Napoli lähedalt Caserta linnast pärit Rodolfo Basile on nüüdseks ligi neli aastat Tartus soome-ugri keeli uurinud ja loodab oma doktoritöö tänavu kaante vahele saada. Ta räägib endast ilusas eesti keeles, vahest kerge soome aktsendiga.

Rodolfo mäletab hästi päeva, mil temas tärkas huvi itaallase jaoks eksootilise soome keele vastu. See oli gümnaasiumi ajal, kui ta pidi palavikuga kodus olema. Igavusest kaevus ta oma arvutisse ja avastas Soome bändi Korpiklaani laulu „Metsämies“.

„See kõlas nagu miski, mida ma polnud kunagi varem kuulnud. Varsti sain aru, et ei tahagi tulevikus teha inseneritööd ega muud, mida olin varem mõelnud, vaid tahan hoopis keeli tunda.“

Rodolfo õppis soome keelt kõigepealt Napoli Ülikoolis L’Orientale ja seejärel Helsingis. Eesti keele vastu ei tundnud ta esialgu isegi huvi, sest „see on ju soome keelega nii sarnane“. 2018. aasta kevadel sattus Rodolfo Tartusse, soome-ugri üliõpilaste konverentsile IFUSCO. Siin sai ta teada, et programmi Dora Pluss kaudu võib saada Tartu Ülikooli juurde doktoriõppekoha. Et soome keele uurimise pool saaks doktoritöös paremini kaetud, on sõlmitud ühisjuhendamisleping Turu Ülikooliga, nii et Rodolfol on kaks juhendajat ka Turust.

Tartu ületas ootusi

Eestisse tulles ei osanud Rodolfo eesti keelt üldse, siinse juhendajaga suhtles ta algul peamiselt soome, vahel ka inglise keeles. Nüüd oskab ta lisaks eesti keelele veel mitut soome-ugri keelt ja on soome keelt siin ka ise õpetanud.

Juhendaja, tänapäeva eesti keele professori Liina Lindströmi sõnul on Rodolfo suurepärane suhtleja ja otsiv hing. „Võrreldes eesti doktorantidega on tal vähem barjääre konverentsidel kontaktide loomisel ja sellest on tal juba praegu palju kasu olnud. Ta on ambitsioonikas ja oskab kontakte hästi ära kasutada.“

Intervjuu ajal oli Rodolfo hoopiski USA-s Texase osariigi pealinnas Austinis. Kutse sinna tuli teadustöö kaudu: „Mul on konsultatsioonid ühe Austini professoriga ja tekkis võimalus saada Kristjan Jaagu stipendium, et osaleda siin ühel keeletüpoloogia konverentsil.“

Rääkides oma kohanemisest Tartus, ütleb Rodolfo, et ta on elanud Soomes, kus on väga head ülikoolid, ja harjunud ka Lõuna-Itaalia ülikoolide süsteemiga, mis tema sõnul võib-olla ei ole nii hea. Eestisse tulles ei teadnud ta, mida oodata. „Kõik oli aga parem, kui arvatagi oskasin! Näiteks kui öeldi, et saad instituudis endale töölaua, siis juba see oli mulle väga ootamatu.“

Kiidab head õhustikku

Rodolfo on õppinud hindama Põhjamaade ülikoolide demokraatlikku vaimu.

„Itaalias on üliõpilane palju madalamal astmel kui õppejõud. Olen küll kuulnud, et doktorantuuris suhted muutuvad ja professorid ütlevad doktorandile sina, kuid võim on siiski nende käes. Näiteks juhtub Itaalias sageli, et kui sa publitseerid artikli, tuleb professor kaasautoriks. Eestis ei ole nii ja see mulle meeldib.“

Talle meeldivad ka Tartu Ülikooli kursuste süsteem ja siinsed õppejõud. „Mulle tundub, et Eestis on natuke lihtsam õppida ja eksamid tehtud saada, võrreldes Itaaliaga. Ka kursused on nagu lihtsamad ja õppejõude ei pea siin kartma.“

Külmad talved Rodolfot ei sega. Ka Soomes ei häirinud teda talve juures mitte külm, vaid pimedus. „Aga Tartu kesklinn on nagu väike küla, siin on kogu aeg inimesi, tundub kuidagi vähem pime ja ka soojem,“ kiidab ta.

Tema soovitusel on Tartusse jõudnud teisigi noori Itaalia teadlasi. „Üks sõber just elas Tartus. Ta on minu kodulinnast pärit, teeb doktorantuuri ja tuli üheks semestriks Deltasse.“

Rodolfot võib Tartus tihti näha jalutamas Emajõe ääres, kesklinnas või Karlovas, vahel käib ta Auras ujumas. Samuti saab ta siin rakendada oma muusikahuvi: nimelt mängib ta basskitarri ja laulab noorte soome-ugri bändis Kännu Peal Käbi.

See, kas ta jääb siia ka pärast doktoritöö valmimist, sõltub palju headest juhustest ja võimalustest. „Oleksin küll huvitatud Eestisse jääma, aga ma ei tea, kas siin on mulle midagi uut pakkuda, kui saan praeguse töö valmis.“

Liina Lindströmi hinnangul on välisüliõpilased Tartu Ülikoolile väärtuslikud: nad toovad ülikooli uusi mõtteid ja vaatenurki.

„Kindlasti näitavad nad meile meie nõrku külgi, aga ka seda, miks Eestis õppimine tundub neile äge. Keeleteaduse valivad enamasti sellised inimesed, kellele keeled meeldivad. Väga tore on näha, kui kiiresti nad eesti keele ära õpivad. Arvan, et välisüliõpilastest saavad Eesti sõbrad kogu eluks ja seda vaimsust kannavad nad ka seal, kus edaspidises elus tegutsema hakkavad. Eestil on sellest palju võita.“

Rodolfo Basile doktoritöö paigutab soome-ugri keeled laiemale taustale

Rodolfo kirjutab oma doktoritööd soome keele ja laiemalt soome-ugri keelte grammatika teemal, täpsemalt sellistest lausekonstruktsioonidest, kus on osastavas käändes subjekt (alus), nt Meie metsades leidub igasuguseid seeni.

Osastava käände kasutamine soome ja eesti keeles paelub keeleõppijaid sageli. See tundub muu emakeelega õppijatele sageli natuke põnev ja müstiline viis, kuidas millegi olemasolu väljendada, või huvitab neid, miks ikkagi nimetav ja osastav kääne eesti ja soome keeles mingites positsioonides vahelduvad (nt tähenduserinevus lausetes Ma kirjutasin raamatu / Ma kirjutasin raamatut).

Ka Rodolfo alustas just sellest teemast, kuid doktoritöö kirjutamise käigus on ta edasi liikunud laiema keeletüpoloogilise uurimuse suunas. Praegu uurib ta verbi leidma/leiduma sisaldavaid lauseid ühelt poolt Euroopa keeltes, teiselt poolt soome-ugri keeltes. Ta on leidnud, et sellised laused väljendavad tüüpiliselt kellegi/millegi mingis kohas paiknemist (Leidsin end keset metsa) ja see on üllatavalt laialt levinud kasutusviis Euroopa keeltes. Tegu on vägagi klassikalise keeleteaduse tööga, kus selgitatakse keelte grammatikas leiduvaid jooni ning seda, mida need väljendavad ja mida need ütlevad meile keele ja inimmõtlemise kohta laiemalt.

Juhendaja, tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström