime kunagi nõukogude vabariik – aga kas hakkame rääkima ka endisest Vene tsaaririigist või endisest Taani asumaast? Igaüks teab ju, et ööd on siin mustad, ütles Pantalone. Igaüks teab ju, et Eesti on Põhjamaa, ütleb eestlane minus. Ent norralasena tean, et igaüks seda ei tea – kas või üks mu lapsepõlvetuttav, kes Norra külapoes küsis, kuidas mul seal Leedus läheb.

„Eestis,“ täpsustasin, „ikka Eestis!“

„Nojah, mina kutsun seda kõike Leeduks,“ kuulutas ta.

Kui ma oleksin oma naabrimehe käest küsinud, milliste riikidega tal Eesti seostub, ei oleks Põhjamaad olnud tema võimalike vastuste hulgas. Eesti on väike, maailm on suur ja kõik tahavad tähelepanu. Aegunud ettekujutused jäävad püsima, kui keegi neid ei muuda. Rohkem kui kunagi varem on vaja neid, kes ehitavad silda Eesti ja Põhjamaade vahel, ja see ei saa olla ainult teiste Põhjamaade ülesanne.

Norra keelt on Tartu Ülikoolis katkematult õpetatud aastast 1992. Iseseisvuse taastamisest saadik on Eesti rahvusülikoolis olnud võimalik valida erialaks rootsi, taani või norra keelt ja kultuuri.

Selle tulemusena on Eestis tublisti juurde tulnud skandinaavia keelte ja kultuuride spetsialiste, tõlkijaid ja vahendajaid. Samuti on lisandunud Tartu Ülikoolis õppinud ja Norra ülikoolides töötavaid eestlasi, kes tegelevad skandinaavia keeltega kõrgtasemel. Nende kultuuritundjate tegevuse mõju ühiskonnas ei pruugigi olla väga nähtav, kuid on sellest hoolimata suur.

Eesti vajab Põhjamaid. Põhjamaad vajavad enda seas ka Eestit. Sellest ei pruugita siiski aru saada. Et saavutada mõistmist, on vaja vahendajaid, kes mõistavad kultuuri ja konteksti, kes orienteeruvad ja oskavad kaasa rääkida nii Skandinaavias kui ka Eestis.

Ent mida tähendab Skandinaavia? Norra ei ole Rootsi. Taani ei ole Norra. Kuigi nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt on neil riikidel väga palju ühist, on nende kultuur ja ajalugu erinevad, samamoodi nagu Eestil ja Soomel.

Vahel võib isegi tunduda, et eestlane mõistab Norrat paremini kui nii mõnigi rootslane – ning vastupidi, Norras võib olla Eesti ajaloo mõistmiseks eeldusi, mida Rootsis ei ole. Selles perspektiivis tuleks vaadata küsimust, kuidas ülikooli skandinavistika osakonda edasi arendada.

Üks tee oleks keskenduda peamiselt rootsi keelele ning tutvustada taani ja norra keelt vaid nii palju, et nende tekste suudetaks vähese vaevaga lugeda. Selle tulemusena tuhmuksid siinsetes arusaamades Skandinaavia riikide ja kultuuride erinevused.

„Kuidas sul läheb seal Rootsis?“

„Norras, ikka Norras.“

„Nojah, mina kutsun seda kõike Rootsiks.“

„Ei saa me läbi Lätita,“ kõlab vana laul. Ega ka Norrata. Murepilved Euroopa kohal on sünged ja sõpra on vaja tunda. Kui ma eestlasena midagi tean, siis seda, et ööd on siin mustad. Ning seda, mis tunne on, kui skandinaavlane ei oska Baltimaid eristada või peab neid kõiki Leeduks või Ida-Euroopaks. Seda võiks hea kultuuritundmisega parandada.